Veenva USA-vastasuse tellimus

Valimiste eelõhtul on nii mõnigi maailmapoliitika arengustsenaarium üldse esindamata.

KAAREL TARAND

Üks emotsionaalne, et mitte öelda hüsteeriline naisterahvas Prantsusmaalt väisas sel nädalal Tallinna. Tänu Euroopa Liidus vohavale koostööle ja selle tagajärjel tekkinud suveräänsuskaole sai ta seda teha viisavabalt, inimeste vaba liikumise lepingute alusel, mida ei piira ükski parteiline kuuluvus, nagu tuhanded prantslased enne ja pärast teda. Seetõttu ei vääriks sündmus mainimistki, kui väliskülalist ei oleks innukalt rakendatud kohaliku poliitika vankri ette.
Häirekellad hakkasid lööma nii mõneski tornis. Üks Eesti välispoliitika püsikommentaatoreid Marko Mihkelson kinnitas veel novembris, et „vaatamata Jüri Ratase valitsuse läbikukkumisele ei ole Eesti välispoliitiline kurss muutunud“. Sel nädalal teatas Mihkelson aga, et „Jüri Ratase valitsus ei hoia päevagi kokku Eestit edukalt teeninud välispoliitilise kursi lammutamisel ja katses meid isoleerida oma lääne liitlastest ja partneritest“.
Ükski mittetoimiv, ideetu ja küündimatute liikmetega valitsus ei ole Eesti kodanikkonna huvides, kuid Eesti välispoliitika pole ligi 30 vabaduseaasta jooksul olnud sugugi nii ühemõtteliselt järje- ja põhimõttekindel, nagu seda pealispindses kirjelduses paista lastakse. Isegi suhteid lähimate heade naabritega Soomes ja Lätis on arendatud üsna kõikuva intensiivsusega. Probleemnaabrile idas on aastate jooksul antud Eesti pikemaajaliste kavatsuste (näiteks piirileping) kohta vastukäivaid signaale. Küll on see, mida nimetatakse Eesti välispoliitikaks, aastatega mattunud dogmade koorma alla koondsõnumiga, et meie ainus valik on, et valikut pole, ja kõik peab jääma igaveseks nii, nagu see on olnud.


Seejuures kipub ununema, et välispoliitikat ei tehta mitte keskturul, vaid väliskeskkonnas, kus teiste mängijate, sealhulgas suurtegi meel võib muutuda. Muutuvate oludega paremini toimetulekuks peaks meil dogmaatika asemel valitsema poliitikute, ametnike ja ekspertide osavõtul viljakas ja avatud arutelu Eesti koha ja võimaluste üle maailmas, mis aeg-ajalt vägivaldne ja kohati hullumeelnegi. Nagu näeme Euroopa parlamendi valimiste eelõhtul – ja ometi on see parim võimalus välisteemade esiletõstmiseks avalikus debatis –, pole ülearu palju strateegilisi sõnumeid kuulda olnud. Lahjavõitu on see mõttevahetus, kus enamasti korrutatakse ELi alternatiivituse teesi ning riiakas vähemus lubab Eesti ELi kui kurjuse küüsist päästa, aga nii, et tegelikult jäädaks sinna sisse siiski suveräänselt pesitsema. Viimane on aga sama võimalik nagu kopsu või maksa täielik iseseisvumine inimorganismis.
Poliitilise tasandi arutelu nõrkuse tagajärjel ajavad välisasju täitevvõimu ametnikud: igal ministeeriumil on oma „Euroopa asi“, mille osas küll sõnumeid koordineeritakse, kuid kildudest ei saa alati head üldpilti kokku ja eeskätt lahjeneb nii välisministeeriumi roll. Hea näide on siin majanduslikud välissuhted, mille aktiivseks arendamiseks nimetab mõni valitsus ametisse järjepidevale diplomaatiale täiesti tundmatu väliskaubanduse ministri majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi embuses, mõni teine valitsus aga mitte. Kultuuridiplomaadid on formaalselt tõstetud väljapoole välisteenistuse üldsüsteemi. Kuskil askeldab ajas vahelduva innuga EAS.
Kasutades efektiivselt asjaolu, et osa me rahvast ei ole ajaloo kurbmängude tõttu juurdunud eksistentsiaalsetest hirmudest lõpuni priiks saanud, domineerib üldpildis välisministeeriumi asemel kaitseministeerium. Meie ainus välispoliitika ollagi julgeolekupoliitika. Marss on alati tähtsam kui Veenus ja armastuse ministeeriumi pehmed sõnumid ei eruta publikut sugugi samal määral kui „riigikaitselise konsensuse“ esindajate karm retoorika, kus ministeerium saab kasvavat tuge sõjanduslobistidelt ja näiliselt sõltumatutelt mõttekodadelt, mis valdavalt vahendavad meile ookeanitaguste, näiliselt sama sõltumatute kolleegide arusaamu. Aga miks peaks arvama, et kui naftamiljardärid Kochid mõnd mõttekoda finantseerivad, toimub see täiesti omakasupüüdmatult ning sealt sulakulda voolab?
Raskekujuline sõltuvussuhe maailma viimase impeeriumi ehk Ameerika Ühendriikide tujudest, mitte Venemaa riigikorraldus ja hädad on Eesti välispoliitika põhiprobleem. Kinnitades endale, et USA on Nato kaudu me iseseisvuse ja julgeoleku ainus tagatis, püüame suurriigi soove lugeda tema ametnike silmist ning kiidame taevani oma saavutusi, kui õnnestub mõni kõrgetasemeline kohtumine, näiteks presidentide vahel, ükskõik, milline tolvan ameeriklaste otsusel Valges Majas tööl on. Kui iseseisvama välispoliitikaga Euroopa riigid on millegi pärast Washingtoniga eri meelt, kipub Eesti ikka valima jänkide poole. See on viinud ka täiesti häbiväärsete juhtumiteni, nagu võltsinfo alusel USAga koos Iraagi sõtta minek ja sisuliselt USA ametnike dikteeritud nn Vilniuse grupi 2003. aasta avaldus, kus tõotati jäägitut toetust USA eesmärgistamata ja kogu maailmaosa tänaseni painavale avantüürile Lähis-Idas.
Eestis leidus aastate eest vaid üksikuid hääli, mis ka ameeriklasi kritiseerisid, silmatorkavaimalt ehk Rein Raud („Ameerika vajab abi“, EPL 25. IX 2002). Üsna üksi oleks ta tänagi, sest elutervele antiamerikanismile, mida tuntakse mitmel pool Euroopas, ei ole Eestis poliitilisel tasandil esindust tekkinud. Meedias küll president Trumpi kritiseeritakse ja pilgatakse, kuid lootuses, et see ajutine nähtus läheb mööda ning USA kaitsekilp Euroopa kohal jääb särama aegade lõpuni.
Faktid näitavad, et võib minna nii ja naa. Just USA taotleb Euroopa riikidelt sõjaliste kulutuste pidevat suurendamist, millele Eesti innukalt kaasa kiidab ja püüab ise klassi parim olla. Sisuliselt tähendab see, et just ameeriklased toidavad ka Venemaa sõjakuse kasvu ning võidurelvastumise uut ringi. Juba ligi sajand tagasi alanud uurimistöödes näitas oma kodumaal taga kiusatud inglise matemaatik ja patsifist Lewis Fry Richardson, kuidas ja milliste sõdadeni võidurelvastumine paratamatult viib. Tema valemid ei pruugi olla täiuslikud, kuid on mõttesuunana väärt läbiarutamist. Kaitseministeeriumis Richardson kohustusliku lektüüri hulka ei kuulu.
Prooviks ehk siis välisministeeriumis, sest rahvusvaheliste suhete matemaatiline modelleerimine on traditsioonilisest ilukõnelemisest hoopis viljakam suund olukorras, kus vähemasti mudelite tasemel ei tohiks uurimata kõrvale heita võimalust, et USA ja Euroopa erimeelsused kasvavad ning üle ookeani käsitletakse üksteist püsivalt rivaalide, mitte enam partneritena. Sellise olukorra ilmne tagajärg on, et sund Atlandi-ülestes konfliktides pool valida kehtib ka Eestis. Hea on iga võimaliku riskistsenaariumi vastu varakult valmis olla ja ametnikke ei takista miski arvutamast, kuid teha seda poliitikadebatis sündinud tellimuse alusel ning see vastavalt strateegiaks kujundada on palju parem variant.
Antiamerikanism – ja mitte ainult kodus, vaid ka Brüsselis – võiks olla poliitilise suunana tegur, mis vähendab Eesti noorte Euroopa suurimat skepsist oma hääle kaalu osas Euroopa võimuorganites. Eurobaromeetri küsitlused (vt joonis) näitavad, et erinevalt eakaaslastest (15–24) ka naaberriikides ei looda Eesti noored oma valitud ja nimetatud esindajatelt suurt midagi. Vaid viiendik meie noortest arvab, et ta häälel on Euroopas kaalu, ja trend on langev. Meie noortega võrreldavalt pessimistlikud on ainult Itaalia pensionärid.
Eesti poliitikutest on seda kurba suundumust märganud ja kommenteerinud Taavi Rõivas (Äripäevas), kuid teinud eksliku järelduse, nagu ei oleks meie senised esindajad piisavalt nähtavad-kuuldavad. Küsimus ei ole selles: Eestis tuntakse oma saadikuid Euroopa parlamendis ja ka komisjoni volinikke mõnegi Euroopa riigiga võrreldes ülihästi. Nad on kättesaadavad ning annavad oma tegevusest korralikult aru. Asi on hoopis selles, et ükski neist ei esinda tõenäoliselt maailmapilti, mis annaks me noortele usku ja lootust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht