Diagnoos kasvuraskustes riigile
„Sea aasta“ aitab meenutada, kuivõrd heitlikud on viimased aastad ikkagi olnud, kui palju vastuolulisi sündmusi on pealtnäha lühikese aja sisse jäänud.
Dokumentaalfilm „Sea aasta“ (Filmivabrik, Eesti 2021, 57 min), režissöör-stsenarist Raimo Jõerand, operaator Rein Kotov, helilooja Ardo Ran Varres, produtsent Marju Lepp.
Eesti filmidele on vahel ette heidetud kõnelemist peamiselt ajaloolistel ja eksistentsiaalsetel teemadel, jättes kajastamata sündmused ühiskonnas siin ja praegu. Raimo Jõerand, kes ühes Kiur Aarmaaga proovis kätt lähimineviku poliitika uurimisel Mart Laari esimesest valitsusest rääkiva „Rodeoga“ (2018), võtab nüüd ette värsked sündmused – Eesti ühiskonnas toimunu aastal 2019, Hiina kalendri järgi sea aastal.
Dokumentaalžanris on ühiskonnas toimuvale kiirelt reageerida lihtsam kui pikemat ettevalmistamist ja rohkem vahendeid vajavas mängufilmis. Nii jagub näpuotsaga poliitiliselt kõnekat dokumentalistikat igasse vaba riigi kümnendisse – näiteks Artur Talviku ja Peeter Vihma „Okupeeri oma müür“ (2013) kogukondade võitlusest eliidiga, Jaan Tootseni „Uus maailm“ (2011) linnaruumiaktivistide vastasseisust stagneerunud linnavõimuga või Esto TV satiirilised filmid „Welcome to Estonia“ (2002) ja „Vali kord“ (2004).
Jõeranna peamine eeskuju on aga veelgi kaugemas minevikus, nagu autor ise „Sea aasta“ alguses nii pildis kui saatetekstis viitab. Selleks on Eesti viljakamaid dokumentaliste Andres Sööt, kelle ajastu kroonikad „Draakoni aasta“ (1988) ja „Hobuse aasta“ (1991) võtsid kokku Nõukogude Liidu lagunemise ja vaba Eesti taassünni murdelised aastad.
Jõerand toob vaataja ette „Draakoni aastast“ pärit kaadrid üüratute inimhulkadega täitunud lauluväljakust ning Heinz Valgu surematud sõnad „ükskord me võidame niikuinii“. Toonane ülevus ning vabanemise eufooria asetuvad aga otsesesse kontrasti kolm kümnendit hiljem ühiskonnas valitsevate meeoludega. Vabadus on käes ja maa on oma, aga mida vabadus ja maa tegelikult tähendavad ning mida me nendega õigupoolest pihta hakata oskame, näib Jõerand vaikimisi küsivat.
Visuaalseid ja sisulisi paralleele Söödi kroonikatega leiab siit mitmeid. Vahepealsel ajal tüdimuseni korratud Valgu sõnad kõlavad ka „Sea aastas“, seekord näitleja Andrus Vaariku suu läbi ühel mitmest meeleavaldusest, mis 2019. aasta sisse mahtusid. Nagu kõlas Tõnis Mäe võimas hääl laulva revolutsiooni ajal, kõlab ta sinimustvalgete lippude lehvimise saateks ka nüüd. Tõsi, seekord Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna korraldatud iseseisvuspäeva tõrvikurongkäigul.
EKRE tõus võimule ongi üks filmi keskseid, ühiskonda enim mõjutanud liine. „Sea aasta“ peegeldab lõhki kistud, polariseerunud, iseennast alla kugistavat riiki, millel puudub varem rahvast ühendanud suur eesmärk.
Indrek Tarandi klobimine EKRE meeleavaldusel vaheldub naiste marsiga ja Jüri Ratase eestvedamisel loodud koalitsiooni vastased protestid tõrvikurongkäiguga. Sealsed kaadrid on omakorda põimitud presidendi vastuvõtuga rahvusooperis Estonia, luues veel ühe kontrasti harali Eestist.
Kujutatud sündmused on kõik sedavõrd äsjased ja emotsionaalsed, et võib tekkida küsimus, kas on üldse vaja neid nii värskelt meenutada. Jõerannal on õnnestunud eri seigad sedavõrd mõjusalt siduda, et vaadates settib, kuivõrd heitlikud on viimased aastad ikkagi olnud, kui palju vastuolulisi sündmusi on pealtnäha lühikese aja sisse jäänud.
Eelkäijatest on Jõerand teinud mitu õiget järeldust. Söödi filmide nõrgim osa oli jutustajatekst, mis kipub kiiremini vananema kui kaalukad ajalookaadrid ise ning neilt ka tähelepanu tõmbama. „Sea aastas“ kuuleb jutustajahäält napilt – Jõerand põhjendab mõne lausega, miks ta sellise filmi üldse teha on võtnud. Muus osas räägivad sõnadest palju valjemalt kaadrid ise: president Kaljulaidi lahkumine väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministriks nimetatud Marti Kuusiku, kellel lasub praegu kohtus menetletav koduvägivallasüüdistus, ametisse vannutamiselt, värske valitsuskabineti esimene fotosessioon, kohtumine Stenbocki maja ees piketeerijatega, sagimine enne ja pärast valimisi Eesti Rahvusringhäälingu ruumides, mis paistab väikese ja vajaliku kummardusena vabale kriitilisele ajakirjandusele.
Olenevalt vaatajast võivad need kaadrid luua väga erinevaid tähendusi ja seoseid – nagu sümboliseerib EKREgi ühtedele vaba rahva häält, teistele piinlikku plekki demokraatia pintsakurevääril. Kogu oma päevakajalisuse juures pole „Sea aasta“ siiski poliitaktivistlik torge, vaid katse diagnoosida kasvuraskustes ühiskonna seisundit.
Suurem raam pole filmis õigupoolest vastasseis erakondade ega poliitiliste maailmavaadete, vaid pidurdamatu tarbimisühiskonna arutu paisumise ning piiratud ökoloogilise ruumi vahel. Jõerand valutab ilmselgelt südant selle pärast, kuidas me oma maad – meie olemise ainsat vältimatut tingimust, nagu jõuab ekraanile esseist Hasso Krulli tsitaat –, hoiame. Vaataja ette jõuavad lõhkevad mäeseinad ja tossavad veoautod, millega põlevkivi minema veetakse. Filmi keskkondlik mõõde pole üksnes Eesti keskne, vaid universaalne, nagu on seda õigupoolest ka ühiskondade poliitiline polariseerumine.
Ainus filmi tarbeks intervjueeritud kõneleja on publitsist, Torgu kuningriigi vardja ja raamatute „Globaalpohmelus“ (2012) ning „Lokaalravitsus“ (2017) autor Kaupo Vipp, kes meenutab ökonoomika ja ökoloogia karjuvaid vastuolusid. Temaga filmitud kaadrid on küll sõnumi selguse mõttes arusaadavad, ent vajuvad filmi vormilise lahendusega võrreldes ainsana komplektist välja. Valjemaltki kõnelevad taas pildilised seosed. Apokalüptiliste hoiatuste tõttu ei saa veel head prallet raisku lasta. Majandus kasvab, looduskao kõrval kerkivad kõrghooned, avatakse äripindu, planeeritakse tunnelit Helsingisse, suurejoonelist avapidu peab monstrum T1 Mall of Tallinn, praegune majandus- ja taristuminister Taavi Aas hõiskab, et „kui inimestel läheb paremini, on põhjust käia kaubanduskeskuses“. Hurraa!
Jõeranna kõrval seisab suurepärane tehniline tiim. Kui suur osa dokumentaale ei nõua tingimata kinno minekut, siis „Sea aasta“ on just suurele ekraanile sündinud teos. Eesti operaatoriameti suurkuju Rein Kotov on ühes Jõeranna ning Sten-Johan Lillega püüdnud kaamerasse hulga efektselt vahetuid kaadreid uudistestuudiotest, meeleavaldustelt ja suurüritustelt. Eraldi tunnustust väärib Jaan Kronberg, kelle droonivõtted on ilmselt kõige kaunimad omalaadsed, mida üheski kodumaises filmis nähtud.
Jõerand on monteerinud rikkaliku valiku tihedaks ning poeetiliseks, vaid tunni vältavaks tervikuks. Kui alguses kulgevad sündmused kronoloogiliselt, siis viimasel kolmandikul hakkavad võtted pisut korduma, ent see aitab välja joonistada suuremaid seoseid. Märkimisväärne on helilooja Ardo Ran Varrese hiilgav muusika, mida täiendavad kenasti pildiga seotud Laura Põldvere esitatud pophitt „581C“ ja laulupeol kõlanud Rasmus Puuri teos „Maa, mida armastan“.
Lootuskiireks on filmis, nagu sageli kipub olema, mitte soovunelmast ürg-Eestisse tagasi ihkavad konservatiivid, tele-eetris üksteisest üle rääkivad elukutselised poliitikud ega tühje vabandusi pilduvad peaministrid, vaid kliimamuutuste vastu ja nende teadvustamise ning neile reageerimise nimel võitlusse asunud noored. Olgu neil jaksu jätkata sealt, kus vanad vettinud mägrad laiskade hüüdlausete taha poevad, maavarade ekspluateerimises ainsat rikkust näevad ning mõtteliselt 1937. aastas püsivad, mil Konstantin Päts kirjeldas „mitmeid kalleid aineid“, mis me jalge all peidus.
Lõppeks on kogu valimisstuudios ja Toompeal toimuv teisejärguline. „Loodus on ise tahe,“ ütleb Hasso Krull „Plekktrummis“. Ja vaatajat jäävad teele saatma me haavatavust meenutavad kaadrid valjust häirekellast, millega koos kogu maailm edasi elada püüab – Hiinast alguse saanud viirusest, mis on päevadega tühjendanud kõik mitmerajalised asfaltteed, turismiatraktsioonid ja betooni valatud tarbimispühamud.