Lugu oma isast ehk Vene muinasjutt

Ksenia Sobtšak on seadnud endale ülesandeks jutustada lugu korraga Anatoli Sobtšakist ja Vladimir Putinist. See on osutunud veaks.

ERKKI BAHOVSKI

Dokumentaalfilm „Sobtšaki juhtum“ („Дело Собчака“, Venemaa 2018, 117 min), režissöör Vera Kriševskaja, stsenaristid Vera Kriševskaja ja Ksenia Sobtšak, operaator Danny Salkhov, heliloojad Andrei Antonets ja Jevgeni Ignašev. Linastub 1. maist platvormil videolink.ee.

Ksenia Sobtšaki filmilugu oma isast, Peterburi kunagisest linnapeast Anatoli Sobtšakist ja viimase protežeest, praegusest Venemaa presidendist Vladimir Putinist on ühtlasi ka lugu Venemaa vabadusest. Ksenia Sobtšak on üritanud vastata küsimusele, kuhu kadus Venemaa vabadus. Seejuures on Ksenia Sob­tšaki ülesandepüstitus toonud kaasa ületamatuid probleeme, millest film lahti ei saagi. Ksenia Sobtšak on seadnud endale ülesande jutustada lugu korraga Anatoli Sobtšakist ja Vladimir Putinist. See on osutunud veaks, sest Putini juurdetoomise tõttu ei lähe Ksenia lugu oma isast kunagi intiimseks, s.t me ei saa teada, milline oli Anatoli Sobtšak isana, ja kogu film on jäänud ikkagi poliitilisele lainele. Teisest küljest on see siiski tütre lugu oma isast, nii et erapooletust pole sellelt filmilt põhjust eeldada.

Ksenia Sobtšak esitab filmi algul kaks küsimust: miks läks lahku Anatoli Sobtšaki ja Boriss Jeltsini tee ja miks tõi just Anatoli Sobtšak Putini suurde poliitikasse? Keerulised küsimused, kuid olulised tänapäeva Venemaa mõistmiseks. Jääb lahtiseks, kas nendele küsimustele filmis ka täiemõõduline vastus antakse. Omaette küsimus on veel see, keda see film peaks kõnetama. Ksenia Sobtšak on lugenud ise peale ingliskeelse teksti, mis eeldab, et tütre looga oma isast ja Vladimir Putinist on sihitud lääne vaatajat. Arvan, et keskmine lääne vaataja ei saa filmist tuhkagi aru: ta ei tea, kes oli Anatoli Sobtšak, ega tunne perestroika-aegset Venemaad. Ksenia Sobtšak pole olnud selles osas ka väga abivalmis, sest on andnud väga vähe tausta lugeja tekstiga ja pannud kogu filmijutustuse püsti intervjuudele. Vaevalt et Eesti nooremgi vaataja sellest filmist aru saab, kuid kesk- ja vanemaealised Nõukogude Liidus üles kasvanud vaatajad võivad ju filmis kohata nii mõndagi tuttavat. Ksenia Sobtšakil on õnnestunud tekitada sõlmitus KGBga. Filmi algul kõneleb Anatoli Šobtšak veendunult, et KGB kõrged ametnikud ei peaks kuuluma riigi juhtkonda. Samas osutab film sellele, et praegu on Venemaa president just KGB endine ametnik Putin, seejuures mõningal määral Anatoli Sobtšaki abiga. Mil määral, on miljoni dollari küsimus, sest Putin ise ütleb filmis, et tunnistas Sobtšakile üles oma kuulumise KGBsse, kuid jätkas siiski tööd tema teenistuses. Küsimus, miks lahknes Anatoli Sobtšaki ja Boriss Jeltsini tee, on keerulisem ja täpset vastust filmist ei saagi. Ent mõne vihje võib tähelepanelik vaataja tabada, sõltuvalt muidugi vaataja taustast, nagu juba öeldud. Niisiis, Jeltsin ja Sobtšak.

1996. aasta algul oli Jeltsini populaarsus nullilähedane: tema reiting oli tagapool teiste presidendikandidaatide, kommunistide Gennadi Zjuganovi ja liberaaldemokraatide Vladimir Žirinovski omast. Paistis, et Jeltsinil pole mõtet kandideerida, sest reformimeelsete jõudude populaarsus Venemaal oli väga väike. Siis aga olevat levinud kuulujutt, et Anatoli Sobtšak tahtvat ka presidendiks kandideerida. Filmis näeme, et Anatoli Sobtšak väidab vastupidist, et tema ei soovi saada Venemaa presidendiks. Ja Jeltsin läks käima: USAst palgati valimiskampaania tiim, kes viis Jeltsini 1996. aasta suvel valimisvõidule.

Ksenia Sobtšaki intervjuu Vladimir Putiniga on tehtud 2017. aasta lõpus ja selleks ehitati Kremlis spetsiaalne must tuba.

Kaader filmist

Võib-olla oli siiski asi Jeltsini palju räägitud poliitilises vaistus: segastes oludes ja sõprade-vaenlaste vahetudes õnnestus tal ikka peale jääda. Anatoli Sobtšak seda ei suutnud ja siit tõukubki kahtlus, kas 1996. aastal Jeltsin ikka kartis teda tõsiselt ja otsustas sellepärast uuesti presidendiks kandideerida. Kobamisi oletades küll, kui Zjuganovi ja Žirinovski vastas oleks 1996. aastal olnud Sobtšak, oleks viimasesse vooru pääsenud kaks esimest.

Kuna Sobtšak oli kaotanud 1996. aastal Peterburi kubernerivalimistel oma asetäitjale Vladimir Jakovlevile, siis missugused oleksid olnud tema võimalused Zjuganovi ja Žirinovski vastu? Filmis tuleb hästi välja, kui lühike on rahva mälu: 1991. aasta kangelase staatus ei lugenud 1996. aastal suurt midagi, pealegi oli Jakovlevi poolt ka raha. Seda imetlusväärsem – mööngem, et meedia abiga – paistab Jeltsini võit. Oli ju tema 1991. aasta põhikangelane.

Muidugi võis tüli põhjus peituda varasemas: kui Anatoli Sobtšak toetas Mihhail Gorbatšovi, siis tähendas see Jeltsini vastaspoolel olemist. Millegipärast pole Ksenia Sobtšak saanud kaamera ette Gorbatšovi, kes oleks kindlasti saanud mõnele seigale valgust heita. Jääb vaid küsida, kas Gorbatšov ei tahtnud intervjuud anda või ei pidanud filmi tegijad teda oluliseks.

Küll aga räägivad filmi kasuks inter­vjuud mitme Venemaa tippu kuuluva inimesega, olgu selleks Vladimir Putin ise või ka Dmitri Medvedev. Ajaloos esimest korda on andnud intervjuu ka Vene kaardiväe ülem Viktor Zolotov. Intervjuu Putiniga on tehtud 2017. aasta lõpus ja selleks ehitati Kremlis spetsiaalne must tuba. Intervjuude jadast eristub ka kunagine Urmas Oti intervjuu Anatoli Sobtšakiga, kuid sellega seos Eestiga ka piirdub, ehkki Sobtšakil (ja temaga koos ka Putinil) seoseid perestroika ajal Eestiga oli.

Intervjuud on väärtuslikud. Putin räägib, miks ta toetas omal ajal Sob­tšakki, ehkki viimase vastu oli algatatud kriminaaljuurdlus. Hästi iseloomulik Venemaale on lootus, et asja annab lahendada, kui kohtuda Jeltsiniga – kohtu peale pole mõtet lootma jääda. Säärane olukord on 1990. aastate keskpaigast vaid süvenenud, meenutagem kas või Sergei Magnitski kaasust.

Putini ja Ksenia Sobtšaki suhe on selles loos kõige skisofreenilisem. Ksenia Sobtšak, Putini mentori tütar, küsib teda intervjueerides, kas Putini arvates oleks tema isa osalenud Putini-vastastel meele­avaldustel. Muuseas, selleks ajaks pidi Ksenia Sobtšak olema otsustanud, kas ta kandideerib ka 2018. aasta presidendi­valimistel, seega Putini vastu. Tagantjärele paistab olukord veelgi skiso­freenilisem, kuna teame, et Ksenia Sobtšak sai 1,68 protsenti ja Putin 76,69 protsenti häältest.

Ülima tõenäosusega seadis Putin intervjuu toimumiseks mingisugused eeltingimused – Ksenia Sobtšakile ongi ette heidetud Putini apoloogiat. Kui tulla aga tagasi loo algusse, siis ilmselt taipas Ksenia Sobtšak, et kui ta tahab jutustada lugu nii oma isast kui ka Putinist, ei saa ta viimase suhtes olla väga vaenulik.

Kui lisada veel kahtlused, et Ksenia Sobtšak polnud 2018. aasta presidendivalimistel algusest peale tõsiseltvõetav kandidaat, vaid aitas ehitada Potjomkini küla, kandideeris lihtsalt sellepärast, et näidata, justkui valitseks presidendivalimistel mingisugune konkurents, läheb pilt veelgi segasemaks.

Kuid, nagu öeldud, on intervjuudes ka väärtuslikku. Tõdemus, et Putin ei valinud Anatoli Sobtšaki teed, annab aluse mõistmaks tänapäeva Venemaad. Putin ei tahtnud olla Anatoli Sobtšak – ta ei tahtnud olla reedetud, nii nagu reetis Sobtšaki tema enda asetäitja.

Putin on kahetsenud Nõukogude Liidu kokkukukkumist. Sestap tuli tugevdada Venemaad ja hoida lõa otsas ka Venemaa naabreid. Baltimaade lahkumine Venemaa mõjusfäärist on seda ärritavam. Võimu enda hoidmise küsimuse võti tuleb Anatoli Sobtšaki kogemusest: võim peab olema kindlates kätes ja usaldada võib vaid piiratud ringi inimesi. Võib-olla on Sobtšaki reetmise kogemus Putinile nii sügavale hinge pugenud, et sellest lähtuvalt õiendatakse arveid ka Venemaa reeturitega. Aleksandr Litvinenko surm plutooniumiga mürgitamise läbi ja Skripalide mõrvakatse novitšok’iga on vaid mõned kurvad näited.

Võib-olla soostus Vene tippjuhtkond Ksenia Sobtšakiga rääkima peale Putini otsese seose tõttu Anatoli Sobtšakiga ka asjaolu ajel, et Sobtšak oli n-ö puhta hingega poliitik. 2000. aastal surnud Sobtšak ei jõudnud näha Putini režiimi kuritarvitusi, meedia lämmatamist, Gruusia ja Ukraina sõda. Anatoli Sobtšak on n-ö puhas poiss – ütleb ju Putin otse, et tema polnud Sobtšaki süüs sada protsenti veendunud. Mõneti peegeldavad need intervjuud – või Ksenia Sobtšaki kujutelm – igatsust ideaalse, õiglase Venemaa järele. Muinasjutte ongi lihtsam rääkida kui nendes elada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht