Karin ja Marko

Teater ei pea pakkuma midagi, mida kõik inimesed tema arvates ühtmoodi vajavad, ei pea väitma, et ta tunneb ja teab meid kõiki ning oskab meid kokku panna.

EERO EPNER

Maastikus ei ole enam ebamäärasust, künkad tasanduvad ka lähedalt vaadates. Vihma sajab ootuspäraselt, lombid meenutavad midagi geomeetrilist. Täpselt kell kümme õhtul jäävad viina­joojad vait, nad pühivad suu ja hakkavad rääkima homsest. Rauk mõtleb ümber, ta hakkab noorenema. Poeet viskab ära luhtaläinud read, laenuvõtja maksab õigeaegselt, pilved kuhjuvad arvatavas korras, jumal enam ei naera. Näitleja teatris kummardab, aplaus keerleb minutite kaupa, laest pudenevad sinna ammu tulistatud serpentiini viimased jäägid, näitlejale tuuakse lilli (floksid), pimedus mähkub õrnalt tema ümber, „Braavo, braavo!“, kusagil miski hahetab, järjekordne õhtu on olnud veatu.

***

16. juunil 2018, mõni minut pärast kella kahte, andis Paul Pogba täpselt mõõdetud söödu vastase karistusalasse tungivale Antoine Griezmannile. Sööt oli esmaklassiline, Griezmannil polnud enam vaja palju, üks, maksimaalselt kaks puudet ning ta oleks saanud palli tõsta, lüüa või hanitada vastase väravavahist mööda, kuid ootamatult libises oma laial tagumikul tema ette kaitsja, kes ta jalust niitis. Sinistes särkides prantslased, väikesed valged kuked tikitud südame kohale, suutsid ainult käsi laiutada, kui veidi kangetel jalgadel kohtunik kiiresti oma käsi liigutas ning näitas, et mäng jätkugu, sest viga pole olnud.

Läks mööda peaaegu minut, kuni kohtunik surus parema käe vastu kõrva ning kuulas, kuidas teda kutsutakse väljaku kõrvale väikesesse plastkatusega boksikesse. Sealt naasnuna jalutas ta mööda rohelist muru keskringi poole, vilistas lõikavalt, joonistas kätega õhku ristküliku nagu Uma Thurmani tegelaskuju filmis „Pulp Fiction“ ning näitas siis penaltipunkti poole − viga saagu parandatud, sest viga siiski oli. Tema käesirutuses oli midagi väga otsustavat.

See oli esimene kord, kui rahvusvahelisel jalgpalliturniiril kasutati videokohtunikku, ning ühtlasi oli see kultuuriline märk. Võitlus vigade, eksimuste, apsakate ja kogu seda inimlikku rägu kaasa toovate eksperimentide vastu oli saanud endale järjekordse maamärgi. Pärast seda pärastlõunat elame me kõik veel sammuke puhtamas, veatumas − ja igavamas maailmas.

16. juunil 2018 andis Paul Pogba täpselt mõõdetud söödu vastase karistusalasse tungivale Antoine Griezmannile. Sellele järgnenud sündmustest sai rahvusvahelises jalgpallis alguse videokohtuniku ajastu.

Franck Fife / AFP / Scanpix

***

Midagi sellesarnast on juhtunud ka teatrimaailmas. See algab juba fuajeest, kuhu on üles riputatud hoiatavad teated, kui etenduses peaks lastama tossu või vilkuma ärritav valgus. Ärge pahandage meiega, on teatrid ettehooldavad. Kunsti nimel on tõesti säärane hullus ette võetud ja kui teile ei peaks see istuma, kui see tundub teile liigne või pahandav või ei ole kooskõlas teie poliitiliste veendumustega, siis me palume vabandust, me tõesti palume.

See kõik jätkub saalis, kus meile loetakse peale sõnad, fikseeritakse esmane etikett, reglementeeritakse meie olemise viis. Lepitamaks vaatajat epistliga, soovitakse talle − ja selle lause moodustamisel proovivad teatrid olla eriliselt loomingulised − häid teatrielamusi, kena õhtut, suurepärast kogemust jne. See lause peab õilistama, tõstma meeleolu. Heal juhul õnnestub õrna sõnamänguga tekitada ka natuke huumorit, mis paneb vaataja tasakesi muhelema, viib ta õigesse konditsiooni, sest ta tunneb, et siin − teatris − kantakse tema eest tõesti kenasti hoolt. Ta on siin kaitstud. Midagi halba ei saa järgmise poolteise tunniga juhtuda.

Ja ei juhtugi. Kõik läheb po planu. Kained näitlejad püsivad rollis, liikumisskeem on täpne, teise vaatuse alguses lõhutakse korraks neljas sein, kuid vaimukalt, espriiga, näitleja kannab vahvat kostüümi ja teeb sellega lõpetuseks viguri, publik ei tunne end ohustatuna ning jälgib lahti rulluvate inimsaatuste draamat samasuguse häirimatu põnevusega nagu siiani. Ainus mure on kummaline sügelus põlveõndlas või hetkeks ärritav tukse oimukohal. Valgustajad ja helimehed on oma mugavas toolis peaaegu uinumas. Nad ei pea isegi eriti lavale vaatama, vaid on juba etenduse alguses sisestanud vastava lavastuse muusikalise kujunduse helifaili, mis mängib õigeaegselt maha õige rea.

Lavastaja töö on olnud eeskujulik: kujundid vahetuvad õiges rütmis, esimese vaatuse lõpetab vahekulminatsioon, teine vaatus algab teistsuguses atmosfääris („veidi murtud“, nagu kirjutab neljanda rea kriitik), vahetult enne lõppu on suutnud lavastaja vältida topeltfinaali igavest needust ning peaosatäitja on maha surunud edevuse ja mängib filigraanselt välja viimased kümme minutit, millest lõppude lõpuks sõltub suurem osa kogu õhtu elamusest. Hiilgava lõpu nimel andestame me kõik vead – nii on see inimese elus ja on ka teatris.

Aplaus on tänulik ja soe, ning õigusega, sest lavastus on olnud tervik, kompositsioon kindlakäeline, emotsionaalsel skaalal on suudetud haarata mõlemat otsa ning igav oli ainult esimese vaatuse teise kolmandiku alguses, aga siis on teatris alati igav. „See oli kena õhtu,“ ütleb Marko teatrist väljudes Karinile ning Karin noogutab. Öösel suudleb Karin Markot tänulikult.

***

Olles niivõrd kohmakad oma elus, loodame ilma konarusteta, väljavoolitud kunstiteoses näha midagi, mis oleks erinevalt meie argisest räpakusest ning möödalaskmistest kubisevast kulgemisest piki ühesuunalist telge ainult ühte − veatu. Miski, mis paneks meid poolteiseks tunniks unustama, et kui me tagasi koju jõuame ning langetame koos pühitsetud rituaaliks selga pandud pidulike rõivastega endalt ka sotsiaalsed maskid, ei oota meid peeglisse vaadates suure tõenäosusega palju enamat pettumisest, puudujääkidest ja muserdavast rahulolematusest. Kui me duši all oma parfüüme maha nühime, leige vesi nirisemas roostevabast otsikust meie õlgadele ja sealt tilkumas mustavasse sügavikku, kuhu me kunagi vaadata ei soovi, siis võib mõni tund tagasi hetkeks kogetud teatrietenduse mittenurgelisus, pehmus, ümarus olla see, mis meid meie igerikkuses lohutab.

Me nägime midagi, mida me tahtsime näha − täpselt seda ja mitte midagi muud. Me tahame olla korraks uhked inimkonna üle, korrakski tajuda, et midagi nii abstraktset ja laialivalguvat nagu kunst on võimalik ometi pakendada sedavõrd normaalselt, et meil tekib tunne, nagu oleksime kohtunud millegi Suurega. Nukralt noogutame kaasa, kui me hommikusöögilauas teatrikriitikute aastakokkuvõtteid lugedes koos nendega tajume, et, jah, ka see aasta oli keskpärane, ka see aasta luhtus, seda eriti teises ja kolmandas kvartalis, sest lavastusi ju oli, näitlejad ju mängisid, kuid kõiges jäi ikkagi midagi puudu. Vahel vedas alt tehnika (selle olemasolu on väikseim voorus ja selle puudumine suurim patt, meenub meile müsli juures), vahel oli eesmärk, vahel oli kõik justkui kompu, kuid teise vaatuse keskel vilksatas lavastuse volangide vahelt siiski inimliku eksituse karvane säär. „Mõrkjas, mõrkjas oli see tänane õhtu,“ ütleb Marko Karinile. Sel ööl Karin Markot ei suudelnud.

***

Karin töötas keskastme juhina ühes keskmise suurusega ettevõttes, mis tootis midagi kõigile. Teatris käis ta pigem harva ning põhjusi, miks ta üleüldse seal vahel käis, ei soovinud ta jagada isegi esimese ringi lähisugulastega. Karin tundis end hoopis paremini kinos, sest seal ta justkui oli ja ei olnud ka, ta võis kõige ebasobivamal hetkel köhatada ning näitlejad kinolinal ei reageerinud, ent teatris tundis Karin sageli, nagu oleks kogu õhtu õnnestumine osaliselt ka tema õlul. Vahel teatrist väljudes tundis Karin, nagu oleks ta kolm tundi armatsenud tundmatuga – keha tulitas ja hing oli tühi –, ning kui ta öösel kella nelja paiku lõpuks uinus, rändasid teatris nähtud kujutelmad ka tema unedesse, möirates seal segamatult varahommikuni. Võimalik, mõtles Karin hommikul ärgates, et tegelikult ma just seetõttu teatris käingi. Ma tahan saada häiritud.

Markole tegi veidi meelehärmi, et teatri, tema salapaiga, olid viimastel aastatel leidnud üha suuremad massid.

Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Karin ei teadnud täpselt, aga midagi oli hakanud viimasel ajal tema ja teatri suhtes muutuma. Kui Marko tegi talle kvaliteetaja ühise veetmise ettepanekuid, saatis ta sageli edasi mitmesuguste lavastuste linke. Karinit hämmastas, kui ühesugused need on. Kõik pressiteated sisaldavad loo tutvustust selle kõige banaalsemal tasandil (mis juhtub ja kellega), ära on mainitud näitekirjanike, lavastajate, näitlejate, vajadusel ka tehniliste töötajate ning administratsiooni auhinnad ning proovitud ennekõike sõnastada, miks see lavastus on aktuaalne. Viimasel ajal ei jaksanud Karin neid lõpunigi lugeda: juba esimest lauset alustades oli ta kindel, et kõik selles pressiteates on õige, sest kõik teatris oli muutunud sõnastatavaks. Selge seisukoht. Moraal. Jutustuse sõlmpunktid. Peamine konflikt. Tänapäevane kontekst. Peaosatäitjate auhinnad. Kõik oli nüüd selge. Arusaadav. Hõlmatav. Surnud.

Vahel juuksuri juures lehitses Karin ajakirju, nende kriitjas jahe pind tema naha vastas mõjus rahustavalt (ta häbenes oma käsi, tema arvates meenutasid need kühmusid ja kinkusid täis käsivarred ebamäärast külamaastikku Põltsamaa taga). Ta proovis lugeda intervjuusid näitlejatega, sest kunagi olid need talle väga meeldinud: kire ja põlemisega räägiti toona arusaamatutest ning natuke isegi naljakatest asjadest, ja ometi oli selles mingi kummaline võlu, nagu oleks vaadanud tühjalt lõõtsuva tormi käes painduvaid põõsaoksi − mingi pinge sellest kõigest oli ikkagi sündinud.

Nüüd rääkisid näitlejad muudest asjadest, nende südamel olid muud küsimused. Karin oli hakanud mõtlema, kas pole näitlejatest saanud „hea elu agendid“, kes jagavad lahkelt näpunäiteid, kuidas liikuda edasi õnneliku, täitumustundega laetud elu poole, kuidas ületada raskused ja väikesed ümmarguse kujuga minikatastroofid, kuidas saada üle esimese lapse põhjustatud unetusest, kliimakriisist, vanade aegade kadumisest, lahutusest, konkurentsist, tühjast plasttaarast, ebasanitaarses olukorras suvekodust, hingehaavadest või tolmurullidest. Kas pole näitlejatest saanud avalikus ruumis need, kes aitavad meil lappida traumasid, mõtles Karin vahel sülle vajunud ajakirja kohal. Kas ei ole nad ette võtnud puhastada kriimud meie eksistentsis, puhuda neile peale ohtralt sooja õhku ning meid siis tasakesi toetades üles upitada ja õrnalt kõndima tõugata, et me mingil juhul seisma ei jääks ega maha ei vajuks. Muidu ei pruugigi me ju jõuda oma eesmärgini, pika umbse tee lõpus terendava tervikliku iseendani.

Karin ei teadnud, mis tema „ise“ on. Ta polnud selle vastu kunagi huvi tundnud. Lapsena paneelmajade vahel üles kasvades oli maailmas niivõrd palju põnevamaid asju (kriiksuv trollibuss, käkerdatud salvrätik parkimisplatsil, rühmavad hääled naabrite juurest, rõdude all vedelev surnukeha), et iseenda tarvis polnud lihtsalt mitte mingisugust aega. Aastate möödudes ja elu suhtes suurema vaimustuse lahtudes polnud selleks aga enam vajadust. Karin oli küll lugenud ning ka kolleegid olid talle vahel ettevõtte sööklas soovitanud siiski iseendaga tegeleda, proovida kvartali või vähemalt majandusaasta lõpuks leida üles see, kes ta ise tahab olla, milline on tema tuum, kust saab ta alguse, ent Karin limpsas keelega ülahuule kohalt valge ja viimastel aastatel rasvatuks muutunud lahja keefiritriibu ning mõtles hoopis oma auto viimasele tehnilisele ülevaatusele.

Tehnilise kaadervärgi keerukus ja täielik arusaamatus oli teda võlunud ning lisaks oli Karin tundnud midagi nimetut, kui tema juurde oli astunud remondimees, pühkides vaevumärgatavalt õliseid sõrmi vastu desinfitseeritud oranži lapikest, ning öelnud, et midagi pole teha, selles ülikeerukas hästi koostatud ja mitmeaastase garantii saanud mootoris midagi siiski suriseb. Antibakteriaalset spreid oma näpuotstele lastes oli remondimees lubanud peatselt auto tagasi anda, sest see ei tohiks mitte midagi tõsist olla, diagnostika oli juba praod leidnud, ning tema firma­logoga (hüppevalmis hirv) kaetud lahkuvat selga vaadates oli Karin tundnud midagi arusaamatut. Kahjurõõmu? Rahulolu? Katarsist?

Vahel oli ämm talle ette heitnud, et Karin on maailma suhtes irdne: ta ei oskavat nautida elu selle täiuses, vaid on kuidagi jahe ja eemaletõmbunud, võib-olla isegi umbusklik (see oli ämma lemmiksõna), ta nagu tahab ja nagu ei taha, ning nad olevat äiaga korduvalt mõelnud, mis on siiski see, milleni Karin tahab elus jõuda. Viimastel aastatel oli Karin seetõttu hakanud vältima uusaasta vastuvõtmisi Marko perekonna juures. Ta oli põhjenduseks otsinud haledaid vabandusi, neidsamu veidi juba kulunud servadega ettekäändeid, mida ta oli kasutanud mõnikord hämarduvas valguses Marko poole selga keerates ja nõnda sõnatult vahekorrast keeldudes (kõhuvalu, nimetu tühik, teised huvid).

Nagu seksigi puhul oodati temalt ka uusaastaööl tegelikult ainult ühte – kaasalöömist –, kuid just seda ei soovinud Karin teha. Veidi irdsena oli ta kuulanud laua otsas hiiglasliku rosoljekausi taha pooleldi varjununa, kuidas kõigest mõni minut pärast südaööd vallandusid tammid, punnid purskusid eest ja õhetavate põskedega inimesed hakkasid valjude laksatustega lööma lauale oma uusaastalubadusi. See oli omamoodi inimlike tahtmiste tulevärk, unistuste ja kirgede „Monopol“, oli talle Marko ükskord selgitanud, kui nad pimedas eeslinnas kodu poole jalutasid ning Karini kõrvus kaikusid ikka veel järjest valjemini hüütud „Juhiload!“, „Suvila remont!“, „Siirdamine!“. Karin mäletas, et kui laua ümber lõpuks vaikus saabus, trillerdav „Naabrivalve!“ söögitoa lakke pidupäeva puhul riputatud lühtri kulinates hääbuvas suunas kajamas ning kõigi pilgud talle pööratud, ei osanud ta midagi öelda.

Teatrisse minnes oli Karin alati lootnud, et teda mängu ei tõmmata. Ta oli lootnud, et keegi ei hakka pugema tema hinge, kiskuma sealt välja tundeid, mida ta ei tahtnud tunda, või pakkuma midagi, mida kõik inimesed teatri arvates ühtmoodi vajavad. Ta ei käinud teatris selleks, et osaleda kollektiivses tuhmistumises, ning tõmbunud vaistlikult eemale, kui naaber temast vasakul oli finaali ajal endasse vaadates raskelt ohanud. Karin aimas, et naaber oli jõudnud Eesmärgini: teatrilaval tõmmati eesriie ette, kuid naabri hinges oli see tõmmatud eest ning ta oli näinud Iseennast. Siis tõstis naaber käed ja tänulikult tagusid tema peopesad vastu teineteist.

Ta oli saanud kinnitust, et tema ise on siiski ikkagi olemas ning see on täidetud samasuguste tungidega, nagu absoluutselt kõigi teiste inimeste hinged aastasajad varemgi. Endalegi teadmata oli ta tänulik, et temagi oli teatris taandatud nulli.

Vahel oli Karin mõelnud, kas Eesti teatris võiksid kõik lavastused kanda ühte pealkirja. Kui ilus see oleks, loobuda üksteise ületrumpamisest nutikate pealkirjadega, põigelda mööda nendest väänduvatest poeetilistest mustritest, mis püüavad varjata habrast jääd sügavamõttelisuse tühiku kohal. Ja ta oli mõelnud, et pealkiri „Inimene on ikka samasugune“ võiks ju sobida, sest kas ei jõudnud varem või hiljem Eesti teater alati selle seisukohani. Siis vaatas Karin taas oma naabrit, kelle tänulikest silmadest tulvasid pisarad ja kelle suu oli just vormimas sõna „perfektne“, ja Karin ei pidanud enam vastu: ta vaatas põrandale, sulges siis silmad ja pigistas punase sametiga üle tõmmatud teatri­istme mõlemat käetuge, kuni puna kadus nii sõrmeotstest kui ka sametist. Ta tundis ennast kohutavalt üksi.

***

Marko töötas pigem kunstialal. Ta tõi Eestimaale tühje lõuendeid, valmistas neile ka alusraame ning teda tunti kunsti­ringkonnas kui meest, kes lööb kõige paremini kiile. See ei olnud kerge amet. Kiile tuli lüüa tasapisi ning järkhaaval, muidu oleks lõuend küll mitte kohe, kuid kindlasti 50 aasta pärast hakanud paremast ülanurgast laperdama. Isekate tuulehoogude kätte sattunud purje meenutades oleks ta kord millimeetri paisunud, siis jälle pool millimeetrit ootamatult tagasi tõmmanud, kuni värvikihti oleks ilmunud kraklee, peaaegu nähtamatud kuristikud keset ilusaid värvimäestikke, nööpnõelapea-suurused katastroofid, mis oleksid kapillaaridena varsti lõhestanud kogu koloriidiplatoo. Marko teadis, et tema töö ei ole tehtud homset, vaid sajandeid silmas pidades.

Sedasama otsis Marko ka teatrist. Talle meeldis seal. Kui oleks tema teha olnud, oleks ta hea meelega käinud teatris igal õhtul, kuid Karini meeleolukõikumised ning üha sagedamini tema silmadesse sugenenud rauge kurbus, kui Marko talle mõne teatriõhtu lingi oli edasi saatnud, hoidis Markot tagasi. Paaril viimasel kuul oli Marko aga teatrivaatajana talle endalegi ootamatult emantsipeerunud. Ta ei oodanud enam Karini heakskiitu, valetas ennast vahel õhtul tööle kauemaks, kuid selle asemel sulges hoopis stuudio varakult, kiirustas üle linnakese keskväljaku ning tõttas aastasadu vanadest madalatest trepiastmetest üles, libisedes märkamatult mõnda punase sametiga kaetud tooli.

Üldiselt Markole eluraskused ei meeldinud, kuid teatriukse vasksest käepidemest haarates tabas Markot alati ebamäärane õnnetunne: ta oli tänulik uksele väärikust lisavate raskete detailide eest, sest nii läks ukse avamiseks rohkem aega ning õnnetunnetki jagus kauemaks. Marko oli krapsakas ja leidis igast keerulisest olukorrast väljapääsu – seda olid talle lapsena öelnud juba tädid ja onud. Marko, olid nad öelnud, on ikka virk ja usin, tema küll elus hätta ei jää. Ega ei jäänudki.

See ei tähenda, et Marko oleks elu väikeste haavade suhtes olnud tundetu. Oh ei, krapsakad märkavad neid erilise teravusega. Kui Marko oma isa hauda käis korrastamas, silmas ta iga rüvedat käbi ning pärast nende viskamist kaugele surnuaia ääres seisvate roostetanud plekist tsisternide poole ei unustanud ta kunagi väikese spetsiaalse rehaga tõmbamast liivale paralleelseid jooni − nii ilusaid, nii lõplikke. Markole meeldis korrastatus, tema hing leidis lohutust rutiinis, korras ning seaduspärades. Vahel üksinda pikki tumedaid õhtuid veetes − Karin uitas kusagil sihitult − meeldis talle vaadata „Kuldvillakut“ või joonistada elliptilisi sfääre ning korrapäraste külgedega ristkülikuid. Tema jooned olid alati ühtlase paksusega.

Seda kõike otsis ja leidis Marko ka Eesti teatrist. Keegi ei naeruvääristanud ega kritiseerinud Marko eetilisi või poliitilisi või esteetilisi aluspõhimõtteid, mitte midagi temas ega maailmas ei seatud kahtluse või küsimärgi alla. Uksest väljudes leidis ta teatrilähedase parginurga olevat alati täpselt samasuguse, nagu see oli olnud mõne tunni eest, märjad kollakad lehed kleepumas hämaruses pargipingi külge samasuguse korrapäraga nagu aastakümned varemgi. Tusasena teatrisse minnes oli ta sealt alati lahkunud heatujulise ning veidi lahkemana – Eesti teater oli ta maailmaga lepitanud.

Marko oli hästikasvatatud inimesena tolerantne, teater oli tema salapaik ning ta tahtis teatrile nagu käest libisevale kallile lubada kõike. Markole tegi isegi veidi meelehärmi, et tema salapaiga olid viimastel aastatel leidnud üha suuremad massid. Tusaselt luges ta teatrite ning ajalehtede teateid, kui nad lugesid üles kõik need kümned tuhanded, kes etendusi vaatamas olid käinud. Korraga oli publik kõige olulisem ja teatrist oli saanud miski, mis meeldis kõigile.

Marko ei nõudnud kunstilt midagi. Ta seadis raame küll lõuenditele, kuid mitte sellele, mida lõuendil kujutatakse. Lihtsalt talle meeldisid juba keskikka jõudnud inimesed: neil on kindel käsi, elutarkust ja mõistlikkust hoiduda liigsest – ja just seetõttu Marko Eesti teatrit armastaski. Ta ei suutnud meenutada teatriskäiku, mil ta oleks pidanud vaheajal tualetti kiirustama. Isegi kui lavastus ei olnud õnnestunud filigraanselt, ei sündinud seal kunagi midagi, mis oleks teda ebameeldivalt riivanud või häirinud tema moraalset terviklikkust. Tema seedimine oli ühtviisi korras nii enne kui ka pärast teatrikülastust ning kui ta kord juuksuris olles luges värskest teatriajakirjast, et teatri eesmärk pole mitte inimest osadeks lahutada, vaid vastupidi, ta kokku panna, noogutas ta nõusolevalt ning laskis endal tol päeval − nagu alati − kõrvad välja lõigata.

Marko teadis, et kunsti võib teha mitut moodi. Ta oli kiile löönud kõige erilaadsemate ootustega maalijate teostele. Mõned ootasid temalt peaaegu kivikõvaks tõmmatud lõuendit, et seda värvide, pintslilöökide ja võib-olla isegi rusikatega rünnata. Ühe säärase kunstniku raamaturiiulis oli Marko märganud Freudi. Kunstnik ise tunnistas hiljem köögilaua peale sularaha lugedes, et pärast viimase preemia saamist tunneb ta end räpasena ega suuda enam luua. Teised tahtsid puhtust, mitte midagi enamat, kõigest täiuslikult pingutatud tühja alust, mille peale maalida kontseptuaalseid sõrestikke või intiimseid jutustusi oma elu viletsusest. Mõned kadestasid kuulsaid näitlejaid, keda kutsuti pidevalt telesse rahvale elujuhiseid andma ning kellel polevat sääraseid pingeid ja kes seetõttu suutvat luua palju särtsakamalt ning maskuliinsemalt.

Oli ka neid, kes ei heitnud kunagi pilku alusraami taha: neid ei huvitanud, kuidas miski tehtud on, nad tahtsid ainult tulemust. Marko viis nende juurde kõige rohkem lõuendeid. Neid kulus meeletutes kogustes, nõudlus oli viimasel ajal järjest kasvanud ning „turul on olukord hea“, nagu Markole ütles kunagi üks nende seast (Mauno). Marko sünnipäevaks kinkis Mauno talle kauni maastikuvaate veidi dramaatilise taevaga, kuid kui Karin talle magamistoas järjekordselt selja keeras ja Marko seinale riputatud maali silmitses, oli ta isegi pimenevas toas ning hämarduva teadvusega kindel, et see taevas on ohutu – kunagi ei hakka lööma tõelist välku, sest see on ju kõigest maal.

Marko mõistis kõiki kunstnikke. Ta ei liigitanud teoseid heaks ega halvaks, ta oli isegi videoga teatris lõpuks harjunud. Tema arvates võis kõik olemas olla ning ta pidas seda salaja natuke dostojevskilikuks ellusuhtumiseks. Marko nautis ühistegemist ja koosolemist: ta kutsus sageli naabreid külla avokaadosid röstima, seadis püstakus sisse ühised talgupäevad ning teatris oli Marko tähele pannud, et igavamatel kohtadel oli ta hakanud libistama saalihämaruse varjus oma küünarnukke või pahkluid kõrvalistujatele lähemale, tundes rõõmsat naudingut hääletust põkkumisest teise elusolendiga. See rõõm oli vaikne.

***

Kui Karin pea tõstis, toimus laval endine ettemääratud tegevus. Karin ei pidanud vastu: ta tõusis ja trügis väljapääsu poole. Pahaste pealtvaatajate sisina saatel trügis Karin peaaegu pisarsilmil sinnapoole, kus ta mäletas olevat ust, kuid komistas siis kellegi meelega ette sirutatud jala otsa, koperdas ning tekitas seda, mida teatris kunagi tekitada ei tohi − lärmi. Mäng laval peatus. Nõutud näitlejad keerasid oma näo esmakordselt saali ning märkasid seal kedagi, kes kipub ära. Akside vahel niisutas inspitsient keele­otsaga juba pliiatsit ning kirjutas pead vangutades päevikusse, et täna lahkus saalist pealtvaataja, ja tõmbas sõnale „lahkus“ alla kaks keskmise paksusega joont.

Kui Karin lõpuks koperdades ukseni jõudis, oli saalitöötaja selle juba avanud. Temast mööda kiirustades märkas Karin univormi: lõige oli range ning lakooniline, meenutades miskipärast tema algkooli abijoontega vihikut, kuhu Karin oli vahel tundmatute impulsside ajel joonistanud vereliblesid. Ta kiirustas saalitöötajast mööda, komistas trepil ja oleks peaaegu uuesti kukkunud, kuid suutis siiski tasakaalu säilitada ning jõudis kassadeni. Oma üllatuseks märkas ta, et hilisest kellaajast hoolimata olid kassad endiselt lahti. Kuigi Eesti teatris oli viimastel aastatel valitsenud kokkulepe, et üle poolteise tunni kestvaid lavastusi enam ei tehta (vaataja tähelepanu jagus lühemaks ajaks ning liigagi sageli tuli peanäitejuhtidel vastata pahastele telefonikõnedele, kui klient kurtis etenduste venimise ja vaataja kordumatu aja väärkasutamise üle), oli see etendus ulatunud juba üle poole üheksa. Karin teadis, et varsti algavad maagilised minutid, ning tundis, et ei jaksa enam sammugi astuda. Ta peatus esimese kassaluugi juures, tema keha oli kaetud külma higiga, Karini süda kloppis ning korraga ta tajus, et keegi tahab teda kokku panna.

Neid katseid oli tehtud varemgi. Juba lapsepõlves oli ema proovinud Karinit mingil moel fikseerida: liiga ebamäärane ja ambivalentne tundus talle eriti suviti see laps, kes mustasõstrapõõsaste vahel oli kord see, kord teine. Hiljem koolis oli ka emakeele ja kirjanduse õpetaja proovinud Karinist kasvatada inimest, anda talle baasi või vundamendi, millele toetudes saaks üles ehitada kõik muu, kuid kurvastusega märganud, et Karinile ei hakka baas külge. Ülikoolis olid õppejõud Karini töid lugedes pead vangutanud ning kirjutanud kohalikus häälekandjas avaldatud ühispöördumises, et keskkoolis ladumata jäetud vundamenti enam ülikoolis valada ei jõua. Ka Karini esimene ja teine elukaaslane, kollektiiv, ülemused, lähisugulaste esimene ja teine ring, kirjandus- ja kunsti­teosed ning ka Marko olid püüdnud Karinit heasüdamlikult aidata. Kannatlikult olid nad pakkunud Karinile välja erisuguseid kontuure, mille vahele oma ise mahutada, ulatanud talle voldikuid kursustele, kus õpiti tundma omaenda algupära, või käinud lugemiselamusena välja romaane, kus lõpulehekülgedel segadus taandub ning otsad sõlmitakse tervikuks. Miski polnud aidanud.

Kellegi hell käsi nihutas mööda poleeritud tehismännist lauakest Karini poole klaasi veega. Karin vaatas luugi taha. Seal naeratas kellegi sõbralik näoke. „Kas preili siis ei tea,“ ütles näoke talle, „et teater algab kassast.“

***

Sama päeva õhtul vestlesid Marko ja Karin pikalt poliitilisest teatrist. Marko väitis, et sotsiaalsus teatris talle põhimõtteliselt meeldib. „Meie ümber on palju valupunkte, mis vajavad osutamist,“ ütles Marko ja lihvis samal ajal viieteistkümnese liivapaberiga kiilusid. Marko arvates oli Eesti teater olnud viimastel aastatel päevakajalisem. Ta oleks tahtnud tuua Karinile näiteid lavastustest, kus käsitletakse narkomaania tõttu tekkinud anafülaktilisi šokke või populismi pealetungi maapiirkondades, kuid ta ei saanud, sest Markole meenus, et kõiki neid lavastusi oli ta käinud vaatamas Karini eest salaja. Ta oli teadnud juba ette, et Karinile säärane teater ei meeldi. Kõige tabavama iroonilise torke ajal meie poliitilise olukorra aadressil oli Karin alati haigutanud ning etendustele järgnenud vestlusringi ekspertidega ei soovinud ta kunagi jääda, kippudes miski­pärast öhe.

Seetõttu rääkis Marko praegu üldiselt, üldistades, sest eks ole üldistusvõime intelligentse inimese tunnus. Marko sõnas, et kui tuua päevakajaline probleem teatrilavale, siis peaksid ka näitlejad olema selle endale teadvustanud ja sellest teadlikuks (bewusst) saanud, ning seda nad viimasel ajal Eesti teatris on. „Reaalsus,“ ütles Marko tähendusrikkalt, „vajab alati väikest torget.“ Hiljem lisas Marko veel, et kirjanduse ja teatri vahe seisneb tema arvates selles, et kui raamat võib vaatajale avada ühiskonna haavad, kuid jätab ta lõpuks ikkagi üksinda, siis teatris tekkiv kogukonnatunne tekitab vähemalt illusiooni, et lahendus on meie kõigi kätes. Mitu tundi hiljem tegi Marko borši, kuid Karin millegipärast oma lemmiksuppi ei söönud. Vaikides mindi magama.

***

Öösel, kui kell oli saamas kaks, tõusis Karin üles ning astus aluspesu väel akna alla. Ta istus suurte maast laeni ulatuvate akende ette ning silmitses justkui ekraanil lebavat vaikset, kuid tuledes tuksuvat linna. Marko teenis hästi. Rahva seas nõudmist kunsti järele oli ning nad olid kolinud Lasnamäe veerele uude korterisse, kust terve kodulinn paistis nagu peo peal. Karin kartis seda vaadet. Talle ei meeldinud väljend „peo peal“, see kõlas surma eelhüüdena, ratsanikuks kehastunud lõplikkuse saadikuna − kui miski on peo peal, ongi kõik.

Ometi silmitses ta praegu linna rahulikult ning ilma liigsete ängideta. Ta teadis, et oli pääsenud napilt. Teater oleks peaaegu ta tervikuks teinud, tema haavad vastavalt oma äranägemisele ravinud, kõik tema nurgad maha lihvinud. Äärepealt oleks temast saanud üks ja lõplik (kõigi teiste inimestega täpselt samasugune) ise ning ta oleks muutunud millekski, mida ta enese teadmata oli terve elu proovinud vältida. Pääsemine oli olnud liiga napp ning ta teadis, et teater ei jäta teda rahule. Õhtul püstakuni jõudes oli ta korraks selja taha vaadanud ning talle oli paistnud, et paar meetrit kaugemal elukohajärgse sirelipõõsa tagant vilksatab tähtnäitleja vari − nad olid tal jälil.

Karin kuulas Marko rasket hingamist. Marko magav pea oli täis rahutust. Küsimused teatri kohta ei olnud teda rahule jätnud, vaid olid tunginud ka tema unenägudesse. Ilma nägudeta hääled hakkasid talle teadvustamatuse sfääridest esitama keerulisi küsimusi.

„Mida tähendab kunstilise kujundi immanentne tuum ja kas see on võrdne kujundi teemaga?“ küsis näiteks üks. „Miks hinnatakse lavastuste väärtust nende süžee väärtuse alusel?“ küsis teine. „Miks ei ole teatris enam ruumi provokatsioonidele, eitusele, reaalse liha rebestamisele, eksistentsiaalsetele ängidele, hirmudele, aga ka vigadele, poliitilisele ebakorrektsusele ja kõigele muule?” küsis kolmas. Kuid Marko ei vastanud, sest Marko magas.

***

Marko ärkas rahutult. Voodi tema kõrval oli tühi ja külm. Karin oli kadunud. Marko teadis, et varem või hiljem oleks see niikuinii juhtunud. Ta jäi silmitsema maastikumaali veidi dramaatilise taevaga. Tumelilladest pilvedest ei tulnud endiselt ühtegi välku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht