„Draama“ programmis ainuvalitsesid Tallinn ja Tartu

Enamikku tänavuse „Draama“ festivali lavastustest ühendas teatav iroonia: seniste konventsioonidega mängiti vähem või rohkem süngel moel.

JOHANNA RANNIK

Eesti teatri festival „Draama“ 1. – 8. IX Tartus.

Kultuuripealinna ettevõtmiste rohkusest ja sellega seotud infotulvast on silmad juba ammu udused ning aja­arvamine veel otsapidi suves, mistõttu on hea, kui on mingid traditsioonid, millele selle sumina sees alati kindel saab olla. Teatrivaldkonnas on selleks septembri algul Tartus korraldatav „Draama“ festival. Ütlen tihti sõpradele, et kui ka muidu teatrisse ei satu või ei jõua, siis „Draamal“ võiks ära käia, sest ühe nädalaga saab kogu teatriaastast mõnetise ülevaate. Loomenõukogu ise ütleks siinkohal ilmselt, et ei taotle aastaauhindade galaürituse sarnast parimate väljatoomist, vaid siinse loome­valdkonna kunstiliste suundumuste võimalikult eripalgelist avamist. Tõik, et piletimüük meenutab nüüdseks linna­teatrilikku (või praegu ehk draamateatrilikku) rallit, annab siiski mõista, et „Draamat“ hinnatakse ja usaldatakse.

Programm oli mulle kergendus, kuna olin peaaegu kõiki lavastusi juba näinud. Seega sain endale seekord lubada palju rahulikumat tempot. Võtsin küll eesmärgi kõik uuesti üle vaadata, ent paaril korral juhtus siiski, et ärkasin kiirest lõunauinakust alles viisteist minutit enne õhtuse etenduse algust ning rehkendasin, kas joostes veel jõuaks. Õnneks oli festivalikava paindlik: kui ei jõua täna, saab minna homme.

Sel aastal ainuvalitsesid programmis Tallinn ja Tartu: Von Krahli teatri ja lavakunstikooli diplomilavastus, Theatrum, Eesti Draamateater, Tartu Uus teater, Kanuti gildi saal, Vaba Lava, Ekspeditsioon, Must Kast, Vanemuine, Vene teater. Enamikku lavastustest ühendab teatav iroonia: seniste konventsioonidega mängiti vähem või rohkem süngel moel. See nähtub kas või sellest, et Juhan Ulfsak on seotud programmis kolme lavastusega („Ei usu!“, „Teoreem“ ja „Fun Fact“). „Fun Fact“ näis olevat festivali üks populaarsematest lavastustest: piletid müüdi välja kõige kiiremini ning kohad olid piiratud, nii et vana hea „kas trepile istuma saaks?“ siin ei kehtinud. On ka arusaadav, miks lavastus inimesi kõnetab: Eesti-Sloveenia trupp mõtestab täpse ja tundliku dramaturgiaga inimelu väärtust ning selle väärtuse juhuslikkust.

Juhan Ulfsak oli tänavuse festivali „Draama“ programmis seotud kolme lavastusega, mille seas ka „Fun Fact“.

 Ivian Kan Mujezinović

Tunnustust väärib ka sõja jätkuv kajastamine. Vaba Lava „(elu) sunnitud valikud“ ja Vene teatri „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“ annavad edasi hallaladeta sõjakriitilise (ja mööndusteta Venemaa-kriitilise) hoiaku. Venemaalt sõja alguses lahkunud Timofei Kuljabin on asetanud Brechti teksti uude konteksti, luues otseseid paralleele kahe represseeriva režiimi vahel. Etendusele järgnenud vestlusring trupiga ja Vene teatri uue dramaturgi Laur Kaunissaarega oli üks festivali tipphetki, kuna andis võimaluse pidada dialoogi sedavõrd mitmetahulisel teemal nagu venekeelse teatri identiteet tänases Eestis. Poliitilise teatri uurijana mõtlen kuuldule veel pikka aega. Vestlusringid on teatrifestivalide tänuväärne lisaväärtus. Neid näib teatrites olevat ka hooaja vältel üha rohkem, aga võiks kindlasti olla veel enam, sest pigem monoloogi vormis teatrikriitika üksi ei suuda lavastusi sel moel mõtestada.

„(elu) sunnitud valikud“ on seevastu kahtlemata selle aasta valusaim lavastus, mida on ka väga raske vaadata, kuna ukrainlastest näitlejad on sõjaga väga otseselt seotud. Lavastus sündis koostöös Kiievi Dramaturgide teatriga, lavastaja on aga Liepāja teatri kunstiline juht. Näib, et Balti teatritegijad on ajaloomälu ja -haavade taaselustamise kaudu jõudnud tihedama koostööni. Läänes ei suudeta siiski minu kogemuse põhjal praegust sõda täiel määral mõista ega õiglaselt käsitleda.

Festivali raames toimus ka Balti draama foorum, mis tõi Tartusse mitukümmend Läti ja Leedu teatriinimest. 4. septembril korraldatud vestlusringis arutlesid Balti näitekirjanduse üle Tartu ülikooli teatriteaduse professor Anneli Saro, näitekirjanik ja dramaturg Paavo Piik, läti näitekirjanik Linda Rudene ning leedu lavastaja Uršulė Bartoševičiūtė. Ilmnes, et dramaturgia seis on riigiti üsna erinev, Leedus näib olukord kõige kehvem. Tugevalt lavastajakeskne teatrikultuur tähendab, et teksti üle domineerib visuaal, uut (kvaliteetset) oma näitekirjandust lisandub harva ning dramaturg peab nägema vaeva, et leida äramärkimist, saati tunnustust.

Märgitakse tabavalt, et teatritekst on kui noodikiri, mida kõik ei peagi lugeda oskama ega samamoodi tõlgendama. Tänapäeval võib dramaturg pakkuda dramaturgilist tuge, aga olla ka näitekirjanik, teisisõnu on asi struktuuri ja sõna vahekorras. Meenus kevadine Balti tantsu platvorm, kus väljendati soovi tihedamalt omavahel suhelda ja koostööd teha. Loodan, et miski vaikselt idaneb.

Süngust tasakaalustasid Urmas Lüüsi „Tädi Õie 65. sünnipäev“ ja Andreas Aadli „Tundmatute asjade mets“. Kuna kirjutasin tädi Õiest pikemalt juba festivali „Ümberlülitus“ raames, piirdun siinkohal tõdemusega, et interaktiivset ruumikogemust (koos kõneka teksti ja hea näitlejatööga) ei ole meil teatris veel kaugeltki piisavalt. „Tundmatute asjade metsast“ olin millegipärast seni mööda läinud, mis on kummaline, kuna elan Tartus ja olen väga Tartu Uue teatri usku. Lavastus kuulus lisaprogrammi. Miks, ei oska ma põhjendada, kuna nähtu oli nauditavam (nii tehniliste lahenduste kui ka keskse mõtte, argise materiaalsuse absurdi väljatoomise tõttu) kui nii mõnigi põhiprogrammi lavastus. Väga kahju oli kuulda, et aprillis esietendunud lavastus läheb juba septembri lõpul kavast maha – tahaksin seda kõigile tungivalt soovitada. Ehk kunagi veel.

Selleaastase festivali silmatorkavaim lisandus oli aga hoopis Eesti Teatri Agentuuri juubeliaasta tõttu avatud Äratundmishetkede Maja, näitekirjanduse pühamu, kus oli vaatluse all loomingu teke ja kus sai iga päev kolme kaupa kuulda eesti draamatekste: kolm naist, kirjanikku, minekut, tulekut, eesti kunsti Euroopasse viimise lugu, lugusid rahast, kasvuvalust, kuningatest, enese ärakaotamisest, vabadusest … Püsib lootus, et selliste tekstide (ja neist sündivate lavastuste) toel elab teater üle ka ees ootavad kärped.