Allajääjate prohvet

Sean Baker: „Ma otsin näitlejaid tänavalt. Mingi asi neis peab kutsuma selliselt, et minus tekiks vastupandamatu soov näha neid seda salapärast miskit tegelaskuju heaks tööle panemas.“

MARINA RICHTER

Sean Bakeriga Viini InterContinentali hotelli maha istudes mõistan kohe, mis moel ta inimesi oma projektides osalema veenab. Võib-olla on see tema lihtne avaliolek ja viis keskenduda täielikult vestluskaaslase jutule või siis tema pehme kõlaga hääl. Kujutan teda vabalt ette tänavatel ja poekestes inimestele lähenemas, et neilt küsida, kas nad oleksid huvitatud filmis mängimisest. Mis, nagu tema hilisema jutu põhjal selgub, ei ole osatäitjate leidmiseks siiski tavakeskkond.

Bakeri viimane film „Punane rakett“¹ on alates suvisest Cannes’i esilinastusest olnud „turneel“ ja varsti jõuab ka USA kinodesse, kui just piirangute tõttu juba edasi lükatud filmide tihe rebimine viivitust ei too. Keegi ei soovi olla liiga lähedal jõulude paiku esilinastuvatele kassahittidele, mis publiku enda ahnesse kõhtu imevad. Sean Baker ei tundu nende asjade pärast muretsevat, vaid on rohkem huvitatud Dave Chappelle’i ümber lahvatanud skandaalist, mis puhkes tema väljaütlemistest transkogukonna aadressil. Ta püüab minuga hetke sel teemal vestelda, aga mul tuleb tunnistada, et ma pole lihtsalt kursis Chappelle’i öelduga ega sellega, kes ja kuidas reageeris. Jätame teema sinnapaika ja keskendume sellele, mis meid ühte tuppa kokku tõi – teda kui režissööri ja mind kui ajakirjanikku.

„Punases raketis“ naaseb vahepeal Los Angeleses pornonäitlejana töötanud Mikey Saber (Simon Rex) oma väikesesse kodulinna Texases, et sinna maha jäänud abikaasaga (Bree Elrod) suhteid klaarida, sest muud võimalused on ta oma sekeldamisega ammendanud. Kohalikus sõõrikubaaris aga hakkab talle silma seal töötav müüja Maasikas (Suzanna Son) ja Mikeyle kangastuvad taas unistused kuulsusrikkast naasmisest pornotööstusse.

„Punase raketi“ kirjutas Baker koos oma kauaaegse koostööpartneri Chris Bergochiga. See on jälle suurepärane stsenaarium, kus jagub elus kaotajatele nii armastust kui ka mõistmist. Bakeril pole kombeks hinnangut anda ning tema filmid ei ole maailmanägemuselt mustvalged. Ka „Punane rakett“ lõikab sügavale ja ärgitab küsimusi esitama. Mõned neist tulenevad küll eurooplase küündimatusest mõista Ameerika slängi, nagu on kohe algusest ka näha.

Miks on filmi nimi „Punane rakett“ ja mida see tähendab?

Oh, see on briti släng, aga seda fraasi võib tõlgendada igatmoodi. Punase raketi all võib filmis mõista naispeategelast või autot või tegelikult mida iganes, aga sellel on igal juhul teatud siivutu alltekst – see tähendab ka koera erekteerunud peenist.

See film on väga teielik, aga samal ajal ka teie senisest loomingust täiesti erinev. Miks valida peategelaseks keegi, kes tuleb pornotööstusest?

Kõik sai alguse taustauuringutest, mida ma tegin pornograafiatööstuses, kus kohtasin mehi nagu Mikey Saber. Sain teada, et selles maailmas esineb selline arhetüüp, millele on isegi antud oma nimi – suitcase pimp ehk pudukupeldaja. Seda kasutatakse nende meeste kirjeldamiseks, keda küll tuntakse pornomaailmas nende „talendi“ järgi, aga kes elavad naistalendi kulul, sest nad ise ei teeni mingit raha. Naised teevad raha. Nii et mehi peetakse ekspluateerijateks. Ma sain ühe sellise mehega tuttavaks ja ta oli väga huvitav, sest pealtnäha on nad kõik väga lõbusad, vaimukad, meeldivad ja sarmikad. Kupeldajad sellised ongi. Sügavamalt paistis aga midagi häirivamat – nad hakkasid ütlema mingeid süngeid, tumedaid asju. Igatahes tundusid nad üsna laiduväärsetena. Mul olid alati väga kahetised tunded, kui nendega koos aega veetsin, sest ma tundsin, et mind võidakse pidada nende kaasosaliseks selles, mida nad tegid. Ma läksin nendega kaasa ja lasin end lõbustada, aga lõpuks oli ikka see tunne, et: „Miks ma nende naljade peale naersin? See on ju kohutav!“ Tahtsin, et publik tunneks sedasama.

Tahtsin pakkuda välja tegelase, kelle sarm ja eemaletõukavus oleksid mingis tasakaalus. Tundsin, et seda laadi tegelaskuju pole varem sel moel kujutatud ja tahtsin väljakutse vastu võtta.

Jutt ei käi meessoost pornomegastaaridest, vaid pornotööstuse madalama astme näitlejatest. Kui Mikey kaugeks jäänud naine ütleb talle: „Sa oled pudukupeldaja“, tähendab see, et ta teab, et Mikey on uue tüdruku jahil.

Teie viis naisi filmis kujutada on väga huvitav – keegi neist pole ohver.

Ma tahtsin oma karakteritele liha luudele kasvatada ja anda neile mingisuguse aktiivse tegevussuuna. Väga lihtne oleks järgida mingit kurja hundi ja lambukese tüüpi karakteriarendust. See oleks olnud lihtne lugu ja ilmselt oleks köitnud ka suuremat rahvahulka oma mustvalge moraaliga. Paha mees ja süütud tüdrukukesed. Mulle aga meeldivad keerukamad lahendused, sest elu on enamat kui klišeede kogum. Mulle oli tähtis, et selline tegelane nagu Maasikas oleks intelligentne, otsustaks ise, paneks Mikey kahtluse alla ja et tal oleks mingi eesmärk. Samas on ta noor, nii et eks temaga mingil määral ka manipuleeritakse. Ma kahtlen, kas ta pisut vanemana oleks Mikey Saberit sarmikaks pidanud. Ta oleks mehe kohe läbi näinud, aga filmis on ta sellises vanuses, et Saber paistab talle müstilise vanema mehena. Kui aga üldiselt mu tegelaskujudest rääkida, siis tahtsin nad luua tõepärastena. Mul olid abiks ka konsultandid. Neli tükki pornofilmitööstusest ja üks seksitöötaja väljastpoolt tööstust. Neil kõigil oli asjast üks ja sama mulje. Käsikirja lugenuna ütlesid nad, et see meeldib neile, aga Maasika tegelaskujuga tuleb rohkem tööd teha. Anda talle juurde sihipärasust, aga samas ka hallust.

Te ei kirjuta oma käsikirju kunagi üksi. Kuidas see protsess käib?

Iga kord erinevalt. Mõnikord toob mu kaasautor Chris Bergoch idee lauale – „Florida projekti“² pakkus näiteks tema välja ja mulle avanes seetõttu kogu varjatud kodutuse teema. Teistel kordadel töötame väga lähestikku koos ja vormime midagi. Seekord nii ei läinud. Covid-19 tõttu ei saanud ta platsil olla ja film põhines lihtsalt meie ühisel tausta­uuringutest tulnud ideel. See sõltub tõesti paljudest asjaoludest. Ja nüüd on mul ilmselt kavas hakata omaette kirjutama ja vaadata, kuhu see viib.

Kõigis teie filmides on tunda tugevat poolehoidu elus allajäänutele, keda te ei pane aga kunagi madalamale positsioonile. Te esitlete tegelasi ja keskkondi inimlikul viisil, enamasti vaid mõne professionaalse näitleja toel, enamik tegelastest on mittenäitlejad. Kuidas te need imetlusväärselt meeldejäävad amatöörid leiate? Need tõelised staarid, kes pole kunagi varem näidelnud. Seda enam, et iga film toimub teil erinevas linnas.

Ma otsin näitlejaid tänavalt. Hoian silmad lahti, et märgata neid, kellel lihtsalt on see „miski“ olemas. Mingi asi neis peab kutsuma selliselt, et minus tekiks vastupandamatu soov näha neid seda salapärast miskit tegelaskuju heaks tööle panemas – ja seda umbes täpselt kahe järgneva tunni jooksul. Tuleb öelda, et mul on väga vedanud. Siin pole asi ainult sihikindluses või ilusates silmades, vaid ka puhtas õnnes. Olen leidnud inimesed, kellel on olemas vajalik entusiasm, ja kes tahavad projektides osaleda, aga kellel on lisaks sellele olemas ka näitlejaanne, mis on lihtsalt täiesti uskumatu. On olnud ka neid kordi, kui ma olen leidnud kellegi, kes tundub täiesti suurepärane, aga alles kaamerat talle suunates mõistan, et ta pole lihtsalt kaamera jaoks mõeldud. Ta ei suuda end selle ees vabana tunda. Ka seda on juhtunud. Ja pigem enam kui vähem olen ka leidnud neid, kes on lihtsalt häbelikud. „Punase raketiga“ läks aga nii, et peaaegu kogu kõrvalosade trupp tuli otse tänavalt, õnnelike kokkusattumuste abiga. Näiteks Ethan (Ethan Darbone), kes mängib filmis naabrit Lonniet, on täiesti suurepärane. Ma kohtasin teda siis, kui otsisin restoranide seast võttekohti. Ühes restoranis, kus Mikey filmi alguses tööintervjuud annab, töötas Ethan kokana ja juhtus just täpselt minu sealviibimise hetkel sisse jalutama. Ta hakkas kurtma krevettide või millegi sarnase ülessulamise pärast ja see oli nii naljakas, et kui ta ruumist lahkus, vaatasin lihtsalt mänedžeri poole ja küsisin, kes see selline oli ning kas ta võiks meid tuttavaks teha. Tal oli tohutu Chucky nuku tätoveering seljal, nii et ma olin juba ette kindel, et räägime sama keelt. Ja siis tuleb lihtsalt inimest tundma õppida, mis võtab aega. Tuleb võtta aega, et inimestega lähedasemaks saada, teha nendega koos toredaid asju, jõuda selleni, et koos on mugav, saada sõbraks, võita nende usaldus ja seada nad olukorda, kus neil on mõnus olla. Samantha Quan, kellega olen töötanud alates „Florida projektist“, koolitab esmakordseid näitlejaid. Temast on palju abi. Temast saab justkui nende ema.

Brenda Deissi, kes mängib Mikey ämma Lili, leidsin jälle hullumeelse juhuse abil. Ta ongi päris Texas Cityst, kus film toimub, ning on keemiatehase reostuse saagaga teinud läbi tõelise põrgu ja saanud ka ise mürgitada. See juhtus 1980ndatel. Ta on elus palju näinud ja elab mingis mõttes oma tegelase Lili paralleelelu. Me pidime ta auto käivitama, sest tal oli aku tühjaks saanud. Panime auto käima ja pärast seda ma pakkusin talle osa. Ta oli nii kena ning sai kohe väga lähedaseks oma filmitütrega (Bree Elrod) ja samamoodi Bree ka temaga. Seetõttu tundubki ema-tütre suhe filmis nii loomulik. Nad olid enne võtteid juba palju aega koos veetnud.

Ja kuidas Suzanna Son sattus Maasika rolli?

Jälle üks imelik lugu, mis meeldib igale filmifännile. Me kohtusime kinos, sellessamas, mida võib näha Tarantino filmis „Ükskord Hollywoodis“.³ Astusime kinost välja ja ta sisenes just fuajeesse. Nägin teda kaugelt ja kohe oli selge, et tal on olemas see seletamatu faktor, mida me näitlejates otsime. Nii et kolm aastat tagasi läksime talle lihtsalt juurde ja ütlesime: „Tead, meil küll praegu projekti ei ole, aga sooviksime sind kasutada oma järgmises filmis. Me sel moel tavaliselt inimestele ei lähene ja kuigi meil pole hetkel midagi pakkuda, kas me võiks kontakte vahetada? Ma tegin filmi nimega „Florida projekt““. Ta vastas: „Ah, jaa.“ Ma läksin koju ja nägin, et ta oli juba Instagramis aktiivne ning oli tulnud Hollywoodi algaja näitlejana. Ta oli ka koolis varem näitlemist õppinud, nii et omas siiski mõningast kogemust. Jumal küll, seal ta lihtsalt oligi! Kaks aastat hiljem, kui olime „Punase raketiga“ tööd alustanud, siis helistasin talle ja ta ütles: „Olen kaks aastat su kõnet oodanud!“ Koostöö Suzannaga oli suurepärane, sest ta on üks neist näitlejatest, kes on kõigele avatud. Ja ma selgitasin talle teatud asju. Rääkisin alastusest ja talle oli see vastuvõetav, sellest, kuidas me ta karakterit tahame avada, ja see pakkus talle huvi. Lootuses millegi huvitava otsa komistada hakkasin tema elu kohta pärima ja sain teada, et ta on ka muusik ja klaverit õppinud. Lisaks oskab ta laulda. Taipasin kohe, et me peaksime seda filmis ära kasutama ja laskma tal esineda. Hakkasime koos talle lugu otsima ja kõik sulas üheks tervikuks kokku. Nii lähevad need asjad vahel käima, väga loomulikult, ja liikusime üsna kiiresti edasi.

Arendasin enne Vancouveris kaks aastat üht teist filmi, millele pandeemia otsa peale tegi. Tagasi Los Angelesse jõudes ei teadnud me, mida oma eluga peale hakata ja ma ütlesin: „Mäletate seda „Punase raketi“ mõtet, mis mul oli? Proovime äkki lihtsalt seda teha.“ See spontaansus aitas ilmselt filmi õhustikule kaasa.

Teil on vist sõõrikutega mingi värk, sest see on nüüd pärast „Mandariini“⁴ juba teine teie film, kus sõõrikukohast saab loo orgaaniline osa.

Mul oleks hea meel seda kinnitada, aga ma pean aus olema. „Punase raketi“ käsikirjas oli algselt selle asemel toiduauto. Ühel võttepaikade otsimise retkel sõitsime koos produtsendiga mööda kohast nimega Donut Hole (Sõõrikuauk) ja vajutasime kohe piduri põhja. Meid tabas täielik issand-jumal-moment. See oli puhas õnnistus, sest mitte üksnes asukoht polnud täiesti ideaalne – sõõrikubaari taustal rafineerimistehas – vaid ka sõõrikute ja selle kohanime seksuaalse kõrvaltähenduse tõttu (auk keskel). Pluss seos ühe mu varasema filmiga. Nii et kõik langes omale kohale. Omanikud olid võrratud ja lasid meil koha paariks päevaks üürida, et võtted ära teha.

Huvitav, et üks teie projektidest langes Covidi ohvriks, et teine saaks sellest sündida.

Ma ütlen ikka, et kui kellelegi on filmitegemine tundunud võimatu tegevusena, siis Covidi ajal on see kümme korda võimatum. Iga päev oli meil mingi probleem. Iga päev juhtus midagi ettearvamatut. Aga saime sellest üle. Olen Ameerika režissööride gildis, nii et meil pidi platsil olema Covidi olukorda jälgiv ametnik, ja juhuse tahtel sai seda ülesannet täita üks mu produtsent. Testisime kolm korda nädalas ja meil olid eraldi korterid, et hoida hajutatust ja vältida kogu projekti metsaminemist. Nüüd vaatan pilte võtteperioodist ja ennast maskiga filmi lavastamas nähes mõistan, et olin vahepeal täiesti unustanud, et mul oli filmimise ajal selline asi näo peal. Toona tundus mulle see väga häiriv, aga kui me Texases maandusime, siis sain valepositiivse testitulemuse. See ajas meile kõigile hirmu nahka. Pidime siis Californiasse tagasi minema ja kõik lükkus kuu aega edasi. Läksime tagasi ja saime veel kaks valepositiivset tulemust, aga selleks hetkeks mõistsime juba, et pidime oma hirmust lihtsalt üle saama ja selle kõrvale panema.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Red Rocket“, Sean Baker, 2021.

2 „The Florida Project“, Sean Baker, 2017.

3 „Once Upon a Time … in Hollywood“, Quentin Tarantino, 2019.

4 „Tangerine“, Sean Baker, 2015.