Palju õnne seitsmenda miljardi puhul!

Kaupo Vipp

Inimpopulatsioon ajastas oma kasvamise uue miljardini nii, et seda võiks võtta ka sünnipäevakingina. Saab ju tuleval aastal neljakümneseks meie kasvu piiride pärast muretsenud Rooma Klubi aruanne. Rooma Klubi ise asutati 1968. aastal Itaalia töösturi Aurelio Peccei ja Briti teadlase Alexander Kingi eestvedamisel. See kavandati ühendama kõigi kontinentide teadus-, majandus- ja poliitikainimesi, kes on veendunud, et inimkonna tulevik ei ole saatusega ette määratud. Seega on igal inimolendil võimalus panustada selle paremaks muutmisesse. Oma missiooni esitlemiseks 1970. aastal koostatud klubi ülevaade kandis pealkirja „Inimkonna põhiprobleemid”. See kujutas enesest rida üleskutsena esitatud ettepanekuid selle kohta, kuidas maailm võiks organiseeritult vastu astuda tuleviku üha kasvavale ebamäärasusele, mis kaasneb tsivilisatsiooni üha kasvava komplekssusega. 1 Oldi seisukohal, et inimkonna kasv ja majanduse areng ei tohiks toimuda pimesi, teadvustamata nende protsesside võimalikku kulgu ning tagasilöökide või kõrvalmõjude võimalikku ohtu. Nende analüüsimiseks loodi Massachussetsi Tehnoloogiainstituudis (MIT) Rooma Klubi initsiatiivil uurimisrühm, mida juhtis Dennis Meadows. Uuringute väljundiks sai meie kasvu ja arengu põhiprobleemide süsteemianalüütiline arvutisimulatsioon. See baseerus MITis loodud arvutusmudelil „World 3”, mis võimaldas käsitleda globaalmajanduse viie allsüsteemi muutusi: rahvastiku arvukust, toiduainete tootmise taset per capita, tööstustoodangu taset per capita, taastumatute loodusressursside varu ning keskkonna reostatuse taset. Nende allsüsteemide vastastikmõjude kaudu kirjeldati mudeliga terviku arengut kuni 2100. aastani. Mudelis arvestati andmete ja statistikaga 1900. kuni 1970. aastani ning inimtegevusest sõltuvate tegurite võimaliku mõjuga tulevikule. Muutujaid, ehk kõiki allsüsteeme ühendas hulk tagasisideseosed. Nii näiteks vähendaks reostuse kasv inimeste eluiga ja seeläbi ka rahvastiku arvukust, mis aga vähendaks pikemas plaanis omakorda reostust jne. Tagasiside mõju võimendas või summutas edasiminek tehnoloogiate efektiivsuses ja kättesaadavuses. Mõjutegurite määramisel ja mudeli toimimisreeglite koostamisel kaasati suur hulk erialade eksperte. Siiski ei „ennustatud” mudeliga muutujate absoluutväärtusi aegridades, vaid vaadeldi nende omavahelise suhtestatuse mõju suuremas plaanis. Seostanud keskkonna majandusvaldkonnaga, koostas Meadowsi uurimisgrupp esimese integreeritud globaalarengu mudeli ajaloos. Lisaks tutvustas see uurimus teadusmaailmale USA arvutiinseneri ja süsteemianalüütiku Jay Wright Forresteri uudset lähenemist süsteemidünaamika kompuutermodelleerimisele. See tõi kaasa inseneritöös kasutatud kvantitatiivsed stsenaariumid. Nüüdseks on analoogilised arvutuslikud arengumudelid laialdaselt kasutusel astrofüüsikas, okeanograafias, agronoomias, demograafias, klimatoloogias jne – peaaegu kõigis füüsika, keemia ja bioloogia harudes.

1972. aastal, ligi 40 aastat tagasi, ilmuski Rooma Klubi aruandeks ristitud raamat „Kasvu piirid” KP, „Limits to Growth”. Meadowsi uurimisrühm kirjeldas selles oma mudeli ehitamist, kasutamist ja inimkonnaks nimetatava komplekssüsteemi arengusimulatsioonide alusel saadud tulemusi. Need olid ka uurijaile endile ootamatud, sest mõjutegurite varieerumisest sõltumata väljus vähemalt üks allsüsteemidest stabiilsuseks hädavajalike piiride vahemikust juba perioodil 2010–2050, mistõttu kogu tööstustsivilisatsiooni edasine toimimine osutub võimatuks. Vaatamata mudeli korduvale kontrollimisele, näitasid kõik stsenaariumid, et jätkuv majanduskasv viib meie planeedi taluvuspiiri ületamise ja komplekssüsteemi kollapsini² juba XX I sajandi jooksul. Sõna „kollaps” ei tohi siin siiski mõista maailmalõpuna või kogu inimliigi kadumisena. Kuigi areng võib halvemal juhul viia ka „kõikide sõjani kõigi vastu”, tähendab süsteemi kollaps siin eelkõige inimpopulatsiooni järsku kahanemist elutingimuste halvenemisel eri mõjufaktorite seoste survel. Arengustsenaariume „jooksutati läbi” palju, aga enim tõsteti esile kolme radikaalselt erinevat arengumudelit: „Standardkäik”, „Kõikehõlmav tehnoloogia” ja „Stabiliseeritud maailm”. Neist viimane viitab muu hulgas sellele, milliste poliitika-, majandusja tehnoloogiamuudatustega saaks kollapsi ära hoida.

Raamatul oli vaieldamatult tohutu mõju kogu maailmale. Kestlikkuse- ja keskkonna küsimused jõudsid sellega mitmetes miljonites eksemplarides ja 60 keelde tõlgituna esmakordselt kõige laiema avalikkuse teadvuseni. Raamatu ilmumine oli aga sõna otseses mõttes ka globaalne skandaal. Majanduskasvu paigutamine kahtlusaluste pinki tegi Rooma Klubist ja Meadowsi uurimisgrupist raevukate rünnakute sihtmärgi, eriti vihane oli majandusringkondade reaktsioon. Seejuures kuulub KP nende tekstide hulka, mida 99% selle kõige ägedamaist kriitikuist ei ole kunagi läbi lugenud. Seda on üsna lihtne märgata, kuna enamikku KP puhul kritiseeritud järeldustest pole sellest tekstist võimalik leida. Näiteks on tihti väidetud, et KPs olevat „ennustatud” nafta otsalõppemist 2000. aastaks. Ja kuna see pole tõeks osutunud, siis polevat mõtet pöörata tähelepanu ka ülejäänud paanikaõhutamisele.

Kui aga sellist ennustust KPst otsida, siis seda ei leia. Veelgi enam, seal ei olegi mitte ühtegi konkreetset „ennustust”. Uurimuse ainuke konkreetne järeldus ongi tegelikult see, et eksponentse kasvu jätkumisel jõuab meie komplekssüsteem kollapsini XX I sajandi jooksul ja seda ei hoia ära isegi kõige optimistlikumate tulemustega muutused allsüsteemides. Isegi mitte selline hüpoteetiline tehnoloogia areng, mis võimaldaks näiteks loodusressursse taaskäidelda, kokku hoida või juurde saada nii, et reservid kasvaksid viis korda suuremaks, kui need olid 1970. aastal (see tähendaks näiteks nafta puhul praegustest ligi kolm korda suuremat tootmisreservi). Ainsad parameetrid, mida stsenaariumide arengu juures muuta ei saanud, olid loodusseadused. Energiakasutusest tuleneva saastega ja toormemurega sai termodünaamika reeglitest tööstustsivilisatsiooni arengu peamine komistuskivi.

Autorite veendumuse kohaselt peegeldas kontrollitud stsenaariumidest süsteemi kõige tõenäolisemat edasist käitumist „Standardkäik”, mida võib nimetada business as usual (BAU) stsenaariumiks ehk tavapäraseks asjade käiguks. Esimene arengumudel näitabki, kuidas käituks süsteem senise BAU jätkumisel, kui meie senine seaduspärane areng jääks samaks (joonis 1). Selle stsenaariumi järgi võivad meie globaalprobleemid tõsised olla juba umbes 2010. aasta paiku.

BAU-hüpotees võib oma algtingimuste poolest olla ka ülearu pessimistlik. Meadowsi meeskond oletas, et tänu juba lähitulevikus ilmnevale tehnoloogilisele hüppele viiekordistuks taastumatute loodusressursside varu, nii et see oleks mudeli ajavahemiku mõttes sisuliselt piiramatu. Energia kättesaadavus ei oleks tänu uutele tehnoloogiatele enam probleem ja tooret saaks peaaegu kogu mahus taaskäidelda. Sellisele hüpoteesile vastavad uued seadused sisestati mudelisse ning tulemusena tekkis arengus muudatus. Piiranguteta taastumatute loodusressursside korral sai kiire kollapsi esilekutsujaks reostustaseme plahvatuslik kasv, mis viis alla toiduainete toodangu ja reguleeris sellega populatsiooni arvukust. Lihtsalt öeldes tähendab see näljahäda.

Kuna probleemiks sai reostus, püstitati lisahüpotees, et inimgeenius suudab leiutada tehnoloogia, mis termodünaamika seadusi eiramata suudab vähendada reostuse lisandumist loodusesse vähemalt neli korda, (ressursside osas kehtib seejuures endine optimism). Põhimuutujate areng ilma taastumatute loodusressursside piiranguta ja koos reostustaseme kontrolli alla saamisega, nihutas kollapsit vaid mõne aastakümne võrra edasi. Nüüd tõi reostuse reguleerimine kaasa elanikkonna ulatuslikuma kasvu, mille tulemuseks sai toiduainete kättesaadavuse langus põllumaa nappuse ja muldade seisukorra pöördumatu halvenemise tõttu. Kollapsi käivitajaks sai taas näljahäda.

Eelnevat loogikat järgides tuli nüüd lisada hüpotees, et tehnoloogiline uuendamine võimaldaks tõsta nii palju põllumajanduse tootlikkust, et haritava maa nappus ei oleks enam probleem. Milliseks kujuneks komplekssüsteemi areng sellisel juhul? Elanikkonnal oleks palju vähem muret toiduainete pärast. Tänu ressursiküllusele hakkaks elanikkond nüüd äärmiselt kiiresti kasvama ja koos sellega ka tööstustoodang. Kõigile pingutustele vaatamata paisuks selle tulemusena plahvatuslikult saastatus. Kahjustuks elanikkonna tervis, eriti hullusti aga halveneksid keskkonnatingimused, mis viiksid kollapsini toiduainete tootmise, tuues taas kaasa kataklüsmi elanikkonna arvukuses.

Probleemiks muutunud elanikkonna liigse juurdekasvu ravimiseks lisati järgmisena mudelisse hüpotees täiuslikust sündimuse reguleerimisest, eeldusel, et elanikkonna arvukuse stabiliseerimisega taastub võimekus hoida reostatus kontrolli all (joonis 2).

Nii jäi lõpuks ainsaks standardkäiguga võrreldes reguleerimata parameetriks tööstustoodangu mahu dünaamika. Üldjäreldused olid selged. Kuni arengumudel sisaldab spetsiifilisi seaduspärasid – sealhulgas tööstustoodangu mahu kasvu, mis on ju praegugi loomulik osa iga riigi arengu põhieesmärkidest –, seni on vältimatu komplekssüsteemi kollaps juba enne XX I sajandi lõppu, sõltumata sellest, kui optimistlikke eeldusi ja hüpoteese tuleviku arengusuundadesse lisada. Ainus võimalus tööstustsivilisatsiooni hirmsa kollapsi vältimiseks oli tööstustoodangu (ja veel mõnede inimtahtest sõltuvate muutujate) mahu vabatahtlik piiramine planeedi keskkonnale talutava tasemeni. Seega seadsid uuringu tulemused kahtluse alla majanduskasvu jätkumise mõistlikkuse, kuigi majanduskasv oli tööstustoodangu kasvuga lahutamatult seotud olnud juba tööstusrevolutsiooni algusest peale.

Kuna majanduskasv viis vältimatu kollapsini, taheti välja selgitada, kas on võimalik stsenaarium, mille puhul kasvu saab piirata või peatada see nii, et süsteemi areng ei lõpeks kollapsiga.³ Matemaatika reeglid kinnitavad, et piiratud keskkonnas saab piiratud varude tarbimine viia vaid varude kahanemiseni, kuni nullini. Seega ongi meil kõigi taastumatute loodusressursside puhul valida põhimõtteliselt kahe kasutusviisi vahel. Me võime neid lihtsalt vastavalt vajadustele tarbida, kuni varud otsas on – saagu siis, mis saab. Aga me võime ka oma tarbimist piirata nii, et varud jaguneksid võimalikult pika ajaperioodi peale. Viimasel juhul tuleks tarbimise kasvu takistada ning piirduda hädavajaliku tarbimisega elutingimuste rahuldaval tasemel hoidmiseks. Teadustöö meetoditega ei ole muidugi määratav, milline võiks olla üksikindiviidi ressursitarbimise rahuldav tase. Eriti, kui pidada silmas, et see peaks olema kõrgem pelgalt inimindiviidi füsioloogiliste hädavajaduste alampiirist. Seetõttu uurijad lihtsalt „sundisid” mudelit maksimaalselt stabiliseerima allsüsteemide väärtusi aegreas, et oleks võimalik näha, mida vastavate hüpoteeside komplekt siis enesest kujutaks. Võimalikke kombinatsioone leidus mitmeid. Näitena otsustasid autorid esile tõsta kolmandal joonisel toodu.

Olnuks üsna loogiline arvata, et inimkond reageerib kuidagi KP sõnumile, et olukorda hakatakse süvendatult analüüsima, et ohu korral luuakse rahvusteülene süsteem või organisatsioon, mille abil inimkonna muresid lahendada ja krahhini viiva languse ohtu vältida. Tegelikkus on aga teine. Juba praegu hinge vaakuvat majanduskasvu püütakse kõigest väest reanimeerida. Samas üritatakse näidata, nagu olnuks KP mingi eksitus. Seni ainsa omataolise uuringu tulemuste eitamisel ja mahategemisel pole püssirohtu kokku hoitud. Meadowsi meeskond on „viimsepäevakuulutajaiks” ristitud ning uurimistulemuste kohta häma, valeväidete ja väärkäsitluste levitamisega on jõutud isegi majanduskõrgkoolide õppematerjalideni, ajakirjandusest kõnelemata.

KP raames leitud stabiilsuse tagamiseks vajalikest tingimustest on tööstustsivilisatsiooni tegelik areng pärast 1972. aastat muidugi ainult kaugenenud. Sellest võib aru saada igaüks. 2008. aastal avaldas The Commonwealth Scientific and Industrial Research Organisation (CSIRO) (Briti Rahvaste Ühenduse Teadusja Tööstusuuringute Ühing) KP ja senise arengu võrdlusuuringu. Kolm põhistsenaariumi, mille KP meeskond oli 1974. aastal veel kord üle kontrollinud, said aluseks Graham Turneri uurimusele „A Comparison of The Limits to Growth with Thirty Years of Reality” („Kasvu piiride võrdlus 30 aasta tegelikkusega”). KP autorid olid küll algusest peale väitnud, et nende eesmärk oli vaid komplekssüsteemi arengusuundade üldtendentside kindlakstegemine, mitte arengu aegridade kvantitatiivne prognoosimine. Siiski „tõlkis” Turner vahepealse statistika KP metoodika keelde ja, kõrvutanud tekkinud aegridu mudelitega, märkis töö lõppjäreldustes: „Arvestades KP „World 3” mudelisse ühendatud tagasisidestuse suurt kogust ja komplekssust, on märkimisväärne, kuivõrd hästi sobitub tegelik statistika mudeli väljundiga. [—] Seni pole ükski teaduslik uuring KP väiteid ümber lükanud ja ka siin esitatud võrdlus kaldub toetama KP järeldust, et meie globaalne (majandus)süsteem asub ebastabiilsel trajektooril, kuni ei leia aset ulatuslikud ja kiired muutused tarbimiskäitumises, kombineerituna tehnoloogilise progressiga”. Turneri võrdlus näitas, et tsivilisatsiooni tegelik areng on peaaegu kõigi andmeridade osas järginud KP „Standardkäigu” stsenaariumi. Mäletatavasti osutas see kollapsile ajavahemikus 2010–2050. Täna maailmas ringivaatamine, globaalse heaolupohmeluse nägemine ja nähtu KP BAUstsenaariumiga võrdlemine on … kainestav kogemus.

KP eel olid kõik futuristlikud arutlused piirdunud vaid üldsõnaliste ja enamasti tehnoloogilisest paduoptimismist pakatavate oletustega. Kõikvõimalikke „majandusprognoose” kipub selline lähenemine kahjuks tänaseni iseloomustama. Enesestmõistetav ja lõputu majanduskasv tulevikus ei näi omavat mingeid kõrvalmõjusid. Me elame vaid valimistest valimisteni ulatuva perspektiiviga maailmas. Majanduspoliitiliste otsuste tegijaid ei pane sellised vastutuse piirid mõtlema kasvu piiridele. Peab nõustuma Rooma Klubi väitega, et ökonomistide arvates on tänane olukord ja kasvu piiridele mõtlemine vaid kultuuri, valikute ja vaba tahte, võib-olla ka ratsionaalsuse küsimus. Ometi võiks ökonoomika olla imeline instrument, kui seda kasutataks kooskõlas selle algse mõttega: selle tagamiseks, et meie (nüüd juba seitsme miljardi) ainus eluase (oikos) oleks meile juba tuntud reeglite (nomos) kohases parimas võimalikus korras.

Refereeritud:

The Club of Rome, „The Predicament of Mankind”, 1970, Club of Rome: http://sunsite.utk.edu/FINS/loversofdemocracy/Predicament.PTI.pdf

D. H. Meadows, D. L. Meadows, J. Randers ja W. W. Behrens III, The Limits to Growth: a Report for the Club of Rome`s Project on the Predicament of Mankind. Universe Books, New York 1972.

G.Turner, A Comparison of ’The Limits to Growth’ with Thirty Years of Reality. 2008, CSIRO: http://www.csiro.au/files/files/plje.pdf

U.Bardi, Cassandra`s curse: how „The Limits to Growth” was demonized. 2008, The Oil Drum: http://www.theoildrum.com/node/3551

D. Meadows, Economics and Limits to growth: What’s Sustainable. The Population Institute, Washington 2009. Ref: http://www.theoildrum.com/node/6094 ; http://www.theoildrum.com/node/8530

1 Süsteemi komplekssust ei tohi keerukusega segi ajada. Näiteks komplekssüsteemi auto puhul on eesmärgipärase kasutuse seisukohalt muu hulgas oluline komplekteeritus töökorras rooliga. Auto ja roolikonstruktsiooni keerukust võib vähendada kasutuskõlblikkust mõjutamata, aga auto komplekssusest ei saa lahutada toimivat roolisüsteemi, sest siis on kasutuskõlbmatu kogu komplekssüsteem auto. Mida rohkem allsüsteeme, seda komplekssem on süsteemitervik ja seda suurem on ootamatuteks muutuste või tõrgete oht mõnes allsüsteemis. Nii kasvabki koos süsteemi komplekssusega ka ebamäärasus süsteemi edasise toimimise osas.

2 Süsteemi kollaps tähendab süsteemi komplekssusastme langemist allapoole selle toimimiseks vajalikku piiri. Iga allsüsteemi tõrge ei pruugi viia komplekssüsteemi kollapsini. Auto puhul saab näiteks pidurite allsüsteemi tõrke korral riskida ja edasi sõita, kuid ebamäärasus ja süsteemiterviku kollapsi oht kasvab tohutult.

3 Selle soovi tagant on otsitud „ideoloogiat”, mille levitamise katseid on majandusringkonnad püüdnud Meadowsi töörühmale süüks panna. Kuid sama mõttearenduseni jõudnuks samas olukorras iga terve mõistusega arutlev inimene. Uurijad pidasid vajalikuks isegi eraldi ära märkida: „… autorid rõhutavad selguse huvides, et nende eesmärkide hulka ei kuulu ei kasvu peatamise propageerimine ega osutamine võimalikele viisidele see tagada …”.