Syrizat ei tohiks süüdistada Kreeka inimeste huvide eest seismise tõttu

Martin Aidnik

Euroopa ühisraha võib järgmisel nädalal saada oma ajaloo suurima kaotuse osaliseks. Kreeka lõppmängu uude faasi jõudmisega pühapäevase referendumi näol on valjenenud etteheited Syrizale. Erakonda ja peaminister Alexis Tsiprast süüdistatakse küll vastutustundetuses, küll ebaprofessionaalsuses. Jääb mulje, nagu oldaks läbirääkimistel tõmbamas Kreekal eurotsoonis vaipa jalge alt oma ebarealistlike nõudmistega ning torpedeerimas troika mõistlikke ettepanekuid. Kas tõesti on riigile saatuslikuks saamas tema enda poliitika asjatundmatus?

Syriza kaitseks tuleb tõdeda, et kriitikud eiravad sageli kahju, mille on Kreeka ühiskonnale põhjustanud väljastpoolt kehtestatud reformid. Samuti on vastutus läbirääkimistel kahepoolne, puudutades ka Euroopa institutsioone. Nii nagu on parem lõpetada ebaõnnestunud ravikuur, on Kreekale parem keelduda pakkumisest, mis tooks kaasa samas vaimus jätkamise. Kreekas viimasel viiel aastal toimunut on igati kohane nimetada tänapäevaseks Kreeka tragöödiaks. Kuidas teisiti mõista olukorda, kus 25% tööealistest ja 50% noortest on töötud ning kus palk on langenud kolmandiku ja pension peaaegu poole võrra? Inimestele osaks saanud viletsus on seejuures kaasa toonud massilise väljarände ning enesetappude arvu kasvu. Nii võitiski Syriza kevadised valimised lubadusega teha lõpp senisele vähikäigule. Kasinuspoliitika oli saanud võimaluse end tõestada ning ilmselgelt läbi põrunud. Kreeklased olid väsinud troika kolooniaks olemisest. Syriza pidi endaga kaasa tooma eneseväärikuse taastamise ning parema tuleviku lootuse.

Lubadus pöörata uus lehekülg Kreeka jaoks ei tee aga Syrizast äärmuslasi. Nende kavatsused nagu miinimumpalga tõstmine, koondamiste lõpetamine ning erastamiste peatamine näitavad, et pigem on tegemist sotsiaaldemokraatliku erakonnaga. Euroopa Liidu ja euro liikmeseisust on Syriza jaatanud algusest peale ning ka praegused läbirääkimised ei anna põhjust kahelda, et vahepeal ollakse meelt muutnud. Kreeka on valmis olnud järeleandmisi tegema, juunis nõustuti ka väiksemate kulutuste ning maksude tõstmisega. Vasakpoolsete hulgas on Syrizat süüdistatud juba mõnda aega reetlikkuses ning kaasamängimises. Viimaste otsuste valguses tundub siiski, et nad on endale kindlaks jäämas ning keeldumas reformidest, mis tabaksid taas ühiskonna haavatavamaid kihte kõige valusamalt. Mida aga ütleb see meie poliitilise teadvuse kohta, kui põhimõttekindlust äärmusluseks nimetame?

Majandusteadlane Joseph Stiglitz on hiljuti avaldanud hämmastust asjaolu üle, et troika mitte ainult ei keeldu ebaõnnestunud reformide eest vastutust jagamast, vaid nõuab endiselt 3,5% eelarveülejääki aastaks 2018.* Tema ja teised majandusteadlased väidavad, et see tooks uuesti kaasa majanduslanguse. Esialgu välja pakutud reformid koos võlgade ümberstruktureerimisega ei andnud oodatud makromajanduslikke tulemusi ning Kreekal oleks targem mitte sama reha otsa astuda.

Vaadates Kreekale esitatud nõudmisi, saavad meile selgeks mitmed praeguse Euroopa suundumused. Asi pole mitte niivõrd selles, et oma järeleandmatuses on troika unustanud suure pildi ehk euroopa väärtused, vaid selles, et lähtutakse rangelt turukeskse Euroopa visioonist. Läbirääkimiste tüliõunaks ongi osutunud asjaolu, et Kreeka pole nõustunud kaotama oma tööturu regulatsioone ning tõstma tarbimismakse (VAT) ehk on tagasi lükanud neoliberalismi süvendamine. Sügavamal tasandil ongi tegemist erinevate visioonide kokkupõrkega ning Kreekale osaks saanud autoritaarsust seletab just asjaolu, et nad on julgenud väljakutse esitada korrale, mis on võidutsenud siiamaani, vaatamata kõigile sotsiaalsetele kaotustele. Kui troika seisab poliitilise ja majandusliku eliidi eest, siis Syriza võrdsema ja demokraatlikuma Euroopa eest. Olles status quo vastu, on nad rohkem kooskõlas Euroopa traditsiooniga, kui Rahvusvahelise Valuutafondi eestvõttel teostuv poliitika.

Siiski tabas ka IMFi Syriza otsus referendum välja kuulutada halva üllatusena, kaotati võimalus osaleda lahenduse saavutamises. Tegemist on sammuga, millega Kreeka astus üle läbirääkimiste tegutsemispiiride. Juhul kui kreeklased laenupaketi tagasi lükkavad, pole eurotsoonis enam midagi pöördumatut. Kreeka-taoliste juhtumite puhul oleks riikidele tulevikus avatud võimalus oma raha devalveerida. Kaalul on päris palju rohkem, kui eurotsooni sümboolne ühtsus, sest Kreeka lahkumine tooks kaasa teistsuguse olukorra turu seisukohalt ning lahendused riikidele, mis on praeguses süsteemis maha jäänud.

Referendumit troika pakutud laenutingimuste osas lubas 2011. aastal ka tollane Kreeka peaminister George Papandreou. Nii sise- kui ka välispoliitilise surve tõttu jäi tol korral referendum aga tegemata ning ebapopulaarne kasinusrežiim kehtestati ilma ühiskonna heakskiiduta. Mida tahes me pühapäevasest referendumist arvame, on see parem, kui küsimuse tavainimeste jaoks liialt tähtsaks pidamine, nagu juhtus eelmisel korral. Tahtmata otsustada kreeklaste eest, ei saa ma lahti tundmusest, et vastuminek tundmatusele oleks Kreekale parem, kui jätkamine lõputus viletsuses. Jäädes ka edasipidi kõrvaldatud suveräänsusega ning troika eestkoste alla, oleks Kreeka võimalused oma inimeste elujärge parandada kaduvväikesed. Välistatud pole isegi see, et mitmest põlvkonnast kreeklastest saavad kadunud põlvkonnad.

Lõpetuseks aga Eesti juurde. Meie meedias tihti esinev vaenulik suhtumine Syrizasse on kahetsusväärne. Paremal juhul võiks Kreeka pääsemine prometheuslikest ahelatest näidata, et on olemas ka teistsugused lahendused. Nende võitlus puudutab kogu kontinenti. Euroopat muudaksid jõud, mis on seniajani tehnokraatliku heteronoomia ohvriks langenud. Seetõttu võiksime ka Eestis üles näidata solidaarsust keerulise tulevikuvalikuga silmitsi seisva Kreekaga.

* http://www.socialeurope.eu/2015/06/europes-attack-on-greek-democracy/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht