Paus on läbi, Cannes on tagasi

Cannes'i filmifestivalil võeti muudatused tõrksalt vastu, aga osalt on need tulnud, et jääda.

TRISTAN PRIIMÄGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui eelmisel aastal pidi pärast pikki arutelusid ja venitamist jätma ühe aasta vahele maailma olulisim filmifestival Cannes’is, lõi uus olukord paljudel jalad alt. Cannes’i ja ka teiste festivalide puudumine kogu filmiuniversumi iga-aastases ringluses andis ennast valusalt tunda: kui pole festivale, pole ka filme, mis esile tõuseks või üldse püünele pääseks. Nali naljaks, aga levitajadki üle maailma ei oska filme kinodesse osta, kui pole suurte festivalide võistlusprogramme ega auhinnatseremooniaid, sest ilmselt on üsna keeruline oma peaga otsustada, mis on hea ja mis mitte.

Seetõttu otsustati tänavu ikkagi nui neljaks see asi ära teha, isegi kui olud seda ei soosi. Traditsiooniline maikuu oli tänavu siiski veel liiga kriitiline, nii et festival lükati juulisse. Kardeti hirmsasti, et kesksuvine Riviera praeb ära kogu filmitööstuse, kuid üleilmse kuumalaine foonil tundus mereäärne asukoht isegi soodsam näiteks Kesk-Euroopast, temperatuurgi oli pisut madalam.

Nagu ilmapaanika leidsid oma loogilise lahenduse ka mitmed administratiivsed probleemid, mida ette väga kardeti. Prantslased pole kõige pädevam internetirahvas ja neid sobib iseloomustama ühe mu sõbra kunagi lausutu: prantslased tekitavad ise probleemi ja siis lahendavad sellest poole. Piletisüsteemi veebi ülekolimine oli esimestel päevadel täielik katastroof: piletikeskkond jooksis kohe kokku ja jäi sellesse olekusse veel mitmeks päevaks, väikeste hingetõmbepausidega. Ajakirjanikud, keda sidusid töökohustused ja antud lubadused, olid täielikus paanikas, et ei pääse nägema filme, mida neil oli vaadata vaja. Kirjutajate kommuun kaalus lausa ühispöördumist lisaks lõpututele eraviisilistele kaebustele, mis laekusid iga päev pressikontorisse. Ilmselt oli surve nii suur, et süsteem tehtigi mingi ime läbi korda ja see on töötanud seni vigadeta ja peab loodetavasti vastu festivali lõpuni 17. juulil. Seega on süsteem oma elujõulisust tõestanud ja juhul kui see nüüd töösse jääbki, on üks ajastu Cannes’is jälle läbi: enam ei lookle kinode ümber lõputud järjekorrad närvitsevate inimestega, kes püüavad silmadega mõõta iga neid sissepääsust lahutavat meetrit ja kalkuleerida, kas nad mahuvad saali või mitte. Kui enne said filmiprofessionaalid saali kaelakaardi alusel, elavas järjekorras, siis nüüd maksab lisaks kaardile ka ette reserveeritud pilet, mis peaks justkui tagama ka sissepääsu. Siiski on järjekorras seismisel oma võlu (ma tean, et mõni mu kolleeg tahaks mind nende sõnade eest nuhelda) ja seal suhtlemisel festivalirütmis oma koht. Enam polnud kuulda ka seda üht ja sama meest, kes müüs siin aastast aastasse ajalehte: „Libération! Libé-Libé!“

Eriti suured kahtlused olid enne festivali selles osas, kuidas suudetakse orienteeruda COVIDi tõttu kehtestatud nõuete padrikus ja garanteerida inimestele mugav, ent turvaline olemine. Festivali avapäevil avaldas väljaanne Variety sisuliselt õudusžanri kuuluva loo, et testimine on siin traumaatiline ja ebahügieeniline kogemus.1 Ajakirjanikud on teatavasti hüsteerikud ja jahivad ka hüsteerilist sisu, kuid tegelikult läksid asjad võrdlemisi kenasti käima ja testijate sõnul polnud ei järjekordi, segadust ega paanikat. Iseasi on, kui rahulikult prantslased tegelikult neid piiranguid võtsid. Töötas jällegi vaid pool valemit: filmituruhoonesse, kus oli rahvast väga hõredalt, pääses vaid vaktsineerimistõendi või kehtiva, 48 tunni jooksul tehtud testi ettenäitamisel. Sealsamas maja ees seisid aga inimesed ilma maskideta kõik puntras koos, et pääseda ilma ühegi eriloata tuhandete kohtadega Lumière’i kinosaali, kus abivalmid saalitöötajad kõik külastajad üksteise kõrvale istuma juhatasid: nagu silgud pütis, seda isegi siis, kui mujal oli rohkem ruumi. Olukorra kirjelduseks jäi meelde kellegi vaimukus, et ilmselt on sel kroonviirusel filmituru akrediteering tegemata ja turuhoonesse ta sisse ei pääse, aga tänaval ja kinodes võib vabalt möllata. Festivali jooksul liikus ringi ka vähemalt üks legend – viirusepuhangu kohta ühes kinos –, aga see ei jõudnud meediasse ja pole seetõttu ka tõestatav.

Festivali ajal tegi huvitava lükke ka Prantsuse riik, kes teatas, et avalikes kohtades, kaasa arvatud restoranides, nõutakse nüüd vaktsineerimistõendit, mispeale registreeris end vaktsineerima peaaegu miljon inimest.2 Nähes, kuidas prantslastele meeldib istuda ja einestada mõnes lokaalis (õhtusöögi ajal on restoranitänavad rahvast paksult täis), siis tundub, et vajutati õigele nupule.

Kui aga kõigi eelnimetatud komplikatsioonide puhul kehtis see, et kardeti rohkem ja tegelikult polnud asi sugugi nii hull (kuigi eks ole näha, kas uued süsteemid peavad vastu ka järgmistel aastatel, kui Cannes’i festivali külastatavus oma tavanormini jõuab, oli ju tänavu kohal palju vähem rahvast), siis filmiprogrammi puhul on lausa vastupidi. Kahe aasta jooksul kogunenud filmidest oodati kõigi aegade tähesadu ja šedöövrite tulevärki, aga see on vähemalt praegu, paar päeva enne festivali lõppu, jäänud tulemata. Võistlusprogramm on suures osas lausa üllatavalt nõrk, hoolimata sellest, et autorite seas pole tegelikult mitte ühtki tundmatut nime: kõik nad on end juba varem tõestanud. On siis asi nimelt selles, et nimi maksab üle filmi kvaliteedi, või erineb valijate maitse hindajate omast, igatahes on võistlusprogramm siin üsna leigelt vastu võetud ja tase ausalt öeldes keskmisest madalam. Loodetakse paari viimase päeva peale. Meie seisukohast on aga tänavune festival loomulikult täielik õnnestumine, sest esmakordselt on selliste maailma suur­nimede nagu Wes Anderson või Leos Carax kõrval võistlemas ka Eesti osalusel valminud film „Kupee nr 6“,3 millel on võistlusprogrammi nõrgal foonil lootust ka mõni auhind koju tuua.

Olgu öeldud, et kodumaises meedias üles köetud ootused, nagu oleks juba Palmioksa oodata,4 on pehmelt öeldes optimistlikud ja karmimalt öeldes vastutustundetud, sest need on sellise filmi puhul liiast. Selline üleskütmine võib hoopis kaasa tuua pettumuslaine, sest ilmselgelt oleks „Kupee nr 6“ võit täielik pommuudis üle maailma. Seda võimalust ei tohiks välistada (film on ju iseenesest hea), aga sellele ei maksaks ka väga lootma jääda. Siin väärivad ennekõike võitu filmid, mis pakuvad midagi uut kinematograafiliselt või edastavad mingi sellise sõnumi, mida pole seni kuuldud. See on väärtfilmimaailma aastakäigu absoluutne tippsaavutus. Võit garanteerib igale laureaadile tähelepanu kogu karjääriks ja koha suurte hulgas. „Kupee nr 6“ käekäik meenutab mulle paljuski saksa filmi „Toni Erdmann“5 oma siinsamas viis aastat tagasi. Film esilinastus festivali keskpaigas, kell neli päeval, osutus täielikuks rahva lemmikuks ja ka kriitikute kõigi aegade hinnatumaks filmiks, aga auhindamisel peeti seda sisuliselt komöödiažanris filmi ilmselt siiski liiga kergeks, nii et peažüriilt ei saanud film ühtki auhinda. „Kupeel“ on puudu kriitikute üksmeelne toetus (on küll tõeliselt tunnustavaid arvustusi, aga ka negatiivseid), aga erinevalt „Toni Erdmannist“ pole sellel tänavu ka eriti tugevaid konkurente. Auhinnad antakse välja laupäeval ja tagasihoidlike prognooside kohaselt võiks mingit auhinda „Kupeele“ siiski loota.

1 Ramin Setoodeh, Cannes Launches With COVID Confusion and ’Disgusting’ Saliva Tests That Require Festival-Goers to Spit in a Tube. 5. VI 2021.

2 Surge in French Covid vaccine appointments after new restrictions announced. RFI, 13. VI 2021.

3 „Hytti nro. 6“, Juho Kuosmanen, 2021.

4 Kriitikud: „Kupee nr 6“ on Cannes’i esimene tõsine kandidaat Kuldsele Palmioksale. – Kultuur.err.ee, 13. VI 2021.

5 „Toni Erdmann“, Maren Ade, 2016.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht