Väikselt suurele ekraanile ja tagasi

VII Läänemere maade filmiajaloo konverentsil valgustati lähemalt tele- ja filmiajaloo erinevusi ja kokkupuutepunkte.

TEISI LIGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

VII Läänemere maade filmiajaloo konverents „Läänemere maade filmi- ja teletööstuse ristumisi: ajalugu ja tänapäev“ Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis 10. ja 11. VI 2022.

Konverentsi „Läänemere maade filmi- ja teletööstuse ristumisi: ajalugu ja tänapäev“ fookuses oli seekord Läänemere piirkonna filmi- ja teletööstuse ajalugu. Mitte küll ajalugu kui lugu, kui jutustus, millega markeerida mõlema valdkonna arenguloo olulisemad punktid. Pigem moodustus ettekandeist omamoodi kriitiline historiograafiline ümbermõtestus, kuidas nende diskursuste eraldiseisev ajalugu omavahel rohkem kokku tuua.

Naljaga pooleks võib ju öelda, et ega teleajaloo algus esimeste pisiekraaniga televiisorite ilmumisega erinegi kuigipalju filminäitamise algusajast. Filme hakati vaatama samuti pisikestelt ekraanidelt, nn Edisoni kinetoskoopidest, väikestest aknaga kastidest, kuhu sai korraga sisse vaadata ainult üks inimene. Edasine kino areng lahknes justkui televisiooni kujunemisest, olles orienteeritud järjest suurematele ekraanidele ja tehnilisele keerukusele. Viimase aastakümnega on aga tehtud huvitav tagasi­pööre ja saadud uuesti kokku iseenda algusaegadega – suurtest ekraanidest on saanud taas Edisoni kinetoskoobi laadsed üksinda vaatamise kastikesed. Kinosaali sotsiaalne mõõde on asendumas nutitelefonide ja tahvelarvutite piiratud, isikliku ruumiga. Ring on mingis mõttes täis saanud.

Seega on põhjust heita värske pilk juba kirjutatud ajaloole. Olemuslikult ei olegi filmitööstuse suur ekraan ja teletööstuse väike ekraan üksteisest tegelikult kunagi väga kaugel olnud. Omavahel konkurentideks on need tehtud peamiselt televisiooni algusajast jäänud hirmude tõttu. Konverentsil osalenud soomlased Kimmo Laine, Heidi Keinonen ja Jaakko Seppälä oma ettekandes just nende hirmude ja erisuste ümbermõtestamisega tegelesidki. Soome Fennada-Filmi filmitootmisfirma ajaloost raamatut koostama hakates taipasid nad, et seda ei saa kuidagi teha televisiooni kaasamata. Adudes, et filmi- ja teleajalugu on liiga kergekäeliselt mõistetud kahe eri distsipliinina, leiti, et senisele arusaamale tuleb läheneda kriitilisema pilguga. Kimmo Laine ettekande osaks olid ka 1950ndate ja 1960ndate Soome ajalehtedes ilmunud düstoopilised hoiatused. Toona muretseti selle üle, et televisioon hävitab tasapisi kõik ümbritseva: tapab vaataja kujutlusvõime, suretab välja spordi ja kultuuri, hävitab tsirkuse, teatri, raadio ja iga viimasegi turisti. Tollal üsna tõsine mure ei ole teatavasti realiseerunud.

Viimase aastakümnega on suurtest ekraanidest saanud taas Edisoni kinetoskoobi laadsed üksinda vaatamise kastikesed.

Tristan Priimägi

Hirm televisiooni pealetungi ees ei iseloomusta vaid Soome telearengut. Audrius Dambrauskas tõi oma ettekandes välja ka Läti ühiskonna teatava pelglikkuse uue tehnoloogia ees. Ei oldud küll nii pessimistlikud kui soomlased, pigem manifesteerusid need hirmud utoopiliste tulevikuvisioonidena, mida Läti XX sajandi esimese poole ulmekirjandus laialdaselt maalis: tulevikuühiskonnas käib kõik mõeldav (ja mittemõeldav) ainult (ja tõesti ainult) helendavate teleaparaatide kaudu, võttes kodanikelt igasuguse initsiatiivi. Omajagu on see meie ekraanilembuses ka tõeks saanud, ent ühe kardinaalse erinevusega: vaatajast ei ole saanud mitte apaatne ja tuim tarbija, kellele meelevaldselt sisu sisse surutakse, vaid iseseisev ja nõudlik otsustaja. Nüüdne vaade televisioonile on valdkonna algusaegade hirmudest suuresti vabaks saanud ja seetõttu saab ka ümber mõtestada varasema jäiga eristuse: filmiajalugu ei ole tänapäeva kontekstis enam täielik ilma teleajaloota ning vastupidi.

