Mitte-Augé mittekohad

Terje Toomistu

Maailma tuntumaid antropolooge Marc Augé külastas 12.–13. oktoobril Eestit ja esines Tallinna ülikooli korraldatud intensiivseminaril. Külastades 2010. aastal Delhit sain kerge kultuurišoki, kui nägin linna värskelt valminud metrooliini. Mitte et oleksin sealt leidnud midagi õõvastavalt omast Indiale, vaid vastupidi – mind intrigeeris selle puuduolek või sellesama puuduoleku kummastav ristumine olemasolevate või kujuteldavate kultuuritasanditega. Uus transpordisüsteem oli kaugel sellest, mida mäletasin varasemast India-külastusest. Tugevalt konditsioneeritud ja peaaegu hääletult liikuvas metroorongis – mida võiks ehk ette kujutada Singapuris või Seattle’is – libises säravlillasse sarisse riietatud hindu pilk üle londonlike metroosiltide, kuni kuulis laitmatus inglise keeles kuulutatud peatuste hulgas enda oma. Uksed avanesid automaatselt, ta sõitis eskalaatoriga korruse võrra madalamale ning astus valgetelt kiviplaatidelt tolmusele tänavale. Kümnete kärarikaste pakkujate hulgast viipas ta endale rikša ja pidi järgmise pooltunni ilmselt higistama liiklusummikus. Prantsuse antropoloogi Marc Augé esmatrükina 1992. aastal ilmunud teoses „Kohad ja mittekohad. Sissejuhatus ülimodernsusesse” (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012, tlk Anti Saar) esitatud kontseptsiooni järgi võiks selliseid ja teisi analoogseid globaliseerumise silmnähtavaid ilminguid nimetada mittekohtadeks Augé kirjutab oma raamatus ülimodernsusest kui selle mündi vastasküljest, millest postmodernsus näitab meile vaid tagumist poolt: see on eituse jaatus. Ta räägib nüüdismaailmas korraga toimuvatest peamistest muundumistest, milleks on sündmuste liiasus ajas ja ajaloo kiirenemine, vahemaade vähenemine ruumis ning mõõdupuude individualiseerumine. Nendes muutustes väljenduv suund, mida Augé nimetab ülimodernsuseks, on tipnenud arvestatavate füüsiliste teisenemistega, muu hulgas ka sääraste nähtuste paljunemisega, mida ta nimetab mittekohtadeks, vastukaaluks sotsioloogilisele koha mõistele, mida traditsiooniliselt seostatakse ajas ja ruumis piiritletud kultuuri mõistega. Kui mingit kohta saab defineerida suhetepõhiseks, ajalooliseks ning identiteediga seotuks, siis on see „koht” – kõik ülejäänu oleks „mittekoht”, milleks saab pidada näiteks kiirteid, lennujaamu või supermarketeid.

Seoses raamatu eestikeelse tõlke ilmumise ja Tallinna ülikooli humanitaarinstituudi ning kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli intensiivseminariga külastas Marc Augé 12.–13. oktoobril Eestit. Oma esinemistes toonitas Augé, et puhtalt eristatavaid kohti ja mittekohti pole olemas – mis on mittekoht ühele, võib olla kohaks mõnele teisele. Diskussiooni käigus joonistus välja, et mittekohta tuleks pigem mõista kui globaliseerumise ja moderniseerumisega kaasnevat suundumust, mitte kui ühele või teisele objektile/ruuumile määratavat kategooriat.

Maailmalinn ja linn-maailm on omavahel opositsioonis

Tallinna ülikoolis peetud avalikul loengul „Arhitektuur ja mittekohad” seostas Augé kogu maailmaga teatud esteetikat ja arhitektuuri, mida ilmestavad katkestus ja tabud, kus süsteem domineerib ajaloo üle. Maailmalinn ja linn-maailm (world-city ja cityworld) on omavahel opositsioonis, nii nagu ka ajalugu ja süsteem. Siinkohal viitas Augé Francis Fukuyama ajaloo lõpu kontseptsioonile – lõpp tuleb siis, kui süsteem, mis peamiselt väljendub vabaturumajanduse ja esindusdemokraatia ühendusena, domineerib ajaloo üle. Isegi kui arhitektuur arvestab ajalooliste ja geograafiliste tingimustega, võtavad globaalsed tarbimismustrid need kiiresti üle.

Tema arvates maailma arhitektuuri suured näited justkui kõnetaksid globaalset ühiskonda, mida aga ei ole veel olemas. „Teatud mõttes toetub tänapäeva arhitektuur vanglaideoloogia illusioonile. Selles mängivad rolli nii läbipaistvuse esteetika kui ka peegeldus kõrgest ja kaugest,” rääkis Augé. Tänapäeva linnaarhitektuuri suhtumine aega on vastupidine sellele, mida väljendavad varemed, milles on akumuleerunud suures koguses ajalugu(sid). Nii väljendavad varemed puhast aega, mis Augé järgi on tunnetus siinsest ja praegusest, aga ka puuduoleku tajumine – see on puuduolek möödanikust.

Turismiatraktsioone võib käsitada mittekohtadena

Teise päeva ettekandes „Globaliseerumine ja mittekohad” puudutas Augé turismi, aja ning kujundipõhise maailmatunnetuse seoseid, mis on viinud selleni, et turismiatraktsioone võib samuti käsitada mittekohtadena. Sel juhul on ajalooline keskkond muutunud turismikeskkonnaks, kus vorm on küll olemas, kuid hinge mitte. Rääkides kujundite (images) küllusest tõstatas Augé ka küsimuse, kas mitte lääs ei koloniseeri piltide kaudu iseennast. Turismi, reklaami, televisiooni ja uute kommunikatsioonivahendite mõju tulemusel rahuldavad pildid meid sedavõrd, et kaob soov ära tunda ja identifitseerida inimesena pildil kujutatud antropoloogilist teist. On ju pilt tihti ainus, mida me „prohvetist” teame, olgu selleks Barack Obama või Vladimir Putin. Oleme kujunditest sedavõrd halvatud, et fiktiivne tegelane hr Amegawa, kellest kõneles professor Rein Raud oma seminariettekandes trajektooridest jaapani kultuuris, ei tea, mida reisil olles pildistada, kuna oli unustanud maha oma reisijuhi. Augé lisas omakorda, et turistid reisivad läbi kahe pildiseeria: need pildid, mida nad vaatavad enne reisile minekut, ning need, mida reisilt naastes näidatakse sõpradele.

Tallinna ülikooli professor Patrick Laviolette esitas seminaril Augé mittekoha kõrvale termini eikuskil (unplace, placeless, nowhere). Oma ettekandes tutvustas ta väikest inimrühma, keda võib koondada linnaavastajate (urban explorers) nimetuse alla. Postsotsialistikes riikides nimetavad nad end Strugatskite novelli ja Tarkovski filmi järgi tihti stalkeriteks, on huvitatud mahajäetud, suletud, marginaalsetest ja ebatavalistest kohtadest linnaruumis, nn kohtadest eikuskil. Erinevalt aga Augé mittekohtadest pole need stalkerlikud tsoonid tähendusest tühjad, vaid nende tähendused on kihilised, tihti ka vastuolulised.

Kui Augé 20 aastat tagasi ilmunud raamatus on küllaltki selgelt, koguni strukturalistlikult välja toodud, mille alusel võib teatud kohti defineerida mittekohana, siis seminaril väljendas ta pigem pehmemat seisukohta, mille järgi on kohad ja mittekohad kogu aeg liikumises, üks pole kunagi lõpuni kustutatud ning teine saavutatud. See võib tekitada küsimusi mittekoha kui analüütilise kategooria kasutatavusest. Nagu märkis ka Laviolette: kui mingi analüüsikategooria nii relativistlikuks taandada, ei pruugi see enam olla kasulik sotsiaalse reaalsuse analüüsiks. Pigem tundubki, et praegune Augé (või siis mitte-Augé), kes on kahtlemata edasi liikunud oma aastate eest välja töötatud mittekoha kontseptsioonist, kasutab mittekohta metafoorina, mis on pigem kasulik mõtlemiskategooria kui kasutatav otsese analüüsikategooriana.

Ka Delhi metroos kõkutavad lapsed laealuste käepidemete otsas kõlkudes naerda ning nende turbanit kandev sikhist isa klõpsib neist fotosid, nii et kiri „Underground” tingimata pildile jääks. Olgugi et transiittsoonis, on nad ikkagi kohal. Ka selles „puuduolekus” või mitte-Indias toimivad sotsiaalsed suhted ning moodustuvad mitmesugused kultuurilised või ka ajaloolised tähendused. Mõnes Aasia suurlinna uues supermarketis leidub peale kaupluste, kinode, kontoriruumide, ilusalongide ka kliinik, mis tähendab, et Augé mittekohas võib nüüd ka sünnitada.

Mõne meelest on Augé nostalgiline, kui pidada tema teemapüstitust meie kaasaega iseloomustavate nähtuste kriitikaks. Augé lükkab need arvamused ümber, rõhutades, et seesama maailm oma kiirenevates transformatsioonides vajab samuti antropoloogilist tähelepanu, mitte et antropoloogid oleksid tüdinenud uurimast kaugeid ühiskondi ning seetõttu pöördunud kodusemasse keskkonda. Ta rõhutas, et antropoloogia tegeleb peamiselt sellega, mis on siin ja praegu, olevikulise teisega, ning et võim on antropoloogia huviobjekt, kui mitte koguni peamine objekt.

Peale Marc Augé, Rein Raua ja Patrick Laviolette’i astusid seminaril ettekannetega üles ka Stefano Montes Palermo ülikoolist, kes kõneles tekstist ja intertekstuaalsusest Augé loomingus, ning seminari programmijuht Marek Tamm, kes rääkis ajaloo ja antropoloogia koostöö väljavaadetest Augé teostest lähtuvalt.

Tallinna ülikooli Eesti humanitaarinstituudi ning kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli intensiivseminar 12.–13. oktoobril „Kohad ja mittekohad. Mõeldes antropoloogiliselt koos Marc Augéga” („Places and Non-Places: Thinking Anthropologically with Marc Augé”).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht