Armastuse värvid

Mirjam Võsaste: „Armastusel on palju keerdkäike ja armastus kui selline on ju igal pool meie elus ning väga lihtne on seda leida ka kõikvõimalikest filmidest.“

TRISTAN PRIIMÄGI

1.– 6. augustini Tartus toimuv armastusfilmide festival Tartuff sai aprillist uue juhi Mirjam Võsaste, kes bioloogia valdkonnas töötades on vabatahtlikuna aastaid festivali korralduses kaasa löönud.

Sa oled hoopis bioloogi taustaga. Kuidas aitab see kaasa filmifestivali juhtimisele? Armastus ja bioloogia on muidugi lähedalt seotud …

Minu puhul sobivadki need kaks võib-olla kokku vastanditena. Kui muidu on mu töö range ja rutiinne selgete reeglitega teadus ja ma töötan väga tihti laboris, siis filmimaailm ja festivalid on justkui teine pool – vaba ja loominguline. Need täiendavad teineteist ja kokku moodustavad mu elus terviku.

Öeldakse, et iga festival on oma juhi nägu. Mis nägu on sinu Tartuff?

Tänavu olen läinud ajas pisut tagasi sinna, kust ma vabatahtlikuna alustasin. Mingid asjad olid mulle Tartuffi juures väga meeldinud ja ma tõin need tagasi. Näiteks tuleb meil taas suur eriürituste telk, mis oli vahepeal ürituste poolest kokku kuivanud ja täitis Raekoja platsil vaid infopunkti rolli. Nüüd on seal tagasi kõikvõimalikud vestlusringid, raadiosaadete salvestused ja tantsuesinemised. Mulle endale see kõik väga meeldib. Peale filmielamuse pakutakse taas kõrval-kultuuriprogrammi. Eks see kadus vahepeal koroona tõttu ära.

Ja igal aastal on meil festivaliteema. Juba ongi küsitud, kas järgmise aasta teema on loodus või ökoloogia, ja ma mõtlen, et miks mitte. Loodus ja loodushoid kõnetab ka laiemat publikut.

Tänavune festival võib-olla ei ole veel nii minu nägu. Sisseelamisaeg on olnud selline, et alguses ei läinud ega läinud asi käima ja siis järgmisel hetkel oli juba väga kiire. Kogemusi saan edaspidi sellestki, et hakkan sügisel tegema ka Tartu PÖFFi.

Uue juhina tuleb tegelda huvitava dilemmaga. „Armastusfilmide festival“ on ju kontseptsioonina üsna õhuke ja kerge. Kaalukuse lisamiseks tuleb tuumast kaugeneda, aga seda ei saa teha lõputult, ilma et tervik koost laguneks. Kuidas selle dilemma plaanid lahendada?

Ongi keeruline. Tartuffi kommunikatsioonis on läbi aastate korrutatud: „Tartuff on armastusfilmide festival, aga mitte roosamannafestival.“ Armastusel on palju keerdkäike ja armastus kui selline on igal pool meie elus ning väga lihtne on seda leida ka kõikvõimalikest filmidest. Nii et armastuse kontseptsiooni on küll võimalik raami suruda, aga mulle on jäänud mulje, et see on vahel veidi laiali valgunud. Ehk on üks võimalik viis materjali kontsentreerida just need iga-aastased teemad. Armastus looduse, tantsu vms vastu.

Olen märganud, et me läheme iga aastaga järjest süngemaks. Ei tea, millest see tuleb – kas ajad on sellised? Helged filmid on väikesed sutsakad seal vahel.

Nägin tänavuse festivali programmis ka „Naksitralle“¹. Seal on ju põhiteemaks sõprus, või tahate väita, et nende vahel on midagi enamat?

(Naerab.) Mina jääksin ikka sõpruse juurde, ei hakkaks siin klassikat niimoodi ümber mõtestama.

Ülikoolilinnas Tartus on intellektuaalselt pisut nõudlikum publik. Kas te sellega arvestate?

Jah, minu meelest on see vahe tajutav näiteks Tartu PÖFFil. Käisin ka Tallinnas PÖFFi filme vaatamas ja sain aru, et publik on täiesti erinev. Tallinna publik katsetab, tal on julgust rohkem eri riikide filme vaadata, Tartus kiputakse kindla peale välja minema. Samal ajal on Tartu publik väga teadlik ja väljakujunenud maitsega. Külastan tihti Elektriteatrit ja tänavu oleme oma siselinastused viinud Ateenast sinna. Igal õhtul on kaks filmi Raekoja platsil ja kogu festivali vältel on dokumentaalfilmide linastused Elektriteatris. Mõni üksik mängufilm ka.

Mis sulle vabatahtlikuaastate jooksul Tartuffi juures kõige rohkem närvidele käis, mida sa nüüd teisiti teha tahad?

Hea küsimus, ei oska öelda. Mingid muudatused on olnud, aga need on nii pisikesed, mida publik ehk ei pane tähelegi. Püüame toolide arvu suurendada, sest mulle meeldib, kui plats on paksult rahvast täis. Vahepeal oli toole vähe ja see häiris mind.

Kas sa oled vabatahtlikuna platsil ka kõik kohad läbi istunud ja tead, kust on ekraani näha ja kust mitte?

Pean tunnistama, et ma pole vabatahtlikuna mitte kunagi Raekoja platsil filmi vaadanud. Päeval olen toole proovinud, aga eks festivali ajal on see häda, et filmi vaatamiseks siiski aega ei jää. Ma ei teagi, mis tunne on esireast filmi vaadata.

Tartuff on vabaõhufestival, igal pool toimub nii palju, telgis on nii põnev. Pea on laiali otsas. Tartuffi meeskonnaliikmena olen valinud dokilinastused kinodes, kus saan vaikselt maha istuda ja filmi vaadata ning keegi ei sega mind.

Kui võtta nüüd see telk ja filmiväline programm, siis mida sa kõige rohkem ootad?

Näiteks annavad Ruslan ja Rute Trotšõnskõi ukraina armastuslaulude kontserdi, mida ma tahaksin kindlasti kuulda. Alati huvitavad mind ka vestlusringid. Kuna tänavuse festivali alateema on tants, mida ma laiendasin ka liikumisele, siis on meil plaanis näiteks arutelu „Liikuv Tartu“, kus kokku saavad ajaloolane, linnageograaf ja maastikuarhitekt, nii et natuke tuleb juba bioloogiat ka sisse. Samuti on meil raadiosaadete ja podcast’ide avalikud salvestused, mis pakuvad võimalust näha, kuidas saateid tehakse.

Mis sulle vabatahtliku ajast kõige rohkem meelde on jäänud?

Vabatahtlikel tuleb pidada väga kummalisi ameteid, tavalisi meil polegi, näiteks piletite kontrollimist. Kõige suurem heameel on muidugi sellest, kui platsil on 2000 inimest, film läheb peale ja kõik eelnev töö on edukalt ära tehtud. Igal aastal loeme vabaõhulinastustel kokku inimeste arvu ja me teeme seda käsitsi, samasuguse plõksutajaga nagu lennukites. Algusaastatel pakkus see mulle palju huvi ja ma näen sedasama alati ka uute vabatahtlike puhul, et neile pakub see jätkuvalt suurt elevust, kui nad saavad minna rahvast kokku lugema. Minu aastatepikkune amet oli tulekustutaja. Raekoja platsil ei kustu tuled automaatselt, vaid selleks on selline toalüliti, mis kustutab ühe klõpsuga tuled kogu Raekoja platsil. See amet tuleb nüüd üle anda.

Kus see lüliti asub?

Ma ei saa seda avaldada. (Naer.)

Kui sa oled nüüd täiskohaga festivalijuht ja tahad ka teadusega jätkata, siis tekib küsimus, kas jõuad end maailma samateemaliste ja muude festivalidega kurssi viia, neid külastada ja filmiinimestega suhelda.

Tahaks muidugi. Tartuffi pakkumine tuli ootamatult ja tuleb mõelda, kuidas tahan edasi minna. Aga kindlasti pean käima ja vaatama, mida mujal tehakse. Kuna ma olen veel nii noor, siis tunnen, et mul oleks küll vaja seda kompetentsi. Praegu olen ikkagi korraldaja, kes sisusse ei ole nii palju panustanud.

Milliseid filme ise hindad?

Žanriliselt ei oskagi öelda, aga ma olen alati võtnud eesmärgiks avardada oma silmaringi ja vaadata filme neist riikidest, kust ma olen väga vähe filme näinud. Kunagi olin väga vähe näinud Aasia filme, nüüd olen end selles vallas kõvasti arendanud. Maailm on lai ja filmikunst nii erinev.

Tänavuses Tartuffi programmis see erinevus vist väga ei kajastu.

Jah, mitte eriti. Enamik filme on Euroopast, üks Egiptusest. Riikide osas midagi väga põnevat seekord tõesti pole.

Kas tahaksid Tartuffile rohkem iseseisvust või ootad PÖFFi keskstaabi tuge?

Mulle meeldib, et oleme PÖFFi all. PÖFFil on oma käekiri, mis on kandunud üle ka Tartuffi. Selle vastu pole mul midagi ja korraldusliku poole pealt on väga hea töötada koos inimestega, kes korraldavad festivale aasta ringi.

Millist armastust Tartuff siis eesti rahvale soovib?

Kui tänavust filmivalikut vaadata, siis väga mitmetahulist ja käänulist. Kindlasti mitte lihtsat.

Soovita siis filme ka!

„Amirat“², mis on Egiptuse film, julgen soovitada. Minu meelest väga hästi tehtud ja ootamatu pöördega. Eestlane põrkab eksootilise päritoluga filmidest tihti eemale ja minu meelest on see täiesti vale. Kõik on harjunud ainult ingliskeelseid filme vaatama. Kes tahab midagi julget ja šokeerivat, siis „Grand jeté“ on üks Tartuffi julgemaid, isegi „Ekstaasiga“³ samal pulgal. Kõigile kindlasti peale ei lähe, aga ega see ole ka eesmärk.

 

1 „Naksitrallid“, Avo Paistik, 1990.

2 „Amira“, Mohamed Diab, 2021.

3 „Climax“, Gaspar Noé, 2018.