Oma erinevused kahel valdkonnal siiski olid, nagu rõhutas Läti ettekandeplokis Daira Āboliņa-Ilješāne. Nimelt, teleproduktsiooni eelarve oli suurte filmiprojektidega võrreldes väiksem ja see piiras nende toodangu tehnilist kvaliteeti üsna palju. Vahendite nappus avas aga tohutu loomingulise potentsiaali ning teletoodang oli seetõttu filmistuudio omaga võrreldes palju eksperimentaalsem ning paindlikum, võimaldades kiirelt reageerida. Omamoodi tõestus, et loomingu kvaliteet ei ole alati korrelatsioonis eelarve suurusega. Seda vaadet toetas ka samas aruteluvoorus osalenud Elīna Reitere sotsiaalajalooline uurimus Läti filmioperaatorite kohta. 1990ndate alguse filmitööstuse seismiliste muutuste ajal, kui tsentraliseeritud tootmissüsteem kukkus päevapealt kokku, pidid nood silmapilk ümber orienteeruma, olid sunnitud end jagama teletööstuse (ja selle kehvema tehnika) ning pidevas ressursipuuduses vaevlevate väheste filmiprojektide vahel. NSV Liidu lagunemise järgne ebamäärasus lähendas seega just Balti riikides tele- ja filmivaldkonda veelgi: kui oli võimalik, töötati filmiprojektiga, kui ei olnud, tehti loomingut televisiooni. Seda, et televisioon ja film on tegelikult kogu aeg ühte sammu astunud, kinnitas ka Riho Västriku ettekanne Eesti Telefilmis toodetud dokumentaalfilmi „Meie Artur“1 kohta, kus peategelase portreteerimisel on dokumentaalse jutustuse kõrval kasutatud paljuski ka mängufilmilikke võtteid.

Sama tendents, et mõlemad valdkonnad kattuvad, kas siis filmimeeskonna või rahastusmudelite alusel, joonistus välja peaaegu kõikides konverentsi ettekannetes. Viimasel aastakümnel on aga voogedastusplatvormide tõttu hägustumas viimsedki tele- ja filmitööstuse piirid. Pikk pandeemiaperiood on loonud olukorra, et filmid linastuvad kinolevi kõrval üsna väikese vahega nüüd ka väikestel voogedastusekraanidel. Dirk Hoyer, rääkides teleseriaalide hüppeliselt kasvanud populaarsusest, rõhutas, et just väikesele ekraanile mõeldud toodang on läinud oma loojutustuse struktuurilt järjest keerulisemaks. Seriaalides ei pakuta enam lahendusi episoodi kaupa, vaid laiendatakse aja- ja ruumimõõtmeid, segatakse žanre, avatakse põhjalikult tegelaste taustalugusid ning tuuakse sisse erinevaid reaalsusi ja paralleelmaailmu. Ühtpidi oleks justkui tegemist varasema filmiliku formaadiga, ent lisandunud on tohutu narratiivne keerukus (Hagi Šein on nimetanud seda ka televisiooni filmilikuks evolutsiooniks2). Teleformaadi tehnilised võimalused (vaataja saab seriaali osi järele vaadata) on seega andnud sellele formaadile kino ees tuntava eelise. Seriaalikeskne arengutendents leidis omal moel kinnituse ka konverentsil kõlanud kahes teises ettekandes: Teet Teinemaa analüüsis nostalgia kasutamist Eesti teleseriaalis „Pank“ (2018) ja Jaakko Seppälä tegi ülevaate nordic noir’i arengust, s.o kuidas see žanr jõudis kirjandusest filmikunsti ning sealt omakorda teleseriaalidesse.

Seega ei saa tänapäeval enam kuidagi televisiooni- ja filmilugu omavahel lahutada, nende läbipõimumine ja piiride kokkusulamine on olnud viimastel aastatel väga jõuline. Samuti, arvestades televisiooni ja filmi arengut ning seda, kui mitmel eri platvormil (ja kui paljude ekraanide kaudu) on teosed võimalik kätte saada, on oluline panustada ka filmipärandi digimisse – teha ka see osa kultuurist tänapäevastel meediaplatvormidel kättesaadavaks.

Jõuangi nüüd ringiga konverentsi avadiskussiooni juurde, kus käsitleti filmipärandi digiteerimist ja selle igale kasutajale kättesaadavaks tegemist. Selles osalesid Thomas Christensen Taani Filmi Instituudist, Adelheid Heftberger Saksamaa Riigiarhiivist ja Mikko Kuutti Soome Rahvuslikust Audiovisuaalinstituudist. Esile toodi mitmeid lähenemisi, näiteks digiteerida võimalikult suur osa kogust, nagu püütakse teha Saksamaa Riigiarhiivis, et uurijal oleks võtta võimalikult objektiivne materjal. Võib minna kureerimise teed, nagu on mindud Taanis, kus digiteeritakse vaid olulisem osa pärandist. Ühel juhul on probleemiks aeglus, sest kui analoogmaterjali on tohutus koguses (nagu seda Saksamaa Riigiarhiivil on), võib mõni oluline teos aastakümneteks oma järjekorda ootama jääda. Teise lähenemise puhul on küll olulisim justkui kättesaadav, aga jääb alles risk, et rahvusliku mälu kureerimine peegeldab ajaomaseid eelistusi, mistõttu kaotatakse seetõttu osati objektiivsuses. Õiget viisi siin justkui polegi, oluline on avada rahvuslik audiovisuaalne pärand tänapäeva platvormidele, teha see muu filmi- ja teletoodangu kõrval vaatajale samuti lihtsalt kättesaadavaks.

1 „Meie Artur“, Grigori Kromanov, 1968.

2 Hagi Šein, Filmiliku televisiooni pealetung. Võimalus uueks legitimatsiooniks telemaastikul. – Sirp 10. VII 2015. 2015. www.sirp.ee/s1-artiklid/c8-meedia/filmiliku-televisiooni-pealetung/

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht