Mikiga ja Mikita Eesti

Pilt, mis on loodud lavastusega „Eesti ajalugu“, on nagu tagaseinata kuurist avanev vaade laia maailma.

MAIT TALTS

OÜ Mõte ja Vaba Lava „Eesti ajalugu“, autor ja lavastaja Mart Kase, kunstnik Kristina Lõuk, valguskunstnik Priidu Adlas, videorežissöör Teele Kase, graafika autor Martin Pedanik, koreograaf Jaan Ulst, helikujundaja Tom-Olaf Urb ja grimmikunstnik Kaia Pihlak. Mängivad Mari-Liis Lill, Andres Mähar, Bert Raudsep ja Uku Uusberg. Esietendus 22. I Vaba Lava teatrisaalis.

Lavastuse „Eesti ajalugu“ näilist kaootilisust iseloomustab tabavalt näitleja Bert Raudsepa meeletu amokijooks keset sügisest Eesti loodust.

Lavastuse „Eesti ajalugu“ näilist kaootilisust iseloomustab tabavalt näitleja Bert Raudsepa meeletu amokijooks keset sügisest Eesti loodust.

Kaader videost

Tunnistan ausalt, et läksin lavastust „Eesti ajalugu. 11 000 aastat läbi mängu“ vaatama mõneti segaste tunnetega. Püüdsin endas maha suruda eelarvamuslikku mõtet, et järsku on tegemist noorte tegijate lustliku, kuid mingis mõttes ikkagi otsitud ja lihtsalt lavale sätitatud aastapäevaks sobiva teemalooga, kus üritatakse üksnes ääremärgistada või möödaminnes kommenteerida Valdur Mikita fenomenaalse raamatu „Lingvistiline mets“ mõningaid tekste. Lihtsalt tundus, et Mikita tekstid on omandanud juba seesuguse üldistusastme ja väe, et neile midagi lisada näis vaata et võimatuna. Pigem kartsin, et äkki jäävad Mikita tekstid ja lavaline tegevus elama omaette elu, haakumata teineteisega, rääkimata elamuslikust tervikust. Ette rutates olgu öeldud, et see kartus oli küll täiesti asjatu.

Pilt, mis suudeti lavastusega luua, on tõesti nagu tagaseinata kuurist avanev vaade laia maailma, kui kasutada Mikita üht lihtsamat, ent seejuures võimsalt enda eest kõnelevat kujundit. On küll tsiteeritud ohtralt Mikitat, kuid tänu eestlusele nii iseloomuliku iroonia, veidi ebatõsisegi mängulisuse, aga ka kohatise ootamatu paatosega (mis pole võõras Mikitalegi) on tulemuseks ikkagi iseseisev, oma märkide kaudu kõnelev tähendusmaailm. Muidugi on seejuures toetutud Mikita ja teiste Eesti „omailma“ või „omaajaloo“ ideoloogide (no paremat väljendit ei oska välja pakkuda!) mõtetele, kuid osatud neid ka vahedalt interpreteerida.

Kõige olulisem on aga see, et näilisest kaootilisusest (tabavalt iseloomustab seda etenduse keskel näidatud videos näitleja Bert Raudsepa meeletu amokijooks keset sügisest Eesti loodust) hoolimata on lavastusel siiski olemas ka sisuline arengutelg. Mis sest, et see kulgeb kohati Eesti väidetavalt „olematu“ ajaloo kronoloogilise teljega paralleelselt. Selgelt oli tunnetatav areng ning lavastus lõpeb tõesti kena ja ootamatu temaatilise puändiga. Mõnda vaatajat võib ehk häirida asjaolu, et lavastus on esitatud mingis mõttes justkui raamjutustusena: nii enne lavalise tegevuse algust kui ka kohe pärast seda tuleb lavale autor ja lavastaja Mart Kase ning esitab rõhutatult argise häälega paar oma mõtet, n-ö algatuseks ja kokkuvõtteks. Viimane võib tunduda ehk mõnevõrra niigi ilmselget ülekordavana. Kuid vähemalt mulle paistis see aga hästi läbi mõeldud teatrisemiootilise vihjena, mis rõhutab laval toimuva näilisust ja avab justkui tee pärismaailma – nagu see paistab tegelikult ka avatud tagaseinaga kuurist.

Autori ja lavastaja Mart Kase rolli on üldse selle lavastuse puhul rõhutatud ja seda üsnagi põhjendatult. On ju see lõpuks tema lavastus, kuigi laval tegutsevad mitmed meie teatri kõige andekamad näitlejad. Etenduse jooksul astub Mart Kase korduvalt dialoogi Eesti ajaloo juba tüütuseni korratud narratiividega (ei pääse kuidagi ümber sellestki äraleierdatud võõrsõnast): olgu selleks Lennart Mere Kaali meteoriidi müüt, Eesti traditsioonilise rahvuslikromantilise narratiivi keskseim tüvitekst Eduard Born­höhe „Tasuja“ või ka Eesti ajaloole moodsa „euroopaliku kotkapilgu“ heitjad, sekka vihjamisi üht-teist Uku Masingult, Andrei Hvostovilt ja kõigilt teistelt, kes on end positsioneerinud unistuslikult romantilise ja raudselt karmi „teadusliku“ vaatepunkti vahele. Kas või see, kuidas on lavastuses lihtsal moel taaselustatud kunagine „kahe Eesti“ metafoor: üks on see Eesti, mida loome teadlikult väljapoole, kogu see eduka Tiigrihüppe, oksendamiseni korratud Skype’i ja kõige muu loodud välispidine klantspilt – mõneti ühekülgselt liialdades võib seda nimetada kas või Toomas Hendrik Ilvese või Miki-Hiire Eestiks. Teine Eesti on aga see, kus oleme elanud, elame ja tahamegi elada – puupliidi, metsavaikuse, tagaseinata kuuri ja Valdur Mikita Eesti.

Leidlikku interpreteerimist leiab kas või fakt, et nii mõnelegi rahvusluse fenomeni olemust lahanud teoreetikule (tuntumatest ehk Benedict Anderson) on eestlased rahvusena puhtal kujul XIX sajandi baltisaksa vaimulikest estofiilide loodud konstrukt. Baltisakslased loonud eestlased rahvusena justkui eimilleski, nii nagu Jumal maailma „Esimeses Moosese raamatus“. Kreutzwald, Koidula ja Jakobson käpikutena on seejuures hea leid. Mõtelgem kas või sellele, millise selge denotatiivse tähenduse oleksid nad omandanud näiteks marionettidena. Aga käpik – selles on isegi mingit muhedat kodukootust ja mitmemõttelisust. Just selleski mõttes, et lavastuses ei kiputa täpsustama asjaolu, kelle käpikutega on rahvusliku ärkamisaja suurkujude puhul tegemist. Eriti, kui me ei tea, kas rahvuslikku ärkamisaega saab üldse nimetada ärkamisajaks, kõnelemata tolle ajastu kesksete tegelaskujude tõsimeelsest suurkujudeks nimetamisest.

Jah, me ei tea, kuigi võib-olla tunneme ikkagi midagi. Ja nimelt seda, mida tahame tunda. Siingi viib mõte meid kenasti Mikita juurde tagasi. Temagi põhisõnum seisneb ju tõdemuses, et perifeerne teadvus on tohutult olulisem kui keskmes paiknev kõike Occami habemenoana hävitav kuiv ratsionaalsus. Just perifeerne teadvus sünnitab ebamääraseid tundmusi ning need on üüratult olulisemad tähenduste generaatorid kui piiratud tunnetusjõuga teaduslik meetod, väidab Mikita. Küsimusele, kas ajalugu on teadus, tuleb igal juhul vastata kindlalt eitavalt, sest olnu on ju endas kätkenud ikkagi midagi kaugeltki enamat kui see, mida ajaloolise tõe nime all ajaloo kui teaduse tegemise käigus üritatakse „purki saada“.

Ajaloost kõneldes kasutame sõnu. Kuid kas ongi üldse olemas muud maailma peale selle sõnadega loodud maailma? Mille muu kui üksnes sõnade kaudu jõuab meieni lõpuks ka meie oma kogemusmaailma sisu ja kas ka teadusliku meetodi olemuseks pole mitte lihtsalt meie sõnaliselt väljendatud ettekujutuste katsetamine mingis teises, meie sõnade suhtes indiferentses puhtfüüsilises (meist võõrandatud) maailmas. Ajaloo puhul aga pole seda puhtfüüsilist maailma ju niikuinii kusagilt võtta. See ajalugu, mis meil on ja millest saame rääkida, on niikuinii kujutlusvõime olevikuline produkt, mis võib (aga ei pruugi) suhestuda olnust kõnelevate artefaktidega. Viimaste valik on aga alati teadlik ja tehtud teatud tagamõttega.

Lavastuse sisuline ja lavastuslik puänt on „Eesti kui tühi märk“. Kuigi lavastuse lõpuks kujuteldava (ja mitte enam reaalse!) Eesti presidendi Eesti Rahva Muuseumi avamisel välja öeldav keskne Eestile pühendatud lööklause „Nothing to kill and die for and no religion too“ on muidugi otsene laen John Lennonilt (ja sellega taas irooniline vihje eesti kultuurile kui „kokkulaenatule“), mõjub see ikkagi kuradima värskelt. Enamgi veel: kuigi seda tehakse Eestile uue rahvusvahelise märgi andmise ja eristumise iroonilises võtmes, mõjub kujund „Eesti kui tühjus“ tegelikult taas ootamatult tähendust loovana, kui mõtleme kas või selle peale, mida tähendab tühjus tõsistele budistidele. Semiootiliselt, tähendusmaailma perifeeria mõttes tähendab tühjus aga alati võimalust – lausa seda, et kõik on võimalik. Nii ulatavadki Valdur Mikita, Mart Kase, Juri Lotman, Lennart Meri ja Gautama Buddha ise üksteisele rõõmsasti toetava käe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht