Suur mäng keskmiste kaartidega

Kinematograafiliselt pakkus Cannes’i filmifestivali programm vähe üllatusi, aga tõi kaasa Eesti filminduse suursündmuse.

TRISTAN PRIIMÄGI

Cannes’i filmifestivali ebatavalise koroonajärgse aasta üldmuljetest kirjutasin pisut juba eelmisel nädalal.1 Nüüd, kui auhinnad jagatud ja mitu, nii rahvuslikku kui rahvusvahelist, šokki üle elatud, on ehk õige aeg rääkida tänavusest hindamisest, filmidest ja auhinnavõitjatest. On nagu on, ette rutates jääb 2021. aasta Cannes’ist täiesti kindlalt meile kõlama see, et esimest korda oli Eesti mitte üksnes esindatud oma filmiga – vähemuskaastootmisena Soome, Venemaa ja Saksamaaga koos tehtud mängufilm „Kupee nr 6“2 –, vaid suudeti maailma tippnimede konkurentsis koju tuua ka festivali tähtsuselt teine auhind, grand prix. See on Eesti filmiajaloos märgiline sündmus ja loodame, et ka murranguline.

Arusaadavalt on seda uudist Eesti meedias kõvasti võimendatud: optimistid on rõõmsad, et Eesti filmil läheb hästi, pessimistid küsivad umbusaldavalt, kuivõrd seda siiski Eesti filmiks pidada saab. Samal ajal meenub koomilise paralleelina, kuidas kõik tahtsid Eesti filmiks pidada osalt Tallinnas tehtud „Tenetit“,3 mille loominguline seos Eestiga on siiski nõrgem. Ilmselt vajab täpsemat valgustamist ka see, millise kaaluga koostööfilm „Kupee nr 6“ siis ikkagi on, ja ka see, kuidas võidi Cannes’is nii kõrge tulemuseni jõuda.

Paberil ja linal

Nagu sai ka eelmisel nädalal mainitud, tundus võistlusprogramm tänavu ootamatult nõrk ja seda tunnet kinnitab ka mõningane statistika. Kui võtta aluseks Cannes’i kriitikute tuntuim arvepidamisinstrument Cannes’is – prestiižsete kriitikute punktitabel iga päev ilmuvas filmifestivaliajakirjas Screendaily (kriitikute hulka kuulus kunagi vahepeal muide ka Jaan Ruus) –, siis ütlevad arvud, et nii nõrga keskmise hindega (2,19) võistlusprogrammi nagu tänavune ei ole varasema kümne aastakäigu jooksul näha olnud. Aastatel 2009–2019 kõigub Screendaily tabeli keskmine hinne vahemikus 2,21–2,57. Kas see näitab nõrgemat programmi või seda, et festivali võistlusprogrammi valik kaugeneb kriitikute maitsest? Kui viimast, siis kelle maitsele see peaks nüüd rohkem vastama?

Eriti nukker oli tabeli esimene pool ja kusagil poole peal saadi alles õige hoog sisse. Mitu kindlat tipptegijat nagu François Ozon, Wes Anderson, Paul Verhoeven, Jacques Audiard ja Leos Carax olid välja tulnud oma taseme kohta ootamatult nõrkade filmidega. Valik oli üldse ootamatult ilmetu ning alles lõpupoole hakkas n-ö liha kontidele kogunema.

Festivali teine auhind grand prix läks jagamisele: preemia said võrdselt Eesti osalusega valminud soome mängufilm „Kupee nr 6“ (pildil üks peaosatäitja Seidi Haarla ja režissöör Juho Kuosmanen võtteplatsil pleierit käivitamas) …

Erakogu

Tänavune peažürii tegevus viis taas mõtted sellele, kui juhuslikult antakse välja need Cannes’i auhinnad. Žürii esimeheks oli pandud küll veteran-filmitegija Spike Lee, kelle panus maailma filmikunsti musta Ameerika kujutamisel rohketes väga heades 1980.–1990. aastate indie-filmides on täiesti ainulaadne, ja tänu temale on ilmselt avanenud võimalused nii Jordan Peele’ile, Steve McQueenile kui ka paljudele teistele. Lee ja veel paari filmitegija, prantslanna Mati Dopi, brasiillase Kleber Mendonça Filho ja austerlanna Jessica Hausneri kõrval jagati aga ülejäänud žüriikohad välja näitlejatele Maggie Gyllenhaalile, Mélanie Laurentile, Tahar Rahimile, Song Kang-ho’le ja Cannes’i viimase aja tavade kohaselt on vähemalt üks žüriiliige ka väljastpoolt filmitööstust, seekord siis lauljanna Mylène Farmer. Et mind valesti ei mõistetaks: mul pole näitlejate vastu midagi, rääkimata Farmerist, aga minu meelest suurendab nende lisamine žüriisse juba ühe puhul tublisti X-faktorit ja see kumuleerub, kuna sellise koosseisu puhul tuleb lõpuks mängu prognoosimatu juhus. Sama hästi võiks kaheksajalal lasta võitjat ennustada. Kui nüüd võrrelda näiteks Oscaritega, siis Ameerika filmiauhindade jagamisele eelneb pikk auhinnahooaeg sügisest varakevadeni, mille käigus tekivad favoriidid, ja kihlveokontorite soosikuid pakkudes on võimalik võitjad ka umbes 80% piires ära arvata, või veelgi täpsemalt. Cannes’i viimase aja auhindu on aga tihti saatnud teatud skandaalsus, kui võitjateks osutuvad need, keda auhinna vääriliseks ei peeta ja ilma jäävad tõelised meistriteosed.

Ka tänavusest võitjanimekirjast ei joonistu välja ei maitset ega stiili ja auhindu anti läbisegi väga erineva taotlusega filmidele. Tõsiasi, et paar põhiauhinda – grand prix ja prix du jury – anti välja ex aequo, s.t läksid jagamisele kahe filmi vahel, on minu meelest selge tunnistus sellest, et žürii ei suutnud üksmeelele jõuda. Elektrit oli õhus tunda algusest peale ka auhinnagalal, kus žürii liikmed üritasid püüdlikult üksteise vastu viisakad olla, aga prantsuse naised ei jätnud Spike Leed torkimata. Farss sai sisse uue käigu, kui Lee teadustas kogemata Kuldse Palmioksa võitja välja kohe alguses, olles ilmselt segi ajanud „esimesena antava preemia“ ja „esimese preemia“ (first prize). Tähelepanelikumad vaatajad teadsid seega peavõitu juba algusest peale ette. Jääb ainult imestada, kuidas selline asi üldse juhtuda sai ja kas tõesti olid žürii esimehel võitjad kokkumurtud paberilehekese peal käes, mitte kinnises ümbrikus. Jäi mulje, nagu jagataks huumoriauhinda Meie Mats, mitte aasta olulisimaid filmiauhindu. Muljet rõhutas ka veel värvilise klouniülikonna, puudri ja põsepunaga Lee, kellel paistis olevat raskusi arusaamisega, mida ta peab tegema või kus ta üldse on. Mis sai nokkmütsist, mustast T-särgist, armeejakist ja päikeseprillidest? Igatahes võiks ka temale selle jahmerdamise eest anda eripreemia, näiteks Palm de Face’i.

Kuna kunagi varem pole olnud head põhjust Cannes’i auhindade hierarhiast rääkida, siis võiks seda teha nüüd. Parimatele filmidele antakse välja kolm auhinnalist kohta. Kõige krooniks ja peaauhinnaks on muidugi Cannes’i Kuldne Palmioks. Teise koha väärilist filmi hinnatakse grand prix’ga, ja kolmandale kohale tulnud filmi auhinnaks on žürii auhind (prix du jury). Kuhugi ebaselgesse kohta, aga sisetunde järgi sinna teise ja kolmanda koha vahele paigutub veel parima režissööri auhind, mis on ju Oscaritel kaalukuselt teine ja ka Cannes’is kui väga autorikesksel festivalil tähtsal kohal. Näitlejapreemiad on seevastu võrdlemisi ebaolulised, seal ei jälgita eriti näitleja tuntust ega tema star power’it. Cannes’i preemia võib näitleja karjäärile kasuks tulla, aga ei pruugi.

Titaani heitlus

Kuna Spike Lee alustas kõige suuremast auhinnast, siis võime seda teha ka meie. Kuldne Palmioks läks prantsuse lavastaja Julie Ducournau ulmelisele žanrifilmile „Titaan“.4 Mulle täiesti ootamatu valik. Mitmes aspektis suudan ma mõttekäiku siiski jälgida. „Titaan“, mis räägib androgüünse välimusega naisterahva ja auto viljakast ühinemisest, mille tulemusena naine rasestub. See, et ta on samal ajal ka sarimõrvar, kes oma elu eest põgenedes asub poja kaotuse leinast murtud tuletõrjuja surrogaatpojaks, lisab juurde nii sensatsiooni kui ka segadust. „Titaan“ on nagu LSD ja Carolina Reaper’iga võimendatud rosolje, mille maitsest ei olegi võimalik aru saada ja nüansid jäävad vänguse tõttu tabamatuks. See film asub julgelt teele hea maitse silmapiiri taha, pakkudes üha uusi visuaalseid ja esteetilisi väljakutseid. Kui žürii eesmärgiks oli hinnata kõrgeima hindega midagi uut, julget ja originaalset, siis läks preemia õigesse kohta. Ometi oleneb kõik olukorrast, sest „Titaan“ on tõesti kogu tüünes võistlusprogrammis erakordselt raju film. Mõne avangardsema kõrvalprogrammi raames siin (nagu näiteks mu lemmik – „Režissööride kaksiknädal“ e „Quinzaine des réalisateurs“) või siis mõne žanrifilmifestivali programmis poleks see ilmselt nii palju silma torganud. Programmikomisjoni otsus panna Ducournau hoopis põhivõistlusse tavalisemate filmidega konkureerima, tasus ennast ära. Ducournau tänas žüriid, et see oli olnud nõus „koletised uksest sisse laskma“. Minule ja nii mõnelegi teisele jäi aga tema kujutluspilt visandlikuks ja omaloodud universumi loogika ja reeglite ülesehitamise ja järgimise asemel on mindud välja visuaalse tulevärgi peale. Nii nagu iga ilutulestiku puhul tekib küsimus, kui kaua seda kõmmutamist viitsib vaadata, sest mingit sügavamat mõtet seal ju ei ole.

Rongi saabumine jaama

Meile märksa olulisem oli loomulikult see rabav hetk, kui eelviimasena kuulutati grand prix’ võitjaks „Kupee nr 6“ kahepeale iraani legendaarse režissööri Asghar Farhadi filmiga „Kangelane“.5 Mõnes mõttes väga erinevad, aga ometi sarnased filmid. „Kupee nr 6“ osas on seda näinud inimesed üht meelt, et tegemist on õnnestunud filmiga. Ühte 1990ndate aastate Venemaa rongi­kupeesse on kokku surutud kaks väga erinevat inimest – ennast otsiv (ja samas enda eest põgeneda üritav) soome tudeng ning justkui kindla alguse ja lõputa kulgev noor vene „gopnik“. Omavahel nad ei klapi ja nende karmi pealispinna alt inimliku palge välja lihvimine on jäetud eesti stsenaristide Andris Feldmanise ja Livia Ulmani hooleks, kes sellega ka imeliselt hakkama on saanud. Eestlastest on loovtiimis veel tegevad projekti algataja, produtsent Riina Sildos ja kostüümikunstnik Jaanus Vahtra.

Kui sissejuhatuses sai öeldud, et inimestel on teatud kahtlusi, kas me mitte soome filmi enda kontole ei taha kirjutada, siis siin tuleb aru saada, et filmitootmise koostöövorme on väga erinevaid. Minimaalse seotuse näitena võib tuua filmid, mis kasutavad Eestit võttepaigana, aga Eesti riik sinna oma filmiraha ei ole investeerinud. Keskmise näite, väikese kaasosalusprotsendi puhul jääb vähemuskaastootja osalus tihti minimaalseks ja kasutatakse vaid paari kohalikku ametimeest. Need tootmismudelid paistavad tihti diplomaatilised: tehakse selline teene, et õigel ajal ka ise teenet vastu küsida. Käsi peseb kätt, aga tihti sünnib neist kokku traageldatud rahastamis­skeemidest toode, mida on aasivalt hakatud kutsuma europudinguks – laua ümber on liiga palju otsustajaid ja igaühe oma huvid veavad tervikut ühele ja teisele poole kraavi. Ja siis on ka täiesti orgaanilised koostööfilmid, kus põhipartnerid sobivad kokku ja on asendamatud ning nende koostöö on loomulik. „Kupee nr 6“ kuulub nende viimaste hulka. Sildos sai inspiratsiooni Soomest, kust talle pakuti lugeda stsenaariumi aluseks olnud Rosa Liksomi romaani. Filmi rahastus sai alguse Eestist ning pärast Euroopa arendus­toetuse kinnitamist viis produtsent projekti edasi Soome, säilitades mitmed olulised loomingulised positsioonid, sealhulgas stsenaristi(de) ametikoha. Tõsi: Soome meedias on „Kupee nr 6“ Soome film, aga samamoodi ilmselt peame koos grusiinidega mõlemad „Mandariine“6 enda omaks, ja täiesti põhjendatult. „Kupee nr 6“ on kõigi tootjamaade ühine õnnestumine, kus keegi liialt ei domineeri ja iga osaline on omal kohal. Filmis näeb hulka vene tippnäitlejaid, kellest kõige rohkem jääb meelde peategelast Vadimi kehastanud Juri Borissov. Borissov on tõeline Venemaa tuleviku­staar, kes on praegu väga hoogsa mineku peal. Cannes’is astub ta üles ka teises võistlusfilmis, Kirill Serebrennikovi luupainajalikus Aleksei Salnikovi romaani ekraniseeringus „Petrovid gripi küüsis“.7 „Petrovid“ on täiesti nõiduslik film, mis kahjuks tundus esialgu auhindadest ilma jäävat (Lee olevat veerand tunni pärast linastuselt lahkunud), aga siiski andis institutsioon nimetusega kõrgem tehniline komisjon (CST) filmi täiesti teenitult parima operaatori auhinna Vladislav Opeljantsile. Imetabane saavutus, mida olin ka prognoosinud, aga samal ajal salamisi lootnud seda auhinda ka „Kupee“ operaatorile Jani-Petteri Passile, kes suutis suure 35mm filmikaameraga rongi sisikonnas ja kitsas kupees niimoodi manööverdada, et tema kohalolu pole filmis üldse märgata. Lausa arusaamatu, kuidas see tal õnnestus.

Auhinnatseremoonia järel taban end mõttelt, mis võis läbi käia Kuosmaneni, produtsendi ja näitlejate peast, kui nad üksteise järel kuulsid auhindu välja kuulutatavat. Võitjatele antakse tavaliselt eelnevalt mõista, et nad „jääksid nädalavahetuseni linna“ ja viibiksid auhinnatseremoonial kohal. Nii et nad pidid aimama, et mingi auhind on tulemas. Grand prix’ väljakuulutamisel öeldi, et see antakse ex aequo, aga jäeti mainimata, milliste filmide vahel ning kutsuti esialgu vaid Farhadi tänukõnet pidama. Kas soomlased lootsid sel hetkel juba sisimas Palmioksa peale? Või jõudsid nad tseremoonia alguses tähele panna Lee kogemata välja öeldud sõna „Titane“ ja teadsid seega peavõitu juba ette? Kuna Kuosmaneni ja „Kupee“ meeskonda avalikkus nii hästi ei tunne, et neid teleülekandes rahva seas näidata, tuli nende seal viibimine ja auhinna saamine täieliku rabandusena. Tõeks said parimad lootused. Üldine foon festivalil oli see, et „Kupee nr 6“ on küll meisterlik ja inimlik film, aga veidi kergekaaluline ega haaku tänapäeva probleemteemadega, et jõuda kõrge auhinnani. Nii arvasin isegi, eriti kuna žürii esimees Spike Lee on teada-tuntud poliitilise sõnumi soosija ja propageerija. Usun, et selle filmi staatuse üle oli žüriis kõva vaidlus ja tulemuseks Farhadiga kahasse antud auhind on midagi sellist, millest unistadagi ei julgetud.

… ja iraani suurmeistri Asghar Farhadi uue teose „Kangelane“ vahel (pildil Sahar Goldust).

Kaader filmist

Farhadi enda „Kangelane“ on aga tuntud headuses kihiline sotsiaal­draama, kus tõde kooritakse kihthaaval lahti justkui vaataja silmadelt loori järk-järgult tõstes ja meile saab filmi jooksul selgeks, et algselt lihtsana tunduv argisituatsioon on nii komplitseeritud, et seda ei oska enam õieti kokkugi võtta. Meisterlik stsenaarium, suurepärased osatäitmised. Väärtfilmi musternäide, kuigi Farhadile endale pigem juba sisse tallatud rada kui uued horisondid.

Kunst kõrvalradadel

Mitmed kriitikute lemmikud lõpetasid oma teekonna küll auhinnalisel kohal, kuid prognoositust veidi allpool. Parima stsenaariumi auhind läks Feldmanise ja Ulmani asemel küll ka adaptsioonile, Haruki Murakami lühijuttudel põhinevale jaapani filmile „Drive My Car“.8 2021 on selgelt režissööri Ryûsuke Hamaguchi aasta, sest veebruaris võitis ta Berliini festivali Hõbekaru (žürii grand prix) oma eelmise suurepärase filmiga „Õnne- ja fantaasiaratas“,9 ja nüüd siis Cannes’ist auhind otsa. Oleks muidugi super, kui need pikad ja rahuliku tempoga filmid leiaksid tee ka kinolevisse, aga vähemalt võiksid need mõlemad olla aasta lõpus PÖFFil.

Väga ootan ka teist mulje järgi väga kunstilist filmi, 2010. aasta Kuldse Palmioksa laureaadi, tai lavastaja Apichatpong Weerasethakuli uut teost „Memoria“ (2021), millest pidin ebasobiva ajagraafiku tõttu loobuma. Küll aga nägin teist meisterlikku filmi „Memoria“ peaosalise Tilda Swintoniga, kellel oli samuti väga võimas Cannes’i aasta. Lisaks „Memoriale“ ja Wes Andersoni nõrgavõitu „Prantsuse lähetusele“10 astus Swinton koos oma tütre Honor Swinton Byrne’iga üles ka üheks mulle festivali kõrghetkeks jäänud filmis „Suveniir. II osa“,11 mis on väärikas järg briti lavastaja Joanna Hoggi autobiograafilisele arthouse-teosele „Suveniir“,12 mida Eesti kinodes ka mõne üksiku linastusega näha oli.

Nagu „Suveniir. II osa“, tegid ka mitmed teised lemmikud endale pesa hoopis kõrvalprogrammides. Eriti läks mulle Hoggi kõrval korda veel ühe teise briti naise Clio Barnardi film „Ali & Ava“, mis on sarnaselt „Kupeega“ lugu eba­standardsest armastusest. Eluliselt, ilma liigse sentimentaalsuseta, aga jalust­rabavalt inimlikult.

Tänavune Cannes ja „Kupee nr 6“ võit ei ole aga rongi lõpp-peatus, vaid kõigest vahejaam. Ees seisab nüüd suur võitlus aastase filmitootmiseelarve planeeritud kärpimise vastu, mille kohaselt jääks Eesti film uues riigieelarves kolme miljoni võrra vaesemaks. Kui mitmekordne Oscarite shortlist’i pääsemine, Hollywoodi tipp-produktsiooni („Tenet“) toomine Eestisse ja maailma mõjukaima Cannes’i filmifestivali teise koha auhind ei ole ikka veel piisav, siis milliseid üli­inimlikke pingutusi Eesti filmirahvalt veel oodatakse? Millal jõuab kohale arusaamine, et sellel kõigel on tõeline väärtus?

1 Tristan Priimägi. Paus on läbi, Cannes on tagasi. – Sirp 16. VII 2021.

2 „Hytti nro. 6“, Juho Kuosmanen, 2021.

3 „Tenet“, Christopher Nolan, 2020.

4 „Titane“, Julie Ducournau, 2021.

5 „Ghahreman“, Asghar Farhadi, 2021.

6 „Mandariinid“, Zaza Urušadze, 2013.

7 „Петровы в гриппе“, Kirill Serebrennikov, 2021.

8 „Drive My Car“, Ryûsuke Hamaguchi, 2021.

9 „Guzen to sozo“, Ryûsuke Hamaguchi, 2021.

10 „The French Dispatch“, Wes Anderson, 2021.

11 „The Souvenir: Part II“, Joanna Hogg, 2021.

12 „The Souvenir“, Joanna Hogg, 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht