„Gesamtkunstwerk“ – kunsti mõju õpik

Kinoteatris võideldakse instrumentaalse lähenemisega kunstile: fookusesse tõstetakse kunst ise ja selle kogemine, mitte selle mõõdetav mõju ühiskonnale.

ANNELI SARO, HEDI-LIIS TOOME

Kinoteatri „Gesamtkunstwerk“ („Ühendkunstiteos“), autorid Paavo Piik ja trupp, lavastaja Paavo Piik, kunstnik Illimar Vihmar, helikujundaja Hendrik Kaljujärv, valguskujundaja Revo Koplus, liikumisjuht Rauno Zubko, kunstniku assistent ja kostüümikunstnik Liisa Maria Lai. Mängivad Getter Meresmaa, Teele Pärn, Sander Rebane ja Martin Tikk. Esietendus 11. I Tallinnas Sakala 3.

Küsimused kunsti mõjust ühiskonnale on viimastel aastakümnetel lähtunud tihtipeale kunsti instrumentaalsusest. Milline on üleüldse kunsti sotsiaalne eesmärk? Kas peaksime kunstitegemist toetama, sest kunstikogemus aitab lahendada ühiskondlikke probleeme, tutvustades meile „teise“ vaatenurka? Kas kunst aitab lastel paremini matemaatikat õppida? Või hoiab see noored tänavalt eemal? Koputab meie südametunnistusele? Aitab ehk leevenda Alzheimeri tõvega kaasnevaid sündroome?

Kunst on tihti taandatud kvantitatiivselt mõõdetavaks külastatavuseks, mille põhjal määratakse kunstnike tulevik. Eestis tunneme uhkust oma suure kultuuritarbimise üle, alates raamatutest kodude raamaturiiulites kuni teatrikülastuste suure hulgani. Instrumentalistidele kõlavad vastukaaluks hääled, mis ütlevad, et kunsti väärtus ei ole milleski muus kui kunsti kogemises endas. Seesama kunstiteose ja vastuvõtja kommunikatsiooniakt ning sellest tekkinud kognitiivsed ja emotsionaalsed dimensioonid, võimalus kunstiteosest aru saada ja sellele ise tähendus anda ongi peamine.

Nagu ikka, saab kõik alguses Vana-Kreekast: Platoni meelest sai kunsti mõju olla vaid negatiivne, sest tollane kunst, mis põhines mimesis’el, duubeldas Platoni meelest meid niigi ümbritsevat näivust. Vastukaaluks algatas Aristoteles nn kunsti positiivse mõju koolkonna, nähes kunstis võimalust katarsiseks, puhastumiseks.

Dramaturg ja lavastaja Paavo Piik püüab Kinoteatri lavastuses „Gesamt­kunstwerk“ jääda nende kahe vaatenurga vahele, kuigi kokkuvõttes hakkavad domineerima näited kunsti negatiivsest mõjust ühiskonnale. Laias laastus ongi tegemist loenglavastusega, mis esitleb tuntud näidete kaudu kunsti erisugust mõju. Lavastuse teema ja mõju on omavahel muidugi nihkes: lavastus kunsti mõjust jääb ise neutraalseks ja jõuetuks, ei avalda negatiivset ega positiivset mõju. Tahaks loota, et autorite teadlik eesmärk on olnud anda vaatajate kasutusse pigem retseptsiooniesteetika õppetund ja analüütiline vastuvõtustrateegia, mitte aga neid selle kaudu tugevasti mõjutada.

Mõiste „Gesamtkunstwerk“ seostub eelkõige Richard Wagneriga ja tähistab kunstiliikide sümbioosi ühes kunsti­teoses. Wagner ise proovis totaalse kunstiteoseni jõuda ooperis, mis algupäraselt ju ongi sõna-, muusika- ja tantsuteatri sümbioos. Teater kui kunstiliik ongi muidugi juba Gesamtkunstwerk per se. Kuigi Kinoteatri lavastusel on pretensioonikas saksakeelne pealkiri, mis võiks viidata tegijate wagnerlikule soovile jõuda totaalse kunstiteoseni XXI sajandi tehniliste võimaluste toel, siis on ka lavastuse pealkiri ja eesmärk/teema omavahel nihkes.

Lavastuse tutvustuses väidetakse: „Kunst paneb inimesed tegema imelikke asju. Uurime lavastuses, milliseid ja mispärast see nii on.“ Muidugi, totaalsel kunstiteosel võiks potentsiaalselt olla ka totaalne, kõikehaarav mõju, mida kindlasti tasub uurida. Kuid petta saavad nii need, kes usuvad pealkirja, kui ka need, kes tutvustavat teksti, sest kõige rohkem tegeldakse lavastuses hoopis teatri­semiootikaga ehk sellega, kuidas luua laval tähendusi ja meeleolu.

Lavastuse kõige mõjusamad stseenid on psühholoogilise koega teostel põhinevad psühholoogiliselt mängitud katkendid
(„Stseenid ühest abielust“: Marianne – Teele Pärn, Johan –Sander Rebane).

Siim Vahur

Uurimusliku või õpetliku tulemuse saamiseks lammutatakse totaalne kunstiteos osadeks: kõigepealt keskendutakse muusika, siis sõnade ja lõpuks prokseemikahendusele ja mõjule. Siis uuritakse kunstiliste väljendusvahendite, muusika ja verbaalse narratiivi omavahelist suhestumist, seejärel võetakse vaatluse alla tants+muusika/helid+sõnad ning lõpuks kehalisus ja verbaalne narratiiv, ülevus ja koomika (madaldamine). Lavastuse adekvaatsem ja üldse mitte pretensioonitum pealkiri – kui autoritega kongeniaalset suhet hoida – oleks ilmselt „Lehrstüke“ ehk „Õppetükk“ (osutusega Bertolt Brechtile).

Gesamtkunstwerk“ algab Getter Meresmaa loenglavastusega, s.t vaheldumisi tsitaatidega esteetika klassikast (Kant, Schopenhauer, Strindberg) tuuakse näiteid muusikasemiootikast, illustreerides väiteid helide ja eluliste juhtumitega. Üldises plaanis võib ju nõustuda, et muusika suudab põhjustada nii naudingut, fenomenoloogilisi äratundmisi kui ka piina, kuid kas ei peaks kunsti mõju uuriv lavastus ka ise proovima publiku mõjutamise vahendeid? Bruce Springsteeni looga „Born in the USA“ see katse justkui tehakse, aga kindlasti mitte sellise radikaalsusega, nagu seda tegi Ene-Liis Semper lavastuses „Hüsteeria“ üle poole tunni kestnud hüsteerilise naeruga.

Teises õppetükis käsitletakse sõna mõju ja seda illustreeritakse Goethe romaaniga „Noore Wertheri kannatused“. Wertherit kehastab Martin Tikk, kes tsiteerib millegipärast Goethet inglise keeles.

Lavastuse kõige mõjusamad stseenid on siiski psühholoogilise koega teostel põhinevad psühholoogiliselt mängitud katkendid (nt Ingmar Bergmani „Stseenid ühest abielust“ ja Fjodor Dostojevski „Idioot“) ning suhtedraamat illustreeriv tants. Kuigi näitlejad näevad päris palju vaeva, et takistada vaatajate sisseelamist võõritusvõtetega (nt irooniliselt mõjuvad lavatehnilised kommentaarid, sõnade ja tegude lahknemine jms), tunduvad nad psühholoogilises laadis ometi kõige veenvamad ja meisterlikumad.

See ongi kunsti vastuvõtul ehk kõige paradoksaalsem, et kuigi nii mõnigi lavastaja enne ja pärast Brechtigi on püüdnud paljastada publikuga manipuleerimise vahendeid, langeb suurem osa vaatajaid ikkagi illusiooni võrku, sest sisseelamise korral on kunst kõige mõjusam. Ka lavastuses „Gesamtkunstwerk“ demonstreeritakse halastamatult teatri tehnilist võttestikku, käsitööd ja kordamisi, kuid need õpetused mõjuvad näitleja kordumatu isiksuse ja lavalise loomulikkuse kõrval naeruväärselt: keegi ei jää uskuma, et näitekunsti süda on peenelt kalkuleeritud prokseemika.

Eelöeldu kehtib eelkõige „Stseenide …“ ja „Idioodi“ kohta, sest ülejäänu tundub olevat lavastuse alguses esitletud teemaga üsna nõrgalt seotud. Popmuusikute jämmimine ajab jälgi, kuidas mõjutavad muusikute eluseigad nende loomingut ja selle vastuvõttu, aga ka muusika mõju lüürikale ja vastupidi. Stseenis „Kuristik rukkis“ sünteesitakse sõna, muusikat ja tantsu ning jõutakse wagnerlikule totaalsele kunstiteosele ehk kõige lähemale. Kunstisaalis püütakse klassikaliste skulptuuride taustal akadeemiliste kommentaaride ja rahvalike naljadega elustada ja selgitada kadunud antiikset ning kristlikku maailma. Kontseptuaalselt on huvitav, et enamasti tsiteeritakse lavastuses XIX sajandi filosoofe ja peavoolu kunstiteadlasi, mitte näiteks poststrukturalismi kunstiteoreetikuid. Kas vanad tõed kehtivad ka moodsa kunsti vastuvõtul, selles on küsimus.

Teatrisemiootiline tähendusväljade loomine käib ka rollide kaudu, mis ei ole jaotatud sugugi juhuslikult. Sander Rebase kanda on äraspidise esimese armastaja rollid (Johan katkendis „Stseenid ühest abielust“, vürst Mõškin „Idioodis“, aga miks mitte ka Lou Reed või John Lennon). Martin Tikk saab kehastada noorte iidoleid ehk noort Wertherit, Holden Caulfieldi kultusromaanist „Kuristik rukkis“ ja Iggy Popi. Getter Meresmaa sobib hästi bände lahku ajavaks modell Nicoks, Johani nooreks armukeseks ja Aglaja Ivanovnaks. Teele Pärna kanda jääb roll naisena, kelle juurde lõpuks ikkagi tagasi tullakse (katkendi „Stseenid ühest abielust“ Marianne või Nas­tasja Filippovna).

Pärna lavakarisma kumab läbi ka tema mittemidagiütlevast beežist kitlist ja Marianne külmunud nõutusest abikaasa lahkumisel pere juurest, kuid näitab oma magnetiseerivat hillitsetud jõudu Nastasja Filippovna ning Joni Mitchellina. Katkendi „Kuristik rukkis“ Meresmaa ja Rebase tantsuduett demonstreerib nende suurepärast füüsilist vormi, osavust ja partneritunnetust, rääkimata Rebase imposantsest füsiognoomiast Taaveti skulptuurina. Tikk tundub aga tõeliselt avanevat pigem Iggy Popi kui romantilise kangelasena.

Paavo Piik on kujundajatena kaasanud oma ala tipud: Illimar Vihmari (lavakujundus), Rauno Zubko (liikumisjuht), Hendrik Kaljujärve (helikujundus) ja Revo Kopluse (valguskujundus). Vihmar on lavale loonud heledates toonides ja kilesse pakitud postamentidega minimalistliku ja tühja kunstisaali, sobiva ruumi erisugust tüüpi kunstiteoste esitlemiseks. Musta lava ääristav kriiditolm tühjal, ilma näitlejateta laval on justkui vihje Malevitši mustale ruudule – totaalsele visuaalkunsti teosele. Siis aga kannavad näitlejad tolmu vähehaaval lavaruumis laiali, hiljem koristavad (hea tegevus näitlejale, kellel pole stseenis eriti teksti!) ning lõpuks saab kriidist kreeka skulptuuride kattematerjal.

Kriiditolmus püherdanud ning selle endale peale hõõrunud, kerkivad postamentidele Taavet, Lucretia, Laokoon ning ristilt maha võetud Kristus. Lavaruum muutub kunstimuuseumiks, kus esitatakse lavastuse viimane stseen – sajandeid vanad kujud arutlemas kunsti mõju üle. Kinoteatri lavastuses „Gesamt­kunstwerk“ võideldakse hillitsetult instrumentaalse lähenemisega kunstile: fookusesse tõstetakse kunst ise ja selle kogemine, mitte selle mõõdetav mõju ühiskonnale.

Sümboolse raami kogu teatri­õhtule loob seegi, et „Gesamtkunstwerk“ oli esimene uuslavastus NO99 ruumides pärast selle sulgemist ja seega äraspidine monument teatrile, mis suutis luua kunsti, millel oli mõju. Tartu Uue teatri „Hingede öö“ kui ühe totaalse kunstiteose totaalse mõju all olles kummitas kuklas tunne, et Sakala 3 on teatrisõpradele samuti nagu surnud mehe maja. Nii selged ja segased tähendus­väljad põimivad end kunsti­teoste ümber.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht