Ukraina, oodates Godot’d ehk Kuhu jääb suur pealetung?!

Kui keegi muretseb oma külma toa pärast saabuval talvel, siis tasub mõelda ka võimalusele, et ülejärgmisel talvel köetakse seda tuba Vene rakettidega.

ÜLO MATTHEUS

Vene-Ukraina sõda on juba pikka aega olnud patiseisus, Vene vägede ründevõime pole ikka veel ammendunud ja Ukraina pole otsustavaks pealetungiks ikka veel valmis. Nii elab Ukraina pidevas ootuses ja lootuses, otsekui oodates Godot’d, kes ei tule ega tule, kuigi on lubanud. Iga järjekordne Venemaa sõjakuritegu – Ukraina sõjavangide massimõrv Olenivkas, video sõjavangi kastreerimisest, foto tänavale riputatud sõjavangi peast ja kätest – valab õli ootuste tulle aina juurde. Pinge teravik on idarindelt paigutunud Hersoni ümbrusse ja Lõuna-Ukrainasse laiemalt. Venemaa on koondanud sinna vägesid, et Hersoni vabastamist ära hoida, Ukraina lootus on saavutada Hersoni all otsustav võit. Nii on käima läinud sõjateatri järjekordne vaatus, kuid esialgu pole veel selge, milline on kulminatsioon ja lõpplahendus.

Ukraina meedia kui terapeut

Ukraina meedia on olnud läbematu ja pommitanud sõjanduseksperte järeleandmatult küsimustega, et kas see või teine õnnestunud rünnak ongi nüüd suure pealetungi algus. Eksperdid on nagu hingehoidjad: Arestovõtš, Podoljak, Ždanov, Romanenko, Malomuž, Samus* jpt on asjatundjad, keda pinnitakse iga päev, et kuulda uusi julgustavaid sõnumeid. Oleksi Arestovõtši ja Mark Feigini vestluste auditoorium Youtube’i kanalil Feigin Live on küündinud kuni kahe ja poole miljonini. Ent kuna rinne seisab paigal, nagu naelaga löödud, paindudes veidi siia- või sinnapoole, on eksperdid iga Ukraina relvajõudude edusammu järel ikka ja jälle pidanud kinnitama, et tegemist on vaid üksikute ründetegevustega ja mitte suure pealetungiga.

HIMARSide ja MLRSide ilmumine sõjateatri lavale, nende edukas hävitustöö vaenlaste laskemoonaladude, taristu, kütuseveoste ja juhtimiskeskuste kallal on ukrainlaste lootusi võiduks paisutanud ja suurendanud tasakaalu võitlevate poolte tulejõus, kuid veel ei kõnele see Ukraina ülekaalust.

Ukraina uudistekanaleis on palju räägitud USA lend-lease’i seadusest kui imeväest, mis tagab Ukrainale pealetungiks vajaliku relvastuse ja viib Ukraina väed võidule. Lend-lease’i rahastamine muutub aga võimalikuks alles USA järgneval eelarveaastal, mis algab 1. oktoobril. See tähendab, et lend-lease’iga finantseeritavad tarned jõuavad Ukrainasse kunagi sügisel või käesoleva aasta lõpul. Ainult lend-lease’ile tuginedes saavutaks Ukraina armee piisava ründevõimekuse millalgi talve jooksul või tuleva aasta kevadel.

Õnneks saab Ukraina pidevalt ka tagastamatut relvaabi, mis on aidanud Ukrainal Vene okupantidele vastu seista. Slovakkia on lubanud Ukrainale Vene päritolu moderniseeritud MIG-tüüpi hävituslennukeid, Saksamaa on üle andnud osa iseliikuvaist õhutõrjesüsteemidest Gepard ning MLRS MARS II raketisüsteemidest, Kanada on eraldanud suure täpsusega Excaliburi mürske jne. Venemaa jõhkrus Ukraina sõjavangide kallal on kallutanud USAd ületama viimaseidki tabusid ja Ukrainale on lubatud lõpuks ka 300-kilomeetrise laskeulatusega rakette MGM-140 ATACMS, mis võimaldavad Vene armee tagalat rünnata kogu okupeeritud territooriumi ulatuses. Järgmisse abipaketti kuuluvad samuti keskmaa õhutõrjesüsteemid NASAMS. Lisaks on USAs kõne all nüüdisaegsete hävituslennukite müük Ukrainale ja plaanis on välja õpetada Ukraina lendureid. Kuid see toimub millalgi tulevikus, samas kui sõda käib nüüd ja praegu ning abi vajatakse kohe, sest kell tiksub sügise ja talve poole ning soodsaim aeg sõjategevuseks kahaneb.

Kõneldud on sellestki, et sponsorite toetus Ukrainale võib ajapikku kärbuma hakata ja viimane aeg on pakkuda oma heldeile rahastajaile uusi eduelamusi ja saavutada otsustav läbimurre. Samuti ei saa alahinnata Vene diplomaatia ja luure tegevust, et Ukrainat diskrediteerida, mõjutada läänemaailma Ukraina toetamisest loobuma ning sundida Ukrainat tunnustama Venemaa edu ja kapituleeruma. Võib arvata, et viimane Amnesty Internationali Ukrainat süüdistav raportki on Vene luure osav kätetöö. Seegi sööb Ukrainale antud aega.

Uue põlvkonna sõda

Ukraina eksperdid on paigutanud Ukraina suure pealetungi võimaliku alguse kuskile augusti keskele või septembrisse. Tähtajad on tekkinud ja edasi nihkunud vastavalt sellele, milline on ühe või teise poole edu ja sõjalised plaanid. Peale suure laskeulatusega raketi­süsteemide lülitumist Ukraina sõjategevusse kõneldakse ka uue põlvkonna sõjapidamistaktikast, kus vaenlasega ei minda mitte laup­kokku­põrkesse, nagu seda teeb Venemaa, vaid surutakse ta tegevus maha tema juhtimisvõimet ja varusid hävitades ja logistikat blokeerides.

Venemaa ei ole oma sõjapidamisviise pärast Teist maailmasõda muutunud. See seisneb vaenlase positsioonide vaippommitamises suurtükkide, raketiheitjate või lennuväega, millele järgneb motoriseeritud üksuste ja jalaväe pealetung. Jalaväge kasutakse ka vaenlaste positsioonide väljapeilimiseks, mis tähendab suuri kaotusi elavjõus. Ukraina pool eelistab positsioonisõda mitte pidada, vaenlaste rünnakute tule eest ära liikuda paremini kaitstavatele aladele ning rünnata vaenlast eelkõige suurtüki- ja raketitulega, elavjõudu säästes.

Ukraina tulejõu kasv ja saavutatud edu on pannud sõjanduseksperte olukorda ümber mõtestama ja väitma, et see ongi nüüd suur pealetung või vähemasti selle algus ning mitte enam üksikud ründetegevused. Sõja hetkeseis kõneleb sellest, et Vene poole ründevõime on järsult vähenenud või ammendumas, rünnakud küll toimuvad, kuid nende edu on minimaalne. Kui jälgida Vene meediakanaleid, on Vene vägede vähene edu ühelt ja Ukraina suhteline edu teiselt poolt külvanud Vene meediasse paanikat ja hüsteeriat. Nõutakse sõjaseisukorra kehtestamist, üldmobilisatsiooni, Vene tööstuse ümberkorraldamist sõja tarbeks jms.

Hersoni suur püünis?

Herson, mis on ainus Vene vägede kontrolli all olev oblastikeskus, asub Dnepri paremal kaldal, jõe delta lähedal. Ukraina kaitsevägi kontrollib Dnepri lõuna- ja põhjakallast ühendavat Antonovski maantee- ja raudteesilda, ülepääsu Nova-Kahhovka tammil, aga ka piirkonna logistika jaoks olulist Darjivka silda Inhuletsi jõel. Raketirünnakutega on Antonovski sild muudetud rasketehnikale ületamatuks, see on piiratud mahus olnud võimalik vaid üle Nova-Kahhovka tammi ja Darjivka silla.

Arvestades Ukraina edu selles piirkonnas, asus Venemaa oma Ukrainas paiknevaid vägesid ümber grupeerima Hersoni ümbrusse. Ta on koondanud paikkonda suures koguses rasketehnikat ja erinevail hinnanguil kuni kolme­kümne tuhande pealise väekontingendi. Ümbergrupeerimiseks ja oma vägede varustamiseks kasutab Venemaa muu hulgas praame. Kõneldud on ka pontoonsildade ehitamisest, ent kuna Dnepri jõe laius küündib neis paigus kuni kilomeetrini või üle selle ja jõgi on tugeva vooluga, on selliseid sildu ülilihtne purustada. Seega on Vene vägede varustamine selles piirkonnas kas raske või sisuliselt võimatu. Kui ülepeakaela kohale veetud tulejõudu ei suudeta varustada laskemoona ega kütusega, muutub kohale veetud tehnika sisuliselt kasutuskõlbmatuks ja elavjõud kaitsetuks.

Mis täpselt lõunarindel juhtuma hakkab, on selle artikli ilmumise ajaks ehk juba mõnevõrra selgem. Venemaal on valida, kas asuda Hersonis rünnakule või tugevdada seal oma kaitse­positsioone, kuid tõenäolisemaks on siiski peetud rünnakut edasi põhja poole Mõkolajivi ja Krõvõi Rihi suunal.

Milline on aga Ukraina kõrgema sõjaväejuhtkonna plaan, see pole samuti teada, kuid eksperdid on pakkunud, et tegemist on teadliku tegevusega meelitada suur osa Vene vägedest jõgedest piiratud lõksu, et need seejärel hävitada või sundida alistuma. Kui Ukrainal õnnestub Hersoni ümbrusse kuhjunud Vene vägede arvatav rünnak peatada ja paisata nad Dnepri paremkaldalt välja, saavutatakse sellega ka Dnepri vasakkalda ja Krimmi sissepääsu üle kontroll, mille tagavad suure laskeulatusega raketisüsteemid ja millega katkeb ka Vene sõjaväe varustamine Krimmi kaudu. Ühelt poolt venitab Hersoni ümber toimuv lahingutegevus linna vabastamist, mis nihkub seeläbi nädalate ja ehk kuudegi kaugusele, kuid teiselt poolt, kui Ukraina plaan peaks õnnestuma, võib kogu Venemaa rinne selle tagajärjel kokku variseda.

Võib küsida, miks Vene väed sinna Hersoni lõksu siis lähevad, kuigi tagasiteed, vähemasti Ukraina arvatava sõjaplaani kohaselt, neil sealt ei ole. Või kas see ikka on lõks, arvestades, et esialgu on Vene armeel veel suur ülekaal nii isikkoosseisus, tulejõus kui ka rasketehnikas?

On kõneldud, et vägede ümberpaigutamine Hersoni ümbrusse on vaid Putini meeleheitlik samm, et linna vabastamist ukrainlaste poolt ära hoida, kuna kaotamise doominoefekt ohustaks ka Putini võimulpüsimist. See tähendab, et tegemist on poliitilise ning mitte Vene armee juhtkonna targa ja kalkuleeritud otsusega. Lahingut Hersoni pärast on võrreldud Stalingradi lahinguga Teises maailmasõjas, kus Hitler sundis Friedrich Paulust mis tahes hinnaga vaenlasele vastu seisma.

Paulus mäletatavasti otsustas siiski alla anda, kuna edasine vastupanu oli muutunud mõttetuks. See oli ka murdepunkt sõjas, mis lõppes Saksamaa kaotusega ja Hitleri enesetapuga.

Sotsiaalmeedias levib info, et Hersonis ostetakse paaniliselt kokku ujuvvahendeid kuni laste ujumisrõngasteni välja, sest Vene sõdurid arvestavad võimalusega, et muud väljapääsu neil piiramisrõngast pääsemiseks pole, kui ujuda üle Dnepri jõe. Dnepri vasakkaldale olevat aga valmis pandud kadõrovlastest Rosgvardia, kes on valmis iga desertööri maha laskma.

Russki mir, kahuriliha vabrik

Praeguse seisuga on Vene poole kaotused elavjõus küündimas hinnanguliselt kuni viiekümne tuhande meheni hukkunuina ja tõenäoliselt kaks korda nii palju on haavatuid. Täpne statistika puudub, kuid arvatavasti on need arvud siiski oluliselt suuremad. Hävinud on tervete väeüksuste isikkoosseisud ja asendatud uutega, kiirkorras välja õpetatud lepingulistega, kes oma nappide oskuste tõttu on võimelised lahinguväljal vaid kiiresti surma saama. Kuid Venemaal ei ole sellise kahuriliha täiendamisega erilisi raskusi, sest uusi sõdureid värvatakse peamiselt Venemaa nn depressiivsetest piirkondadest, kus vohab vaesus, joomine ja allakäik. Lepingu sõlminuile pakutakse astronoomilist tasu, mida nood kogu elu jooksul ei suudaks ausalt teenida.

Tegemist on enamasti mitte-vene rahvustega, mis võimaldab lüüa mitu kärbest ühe hoobiga. Esiteks ei ärrita nende hukkumine Vene avalikkust sel määral, nagu seda teeksid Moskvast või Peterburist pärit etniliste venelaste mustad laibakotid. Teiseks aitab see „leevendada“ Venemaa rahvusküsimusi, mitte-vene rahvusi lihtsalt hävitades. Ja kolmandaks, arvestades, et kergesti värvatav kontingent on enamasti probleemne, s.t võlgades, sõltuvusprobleemidega, kriminaalne või on tegemist suisa kodututega, aitab see ka seda kontingenti vähendada. Paraku just nii näib Venemaa poliitiline juhtkond kalkuleerivat. Sellist suhtumist ja värbamistegevust võimaldab seesama palju propageeritud russki mir, kus kontrastid – vaesus ja ülim rikkus, mida toidab korruptsioon ja poliitilisele eliidile pugemine – käivad käsikäes.

Ukraina hirmutav edu

Ukraina kaitseväega toimub just vastupidine protsess – Vene päritolu sõjatehnikat ja laskemoona asendab hoopis moodsam Lääne tehnika, samas kui Venemaa on sunnitud parema puudusel kasutama aina enam Nõukogude aegset raskerelvastust, mida võib sisuliselt liigitada liikuvaks vanarauaks. Ukraina armeest on moodne sõjatehnika koos kvalifitseeritud sõjakaadriga teinud nüüd aga juba ühe võimekama kogu maailmas ja ilmselt juba lähiajal vastab see ka NATO standarditele.

Mõni analüütik on väitnud, et aeglaste ja ebapiisavate relvatarnete taga Ukrainale on Lääne pelgus, et poliitiline juhtimine Ukrainas võib aja jooksul muutuda ning et luues Ukrainast maailma ühe võimsama relvapotentsiaali ja sõjakogemusega armee, võib Ukrainast saada riik, kes hakkab Lääne poliitikat oluliselt määral dikteerima. Ühtlasi leiab siit põhjenduse, miks Ukraina tuleb koos tema sõjaväe ülesehitamisega integreerida kiiresti ka NATOsse ja ELi ehk siis maailma demokraatlikku kogukonda, lülitades sellega välja võimaluse, et Ukraina mõne Janukovõtši-tüüpi venemeelse liidri vahendusel võiks tulevikus tagasi Venemaa rüppe langeda. Tõsi, ka kuuluvus NATOsse ja ELi ei välista venemeelseid arenguid, nagu osutab Ungari näide, kuid Ungarile seab NATOsse ja ELi kuulumine siiski selged piirid, mis ei võimalda venesõbralikkusega liiale minna.

Kokkuvõttes on Vene-Ukraina sõda kergitanud maailma ette julgeolekuprobleemid, mille lõplikku tulemit on raske ennustada. Ent kui lähtuda eeldusest, et Ukrainast saab tugev ja demokraatlik riik ning Venemaa nõrgeneb sel määral, et ta enam lähiajal kedagi ei ründa, siis on kõik enam-vähem hästi. Ja ega demokraatlikul maailmal ei ole praegu ka teisi võimalusi, millest lähtuda. Ukraina peab sõja võitma, Venemaa peab kaotama. Mingigi osa Ukraina territooriumi jätmine Venemaale annaks viimasele põhjenduse, miks sõda tulevikus jätkata. Ja kui keegi nüüd muretseb oma külma toa pärast saabuval talvel, sest Vene gaasikraanid on kinni, siis tasub mõelda ka võimalusele, et ülejärgmisel talvel köetakse seda tuba Vene rakettidega.

* Oleksi Arestovõtš – sõjaväeluure alampolkovnik, Ukraina presidendi kantselei juhi strateegilise kommunikatsiooni nõunik riikliku julgeoleku ja kaitse alal;

Mõhhailo Podoljak – endine ajakirjanik, Ukraina presidendikantselei juhi nõunik kriisijuhtimise ja kommunikatsiooni alal, Venemaaga läbirääkimiste delegatsiooni liige; Oleg Ždanov – sõjandusekspert, suurtükiväe erupolkovnik;

Igor Romanenko – sõjandusekspert, erukindralleitnant, Ukraina relvajõudude peastaabi ülema asetäitja 2006–2010;

Mõkola Malomuž – armeekindral, Ukraina välisluure ülem 2005–2010;

Mõhhailo Samus – rahvusvaheliste suhete ja sõjanduse ekspert, mõttekoja The New Geopolitics Research Network (Uute Geopoliitiliste Uuringute Võrgustik) direktor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht