Mis maa see on?

Eesti etenduskunsti esitlusfestivalile „draamamaa.weekend“ olid kokku kogutud viimase aja eredamad ja huvipakkuvamad lavastused.

OLEKSANDRA TETERINA

VII Eesti etenduskunsti esitlusfestival „draamamaa.weekend“ 7. – 9. XI Tallinnas.

Esitlusfestivali „draamamaa.weekend“ kava pani teatrite ettepanekute alusel kokku Eesti Teatri Agentuur. Žanrilisi piiranguid ei esitatud. Ainus tingimus oli uudsus ja omapära. Lavastused pidid kogenud välismaist vaatajat kui mitte just kaasa haarama, siis äratama neis vähemalt huvi.

Külalistena olid „draamamaa.week­endile“ kutsutud mitmesuguste rahvusvaheliste festivalide kuraatorid, produtsendid, lavastajad, näitlejad ja teatrikriitikud üle Euroopa ja kaugemaltki. Neil kõigil oli võimalus tutvuda lühikese aja vältel Eesti etenduskunstide viimase aja suundumustega. Kolme päeva kestel näidati külalistele Tallinna etenduspaikades kaheksat teatri- ja tantsulavastust, samuti installatsiooni ja dokumentaalfilmi ning tutvustati Eesti muusika- ja teatriakadeemia nüüdisaegsete etenduskunstide magistriprogrammi.

 

Generatsioonid“. Teatrinädalavahetuse avas Sakala 3 teatrimajas etendatud lavastus, mis on valminud tantsuteatri Fine 5 koostöös Iisraeli koreograafide Stav Marini ja Neta Weineriga. Selles vaadeldakse põlvkondi, nende keerulisi seoseid, traditsioone, harjumusi, (ajaloolist ja traumaatilist) mälu. Kappidest kistakse välja luukered ja tuuakse probleemid kõigi ette vaatamiseks, aeg-ajalt minnakse karvupidi kokku ja siis jälle lepitakse. Nii nagu ühistel perekonnafotodel, kus kõik (sest nii on kombeks) võtavad sisse pildipoosi, manavad näole oma magusaima naeratuse ja nihkuvad üksteisele lähemale, nagu oleksidki nad väga lähedased.

Inglise keeles on niisugune otseselt tõlkimatu mõiste sonder. See tähendab millegi sellise teadvustamist, et iga möödakäija elab eredat ja keerulist elu. „Generatsioonide“ tegelased elavadki just seda eredat ja keerulist elu – omaette –, jäädes sealjuures siiski teiste inimeste kõrvale, olgu või fotodel.

Etenduse algus meenutab kooli kehalise kasvatuse tundi. Ringjooks. Peatus. Soojendus. Harjutused lähevad sujuvalt üle kord omavaheliste suhete klaarimiseks, kord rahvatantsuks, võitluskunstideks või metsikuks reiviks. Kõige selle saateks kõlab instrumentaalmuusika, beatbox, loomahääled või a cappella laul. „Generatsioonid“ on süntees, mis on üles ehitatud keha, žesti ja kõne vahenditele, erilaadsete tehnikate ühitamisele ja segamisele, pere- ja ühiskondlike ning puhtalt poliitiliste teemade liitmisele.

Lavastuses „Performance STLis“ loobib üks tegelastest (Ruslan Stepanov) laiali vahtplastist lund.

Lee Kelomees

Performance STLis“. Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi lavastus Sõltumatu Tantsu Laval on valminud koostöös Viljandi kultuuriakadeemia tantsuteooria õppejõu Kai Valtna ja tantsukunsti õppejõu Raido Mägi ning nende üliõpilase Anumai Raskaga.

Ollakse sattunud justkui filmi­paviljoni, kus tehakse ettevalmistustöid, reguleeritakse heli ja valgust, oma etteastet ootavad statistid ja muud tegelased. Areneb pooleldi improviseeritud partitsipatiivne tegevus (keelelise ja isiksusliku) identiteedi, ohvri, kiindumuste, toimuva mõttetuse ja üldse mõttetuse tunnetamise teemadel. Ühesõnaga, kogum kihte ja mõtteid. Igaüks täidab kõigest sellest tekkinud tühimiku enda omadega. Aga samal ajal, nagu omaaegses nõukogude filmis „Saatuse iroonia“, loobib üks tegelastest laiali vahtplastist lund ja räägib armastusest.

Iga vaataja viib sellelt etenduselt oma peas kaasa täieliku tohuvabohu. Minnes läbi Balti jaama mõtleb ta sellele. Mõtleb edasi, kui kõnnib juba vanalinnas. Misasi see siis nüüd oli? Ja mis sellest aja möödudes meelde jääb? __________ (Siin tuleb ise lünk täita, nähtavasti sellega, mis etenduse ajal vaatajat kõige tugevamalt puudutas.)

 

Enneminevik“. Aga millest üldse oleneb see, mida inimene meelde jätab ning mis esimesel võimalusel kaob mälust? Seda teemat puudutati koreograafi ja tantsija Mart Kangro soolo­lavastuses Kanuti gildi saali eksperimentaalses ruumis. Kappav ratsanik (slaidiprojektori abil seinale projitseeritud). Pimedus. Vihmasabin. Krabisevad kaardid Saint-Exupéry, Bernaysi, Perjovschi jt tsitaatidega. Esineja katkematu liikumine. Meenutuste voog.

„Enneminevik“ on lavastus mälestustest. Või nende puudumisest. Ajalooline mälu, ääremärkused, päevikuleheküljed, helisalvestised, kingitused, armid, lõhnad … Millistest mälestustest me koosneme ja kust need tulevad? Poolteist tundi pihtimust-analüüsi. Poolteist tundi isiklikke meenutusi ja üldtuntud fakte. Poolteist tundi eri põlvkondade lugusid. Minevik. Enneminevik.

 

Things in My Mouth“. Mis põlvkondi peale mälestuste veel seob? Hääl. Sellest kõneldakse Iggy Lond Malmborgi uuslavastuses „Things in My Mouth“ („Asjad minu suus“), mida etendati samuti Kanuti gildi saalis. Alguses oli sõna. Siis kaks, kolm, neli … ja juba ka terved fraasid. Katkematu voog. Erisuguste häältega. Erisuguse alltekstiga.

Alguses olid etendajad: kaks inimest mustade tolstovkadega, peas mehaanilised lõualuumaskid, mis öeldud teksti taktis avanesid. Nad rääkisid oma häälega. Alguses. Kordamööda. Keeltest, kõnest, tekstide tajumise iseärasustest ja paljust muustki. Ühel hetkel vahetasid nad omavahel hääled. Seejärel kaotas üks neist hääle, teine aga rääkis mitmehäälselt edasi. Siis, ühel hetkel, võtsid nad maskid eest. See oligi lõpp. Etenduse lõpp.

Lavastus „Things in My Mouth“ on keskendatud läbinisti kõnele, mida võinuks, kui ei oleks olnud projitseeritud teksti, ka niisama kuulata, sest peamine instrument on hääl. Seda ei saa näha ega puudutada, ent ilma hääleta ei suuda inimene ümbritsevat maailma endale ette kujutada.

 

Fluids“. Või siiski suudab, kuid ainult siis, kui kõne all on tantsulavastus „Fluids“ („Vedelikud“, veel üks Sõltumatu Tantsu Lava projekt, koostöös Soome etenduskunstitrupiga WAUHAUS), mis oli „draamamaa.weekendi“ järgmine peatuspunkt.

„Fluids“ on lavastus meist endist, kes me koosneme 80 protsendi ulatuses veest. Aga võib-olla sündis lavastuse pealkiri selle vormist, sest esinejad viibivad kogu aeg venivast vedelikust libedal pinnal. Seal on nende kehad haavatavad, liigutused ebakindlad ja piiratud. Tegelased on üksi kaitsetud, kuid üheskoos tugevamad. Kas selles ehk ei seisnegi lavastuse sõnum? Aga veel kõneldakse sellest, kuidas kontrollida oma keha, teadvust, emotsioone. „Fluids“ on otsekui meie endi plastiline projektsioon.

Minu Eesti vanaema“. Ent kas siis kõik, mida teatris edasi antakse, ei olegi vaid meist endist? Jah ja ei. Näiteks lavastus „Minu Eesti vanaema“ (R.A.A.A.M ja Vaba Lava, lavastaja Julia Aug) on sündinud meie ühisest – nõukogude – minevikust, kuid see on juba nii kauge ja noorele põlvkonnale raskesti mõistetav.

Lavastuses ristuvad mitmesugused lood: suurejoonelised ja väiksemad. Ühtviisi tähtsad on nii Esimese maailmasõja sündmused kui ka Julia Augi Eesti vanaema elus juhtunu. Täiendav (ja tihtipeale esiplaanile kerkiv) motiiv on lavastuses lugu Eesti kodakondsusest, millest Julia ilma jäeti, kuigi tema vanaema ja vanaisa said selle juba 1918. aasta iseseisvas Eestis.

Kõik näitlejad etendavad mitut rolli, mängides neid monokroomse dekoratsiooni taustal, millelt näeb nii videoprojektsiooni, perekonnapilte, tolmunud dokumente, kulunud sertifikaate ja protokolle, pildikesi raamatutest, nööpe – tohutult palju tähtsaid pisiasju. Nende kaudu püüab Julia jutustada, asju kokku sobitada, mõista. Aga mida on võimalik mõista ajaloost, kui seda on nii mitu korda ümber kirjutatud, ümber jutustatud?

Veel räägitakse „Minu Eesti vanaemas“ lugu õigusest sisemisele kodakondsusele, kodumaatundele ja mõistagi vabadusele. Ilmselt ei etendatud seda lavastust ilmaasjata Vaba Lava majas – seda nime kannab üks festivalil kasutatud lavadest, kuigi tegelikult olid ju need kõik vabad. Vabad valida teemat, (mitte) mäletada, (mitte) rääkida, (mitte) koostööd teha, avastada uut ja väljuda kõige harjumuspärase raamidest. Paistab, et tänapäeva teater on kõige sõltumatum kunstiliik, mis võib haarata endasse video- ja filmikunsti, muusika ja kõigi muude valdkondade saavutusi, nimetades end sealjuures ikkagi teatriks.

 

Väike prints“ ja „Lighter Than Woman“. Teatrinädalavahetuse lõpetasid kaks lavastust: „Väike prints“ (lavastaja Elmo Nüganen) Tallinna Linnateatris ja „Lighter Than Woman“(„Kergem kui naine“, lavastaja Kristina Norman) Kanuti gildi saalis.

Neist esimene oli traditsiooniline riigiteatri etendus, kogu maailmas tuntud süžee ja stiililt tavapäraste lahendusega (nii värvigamma kui ka kogu stsenograafia poolest). Kogu tekst on lavastuses jaotatud 18 poisi ja tüdruku vahel. Kõik nad kannavad ühesuguseid liivakarva särke ja traksidega kalifeepükse. Otsekui sõda mängides pilluvad nad repliike, etendades ühtaegu kõiki sündmusi, mis juhtuvad väikese printsiga tema planeetidevahelisel reisil. Mingil hetkel aga muutub laste mäng otsekui tõeliseks sõjaks, jättes finaalis mingi omamoodi järelmaitse üldsegi mitte lapselikust muinasjutust.

Teine lavastus, mis koosnes esitaja ja lavastaja Kristina Normani joonistustest ja videointervjuudest, sekka lugusid Itaalia esimese naiskosmonaudi Samantha Cristoforettist ja Ukraina naistest, kes töötavad Itaalias põetajana. See oli otsekui helindatud koomiks, milles räägiti vaatajale migrantide Euroopas töötamise vähetuntud poolest ja … gravitatsioonist. Selles üldistusega ülisisukas teatrinädalavahetus lõppeski.

 

Lisaprogramm. Showcase’i täiendasid ja selle performatiivset osa mitmekesistasid installatsioon „Weird tales I have tried to write“ („Veidrad lood, mida olen proovinud kirjutada“) Kanuti gildi saalis, kohtumine Eesti muusika- ja teatriakadeemias uue rahvusvahelise haridusprojekti „Contemporary Physical Performance Making“ kuraatorite ja üliõpilastega ning dokumentaalfilm „Aasta täis draamat“ Eesti grandioossest teatriprojektist. Sellesse projekti oli kaasatud palgaline teatrivaataja Alissija, kes külastas aasta jooksul eri paigus kõiki uuslavastusi. Ettevõtmise mõte oli näidata kogu seda sisu, mille on vorminud Eesti teatrid ja mida tarbib keskmine teatrikülastaja – omamoodi pilti sellest maast läbi teatriprisma.

Muide, „draamamaa.weekend“ näitab tegelikult sedasama, sest kavasse võetakse ju alati Eesti nüüdisetenduskunsti kõige aktuaalsemad, huvitavamad ja konkurentsivõimelisemad teosed.

Vene keelest tõlkinud Mait Eelrand

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht