Eesti keskmine suhe

Isiklike lugude või tundmuste jutustamine laval on nõudlik formaat, mis eeldab loojalt oskust oma loomingust distantseeruda.

PILLE-TRIINU MAISTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„… sinule“, koreograafid ja esitajad Tatjana Romanova ja Gert Preegel, dramaturg Laura Kvelstein, helikujundaja Aleksandr Žedeljov, valguskujundaja Anton Andrejuk, visuaalne kujundaja Eliise Selisaar, kunstnik Eva Orupõld. Esietendus 18. XI Sõltumatu Tantsu Laval.

Isiklike lugude või tundmuste jutustamine laval on nõudlik formaat, mis eeldab loojalt oskust oma loomingust distantseeruda. Kui minusugune kirjaneitsi võtab kätte ja teeb eraelul põhineva jutustuse maha, siis ei tohiks autor võtta seda isiklikult ega arvata, et tema probleemid pole tähelepanuväärsed. Loomingu avaliku esitamisega jõuab paraku isiklik kogemus igasuguste inimeste silme ette ning sellest tulenevalt on ka vältimatu, et mõne vaataja arvates on laval lahti rulluv lugu ja selle rääkimiseks valitud vahendid natuke mööda, võib-olla lausa valed. Just niisugune tunne, et midagi on ikka väga mööda, haaras mind Sõltumatu Tantsu Laval esietendunud lavastuse „… sinule“ puhul.

„Lavastuses „… sinule“ uuritakse paarisuhteid, paarina koos olemist, tundeid, mõtteid ja lahendusi nendele olukordadele, mida leidub meie ühiskonna igas paarisuhtes.“ Piletimüügikeskkonnas välja reklaamitu kõlab küll väga armsalt, ent isegi praeguses Eestis, kus EKRE toetus püsib järjekindlalt 25% läheduses, juba üpris naiivselt. Kuidas üldse saab rääkida üldistatavalt mingist armastusest ja paarisuhtest tänapäeval, mil sugu kui kontseptsioon ja sellega kaasnevad rollid on lääne peavoolumeedias põhimõtteliselt kehtetuks tunnistatud? Praegu, mil näeme üheainsa hiirekliki järel, kuidas „toimivad paarisuhted“ Iraanis võivad ühe riidehilbu seljast heitmise pärast lõppeda surmanuhtlusega.

Lavastuses „… sinule“ (Gert Preegel ja Tatjana Romanova) uuritakse paarisuhteid ja paarina koos olemist.

Juri Seredenko

Eks see olegi keeruline. Mulle paistab, et ainult ühe paari klišeesid täis topitud lugu edasi andes kahjuks lausa võimatu. Sama hästi võiks ju ideaalne ja kõigile vastuvõetav suhteformaat kuuluda näiteks Sidile ja Nancyle, Romeole ja Juliale või hoopis Jackile ja Rose’ile. Viimase kahe superpaarikese puhul pean oluliseks igaks juhuks meelde tuletada, et nende „suhted“ kestsid alla nädala. Nii nagu pole ilmselt päriselt olemas seda keskmist eestlast, keda vahel kiputakse statistiliseks näiteks tooma, pole küllap olemas ka Eesti keskmist suhet, mida kõnealuses tantsulavastuses väidetavalt kehastatakse. Niisiis võib üpris kindlameelselt väita, et universaalse suhteüldistuse tegemiseks pole ühe paarikese lood kunagi eriti pädenud, mistõttu jääb segaseks, miks on valitud sellise teema käsitlemisel paaristantsuline ja võrdlemisi lineaarsena mõjuv formaat.

Nagu utopistlike ülesandepüstituste puhul sageli, tuleb ka seekord tunnistada, et lavastuse reklaamtekst ja välja kukkunud tulem erinevad dia­metraalselt. Lavastus „… sinule“ jääb universaalsest üldistusest väga kaugele: umbes 45 minutit kestva duetiga esitletakse tantsuliselt ühe (loodetavasti ikkagi fiktsionaalse) paari nuttu ja nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda täis suhet. „Vana hea“ traditsioonilise peremudeli järgi on naine, nagu ikka, tilluke tallaalune. Mees on mingil häguseks jääval põhjusel ängi täis ja muudkui rapib. Kuigi tantsijate omavaheline keemia on märgatavalt olemas ja kohati võiks isegi öelda, et hea, siis nende kehade disproportsioon on niivõrd suur, et tugeva ja söaka, vägivallatsejale vastu seisva naiskarakteri loomiseks (nagu tegijad lavastusele järgnenud vestlusringis öeldu põhjal tegelikult on soovinud) oleks pidanud lavastuse koreograafia olema sootuks teistsugune.

Tundelisusest ja universaalsetest suhteprobleemidest rääkida soovivale lavastusele ei aita sugugi kaasa ka lavakujundus, mis juba enne, kui tantsijad üldse lavale jõuavad, tekitab tundmuse, et nüüd marsivad lavale Andres ja Krõõt ning kohe-kohe hakkavad laval lahti rulluma küllaltki depressiivseid suhteid kätkevad elujuhtumid Vargamäel. Laes rippuv roostik on silmale kena vaadata, kuid kooskõlas linastes toonides kostüümide ja peamiselt ikkagi maariietuseks peetavate suurte roheliste kalamehekummikutega ei saa küll terviku tõde-ja-õiguslikkusest mööda vaadata.

Sama kehtib ka helikujunduse kohta, kus siin-seal on muidu isegi huvitava heliplaani sisse pikitud kirikukellade kurjakuulutavaid lööke. See kõik lihtsalt karjub: „klassikaline vägivaldne patriarhaalne suhtemudel“. Seda enam et umbes 75% lavastuse ajast on naiskarakteril nutunägu peas ja kehahoiak graatsilistele liigutustele vaatamata pigem rauge ja mehe liikumismotiivide suhtes alluv.

Hea, et otsustasin etendusele järgnenud vestlusringi jääda. Seal selgus, et autorid on püüdnud patriarhaalse vägivallasuhte kujutamist (läbi raskuste) iga hinna eest vältida. Paraku pean vaatajana ütlema, et sellele püüdele ja raskuste ületamisele vaatamata on välja kukkunud just vastupidi: seda on ekstreemselt rõhutatud. Jah, lavastuses leidub ka ilusaid ja võluvaid seiku, kuid korduv motiivistik (tüli-tüli-leppimine) jätab siiski kulunud ja üheplaanilise mulje.

Samuti selgus kurb tõsiasi, et teos ei olegi fiktsioon, vaid Tatjana Romanova on püüdnud selle lavastusega omaenda suhtetraumasid terapeutilises võtmes läbi töötada. See on ju väga tore ja armas viis tants oma tarbeks ära kasutada, kuid selliste läbielamiste (kas või kaudses võtmes) lavaletoomise vajalikkus jääb siiski küsitavaks, kuna kunstiliselt mõjus see põgus teraapiasessioon etteaimatavalt ja igavalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht