Kas religioonide hääbumine on oht?

Religiooniuurija Michael Stausberg: „Vaevalt tuntaks sümpaatiat näiteks mõne riigi rahvuskiriku vastu, mis on aegamisi välja suremas“.

INDREK PEEDU

Juulis toimus Tartus Euroopa religiooni­uuringute ühingu (European Association for the Study of Religions) järjekordne aastakonverents (vt https://easr2019.org/), mille korraldas Eesti Akadeemiline Usundiloo Selts koostöös Tartu ülikooliga. Osales üle 600 religiooniuurija 49 riigist. Konverentsi üks peaesineja oli Bergeni ülikooli religiooniuuringute professor Michael Stausberg, kes on avaldanud neli monograafiat zoroastrismi kohta ning koostanud ja toimetanud üle kümne artiklikogumiku, sh rituaaliteooria, maagia, tänapäeva religiooniteooriate jpm teemadel.

Mis religiooniuurijaid tänapäeval kõige enam huvitab? Millised on mõjukamad uurimistöö suunad?

Viimaste aastakümnete muutuste tõttu pole religioonid enam meie põhiline analüüsiühik. Uurime religiooni suhestatuna ja põimununa teiste asjadega. Levib suundumus lõpetada religioonide selgepiiriline eristamine ning lahata kriitiliselt religiooni kui kategooriat. Selline piiride lõhkumine on paljudele olnud vägagi vabastav. Me ei ole enam surutud kitsasse nišši ning ühtäkki on avanenud võimalus pidada dialoogi teiste uurimisvaldkondadega. Küll aga kaasneb sellega risk, et kui neelata endasse niivõrd palju asju eri vaatepunktidest, võib jõuda väideteni, et religiooni ei olegi olemas ja tegelikult uurime kultuuri vms. See võib meie distsipliini ka nõrgestada. Samuti on religiooniuurijatel kalduvus rõhutada, et paljudel puhkudel pole religioon üldse keskne tegur, vaid selleks on tegelikult majandus või poliitika. Mulle tundub, et eelmine uurijate põlvkond rõhutas religiooni tähtsust rohkem.

Miks valisid plenaarettekande teemaks „Ohustatud religioonid“?

Oli kolm põhjust, mis mind selleni viisid. Esiteks olen juba umbkaudu 25 aastat uurinud niisuguseid religioosseid kogukondi, kes on teinud läbi järsu demograafilise languse – määrani, kus pole kindel, kas neil on enam tulevikku. Teiseks olen olnud kaasatud uurimisprojekti, kus tegeldakse hääbuvate või juba hääbunud religioonidega. Mind hakkas huvitama, kas neil religioonidel või, täpsemalt öeldes, neil inimestel, oli mingi arusaamine sellest, et nende aeg on läbi saamas. Mõelgem näiteks Euroopa eelkristlikele religioonidele, mille kristlus ajapikku asendas.

Michael Stausberg: „Mind hakkas zoroastrism huvitama Iraani omamoodi vahepositsiooni tõttu vana Lähis-Ida ja India vahel.“

Magnus Halsnes /Oxford University Press

Kas tajuti ennast ohustatuna või oli see aeglane protsess ja kõik lihtsalt juhtus iseenesest? Kolmandaks on meieni jõudnud terve hulk aruandeid ohustatud liikide, nt ohustatud putukate jt kohta. Mind natuke ärritas keskendumine kõigele meie maailmas, välja arvatud inimene, ja nii hakkasin selle küsimuse peale mõtlema seoses inimesega. Mõistagi räägitakse ohustatud rahvastest ja ohustatud keeltest, see on selline tavateadmine. Aga kui niimoodi mõelda ka religioonidest? Kas religioonist üldse saab mõelda kui ohustatud nähtusest?

Kuidas sellega siis on? Kas antiikaja rahvad, kelle religioon oli hääbumas, mõtlesid endast niimoodi või mitte?

Mõned küll. Näiteks on üks Egiptuse allikas, kus kurdetakse egiptuse maailma hääbumise ja selle üle, et Egiptus oli maailma keskpunkt ja nüüd on see kõik kadumas. See on väga liigutav ja hirmutav tekst. Samuti leidub roomlaste seas uusplatoonikuid, kelle arvates leiab parasjagu aset võitlus kristluse ja nende vahel ning kellele tundub, et nemad on seda võitlust kaotamas. Hilisemal ajal võib põhjarahvaste seas Islandil samuti leida kohatisi vihjeid. Too egiptuse allikas ning Rooma uusplatoonikute arvamused on huvitavad selle poolest, et neid ei saa pidada traditsioonilisteks, Egiptuse või Rooma preestrite allikateks.

Kuna ohustatud liikide või keelte puhul on tegu otsusega, et miski on ühiskonnas väärtuslik, on seeläbi tegu poliitilise küsimusega. Niipea kui rääkida mõnest religioossest grupist kui ohustatust, anname mõista, et tuleks aidata neil püsima jääda.

See võib tõepoolest probleemiks osutuda. Keeleteadlased peavad enesestmõistetavaks, et peab olema keelte päästmise poliitiline plaan või keele tugimehhanismid. Lähtutakse põhimõttest, et alles tuleb hoida nii palju keeli, kui võimalik. Sama käib ka rahvaste kohta: keegi ei ütle, et las surevad välja. Kuigi meid on maailmas juba 7 või 8 miljardit, ei küsita, miks peaks hoolima ühest või teisest väikesest rahvarühmast. See ei sobi meie humanistliku mõttelaadiga. Religiooniga on olukord keerulisem.

Tundub, et sümpaatiat jaguks ehk jeziitidele, kes seisid vastamisi vägivallategude, kuritarvituste ja raskustega Islamiriigi kontrolli all Iraagis ja Süürias. Ka jeziite kujutati aastaid Saksamaa meedias negatiivselt, kuna mõningad nende kultuuritavad, sundabielud jms, ei leidnud heakskiitu. Nüüd järsku on aga esile kerkinud suur sümpaatialaine. Vaevalt tuntaks aga sümpaatiat näiteks mõne riigi rahvakiriku vastu, mis on aegamisi välja suremas. Öeldaks lihtsalt, et korraldagu siis oma elu paremini ja küll siis saavad hakkama.

Kas jeziitide puhul ei või asi olla selles, et tegu on rahvaga, mistõttu nad on tänapäevasele maailmavaatele vastuvõetavamad?

Ma pole selles päris kindel, kuid jah, ma olen nõus, et jeziitidega kaasneb teatav nostalgiline või siis eksootiline tundmus. Lähis-idas võiks aga mõelda ka teiste vähemuste peale. Näiteks mandalasi, kes on Iraagist ja Iraanist ära kolinud, võib pidada kogukonnaks. Põlisrahvastega on asi keerukam, sest nende religioon on niivõrd läbi põimunud nende kultuuriga, on osa sellest. Konkreetse religiooni seostumine ühe konkreetse etnilise grupiga on pigem haruldane. Huvitaval kombel ei ole isegi põlisrahvaste kohta käivas kirjanduses religioon fookuses. Ka põlisreligioone puudutavates uurimistöödes, näiteks hiljuti ilmus üks sellekohane käsiraamat, ei kajastu nende hääbumise või kahanemise küsimus kuigi märkimisväärselt. Kõik see viiski mu selle küsimuse käsitlemiseni.

Keeltega võrreldes tuleb ilmselt möönda, et uued religioonid võivad välja ilmuda palju kergemini kui uued keeled.

Täpselt nii.

Seetõttu ei tajutagi ehk religioonide hääbumist ohuna. Oled palju aega pühendanud zoroastristidele. Kas nemad on ohus, võivad nad välja surra?

Ohus on nad kindlasti, ent nende olukord on mõneti teistsugune, s.t olukorrast ollakse teadlikud. Demograafilisest kriisist on räägitud juba 1970. aastatest saati. Indias räägitakse sellest praegu harva. Tundub, et välja on arenenud mitmed toimetuleku strateegiad ning need on kogukondades üle võtnud kriisi vaatenurga koha. Muidugi leidub ka aktiviste. Riik rahastab programmi, et innustada paare järglasi ja üldse rohkem lapsi saama jne. Seega tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, kuidas surve all kogukonnad ise olukorraga toime tulevad. Kui võrrelda jeziite ja zoroastriste, s.t parse, siis tuleneb jeziitide jaoks oht väljapoolt – nende väljasuremist soovib keegi teine –, zoroastristidele ehk parsidele on põhimõtteliselt ohtlik nende väga väike sündimus. Nad ei ole ka välja arendanud strateegiat, kuidas kaasata kogukonda inimesi väljastpoolt.

XIX sajandil ja XX sajandi alguses oli zoroastrismi uurimine vägagi populaarne. Tänapäeval see nii ei ole. Kuidas jõudsid zoroastrismini?

Zoroastrism oli religiooniuuringute algusaegadel tõepoolest suhteliselt kuum teema. Osaliselt tulenes see avastusest, et religioonimaailm on piiblist palju laiem, ning hakati küsima, kust mõned ideed pärinevad. Iraani ja zoroastrismi nähti mitmete mõistete võimaliku päritolukohana, sh näiteks surematus, põrgu ja taevas, taassünd ja kurat. Kõik need leiab zoroastrismis. Kuna arvati, et võib-olla on need piiblisse jõudnud Iraani mõjude tulemusena, tingis see ka huvi zoroastrismi uurimise vastu.

Nii et tegu oli sooviga leida alged, kust piibli teemad on päriselt välja kasvanud?

Jah, see vastab tõele. Kahtlemata tegi see zoroastrismi uurimise tollal väga populaarseks. Tollal oli usundilooline uurimistöö alles piibliteadusest või siis kristluse ja judaismi ajaloo uurimisest välja kasvamas. Hiljem huvi küll vähenes, ent viimasel paarikümnel aastal on see teema taas üha suurema tähelepanu all. Mind hakkas zoroastrism huvitama Iraani omamoodi vahepositsiooni tõttu vana Lähis-Ida ja India vahel – justkui lääne ja ida üleminekukoht. Leidub argumente nii selle kasuks, et Iraan on India kultuuriruumi laiendus, kui ka selle kohta, et tegu on semiidi kultuuriruumi laiendusega. Isegi islamiriigina pole ta ju araabia maa, rahva enamuse poolest vähemasti mitte. Seal elavad šiiidid, mitte sunniidid, seega on see isegi islamimaailma kontekstis natuke omaette nähtus.

Millega sa praegu tegeled?

Parajasti lõpetan raamatut religioonist XX sajandil. Püüan kirjutada religiooniajalugu globaalsest vaatenurgast nii, et ei kirjuta kristluse, budismi, islami jne ajalugu. Ma ei vaatle ka India, Hiina jne religiooniajalugu uurimisobjektina, vaid keskendun üksikisikutele. Otsisin isiksusi, inimesi, kes on religioosset olukorda tugevalt mõjutanud, kes on püüdnud religiooniga eri viisil mängida ning kelle karjäär on globaalne või vähemasti rahvusvaheline. Huvitav näide on ajatolla Khomeini, kes visati Iraanist välja. Ta maandus lõpuks Pariisis, kust pöördus tagasi Iraani. Temast sai inimene, keda üle maailma tunti, ning tema karjääri võib vaadelda kujunemisloona. Ta arendas omalaadset islami vabastamisprojekti, Kolmandat Maailma kõnetavat ideoloogiat, ning temast sai riigi juht, kes mõtestas riiklust igati religioosses keeles. See omakorda viis islami mõistmiseni poliitilise aspektina. Temale olen pühendanud ühe peatüki selle raamatu neljakümne viiest peatüki seas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht