Kaadrid ja makromajandus

Maailmamajanduse käekäik, mis määrab ka Eesti heaolu, sõltub ennekõike sellest, kelle palkame maailma juhtima.

KAAREL TARAND

Lõpuks me ta siis saime – rahandus­ministeeriumi majandus- ja finantsprognoosi, mille alusel valitsus asub koostama järgmise aasta riigieelarvet. Hoolimata makromajanduslike põhi­näitajate laialdasest selgitamisest ja andmete tiražeerimisest meedias, on kodanike arusaamine sellest, mis neist igaühest saab, kellel elus paremini ja kellel kehvemini minema hakkab, siiski sama segane kui enne prognoosi avaldamist. Põhinäitajad kõnelevad majanduselust maksimaalses üldistusastmes ja näiteks sellest, et tööhõive ja töötuse määr püsivad lähiaastail stabiilsena, ei saa midagi järeldada igaühe töökoha säilimise või kadumise kohta. Isegi neile, kes on ülikoolis läbinud makroökonoomika baaskursuse, on majandusprognoosi põhinäitajate hindamine (enamik tõotab küll aeglustuvat, kuid siiski kasvu) peamiselt tundeküsimus. Ja ma kahtlustan, et sama lugu on ka ministrite ning seejärel riigikogu liikmetega, kelle tööd eelarvega asjaosalised ise kirjeldavad meedias kui rasket, pingelist, öötunde röövivat, võitluslikku, kuid lõpuks alati tulemuslikku. Ühesõnaga, higi, veri ja pisarad Eesti rahva õnne nimel.

Me pole loomulikult ainsad, kes igal aastal saavad jälgida avalikku pühendatute mõttevahetust salakeeles, mida mõistame sama hästi nagu maa muistsed talupojad preestrite paternostreid Jüriöö ülestõusu eel. Igas riigis käib see nii. Vaid Nõukogude Liit suutis omal ajal teha riigieelarve, mis täismahus avaldatuna ei võtnud rohkem ruumi kui Rahva Hääle neli lehekülge. Majanduspoliitiline debatt, mis vormub riigieelarve seaduseks, on nii lõpuks avalikkusele ainult usuküsimus. Kas kasvuprotsentidest piisab, et tunda end turvaliselt, või on põhjust muretsemiseks ja enesepiiramiseks? Vastuseid loeme preestrite kehakeelest ja näoilmest. Kui riigieelarve tegemine käib ohkamise saatel, on see ohu märk, mis väljendub üleilmselt ja riigiti tarbijate ja ettevõtete usaldusindeksis.

On üksjagu irooniat selles, et Eesti valitud rahvajuhtide jõupingutused kujutavad endast kokkuvõttes vaid paratamatusega leppimist, sest meie võime makromajanduslikke näitajaid otsustega mõjutada on tühine. Juba enne viimast globaalset finantskriisi korrutasid nii analüütikud kui ka poliitikud mantrana, et „Eesti on väike avatud majandus, mis sõltub täielikult väliskeskkonnast“. Väide kehtib tänapäevani ja sellest järeldub, et otsused Eesti majanduse käekäigu üle tehakse mujal.

Rahandusministeeriumi prognoosis pakutakse andmeid kuni 2023. aastani, sest kord nõuab niisugust keskpikka ettevaadet. Väliskeskkond (majanduse suurriikide valijaskonna kehastuses) aga ei tea meie arvutustest midagi ning võib need oma teadmatuses hõlpsasti tühistada, kui palkab juhtideks lähiaja korralistel valimistel riigimeeste asemel kloune. Euroopas on tähtsaim majandusarengu väljavaateid mõjutav sündmus valimised (ja nendega kaasnev võimalik uus Brexiti-referendum) Ühendkuningriigis. Parlamendivalimised Saksamaal jõuavad kätte 2021. aasta sügisel, mil selgub, kas esile kerkib järgmine kantsler inimpõlveks, nagu tagantjärele võiks nimetada Helmut Kohli ja Angela Merkeli ametiaega, või algab segaduste aeg, mis paneb Saksamaa majandusmootori ajutiselt seisma. Maailmamajanduse arengu seisukohalt otsustavaim sündmus on järgmise USA presidendi valimine aasta pärast.

Euroopa Komisjoni energiavolinikuna saab Kadri Simsonist vana hea võitluskaaslase asemel mõne kuuga peaminister Jüri Rattale karm ja nõudlik sõnumitooja.

Erik Prozes/Postimees/Scanpix

Kui valijad peaksid Donald Trumpile ka teise ametiaja kinkima, jätkub globaalne segadus ja ettearvamatus, sest Trump ei ole kuigi järjekindel. Wall Streetil on juba mõnda aega püütud välja selgitada, milline on Trumpi säutsude mõju aktsiaturgudele. JP Morgani analüütikud on koguni eraldi indeksi välja töötanud. Üldreegel on, et mida rohkem Trumpi säutse päevas, seda kahjulikum on see aktsionäridele, sest neil päevil, mil president on jutukas, kipub aktsiate hind langema. Turgudele on suurima mõjuga Trumpi säutsud, mis sisaldavad märksõnu „Hiina“, „miljard“, „tooted“, „demokraadid“ ja „vägev“ („great“). Nende kasutamine kõigutab ka võlakirjaturgu. Nii avaldub moodsas ilmas isiksuse osa ajaloos.

Trumpi ebaedu korral valimistel saavad turud säutsumisest rahu, sest ükski tema vastaskandidaat ei paista praeguse juhtimismeetodiga jätkavat. Vähem oluline pole ka see, et Trumpi väljavahetamine muudab kindlasti USA seisukohti kliimapoliitikas. See oleks Euroopale hea ning suure majandusliku mõjuga uudis.

Üleatlandilised suhted ei pruugi Eesti makromajanduslikke näitajaid vahetult mõjutada, kuid kindlasti teeb seda Euroopa Komisjoni järgmise juhi Ursula von der Leyeni personalipoliitika, mis komisjoni tõenäolise kooseisu näol teisipäeval avalikustati. Eestis rõõmustati, et Kadri Simson saab energiavoliniku tähtsa portfelli, kuid rõõmu kõrval hakkab see valitsusele peagi ka muret tegema, sest seos Eesti energiamajanduse mahajäämuse ning Simsoni ameti vahel on karjuvalt ilmne. Tegu pole üksikjuhuga, vaid strateegilise plaaniga, sest koos Eesti volinikuga on kahvlisse pandud enamik Kesk- ja Ida-Euroopast lähetatud volinikke.

Simson on juba jõudnud ERRis ütelda, et Eesti põlevkivienergeetikast kiiresti loobuda ei saa. Näis, millal need sõnad süüakse, sest von der Leyeni poliitilise programmi tähtsaim artikkel on Euroopa uus rohelepe, mille valmimist kureerib komisjoni asepresident Frans Timmermans. Rohelepe ja saastav põlevkivimajandus ei mahu samasse kabinetti ning järelikult peab hea Kadri õige pea tulema vana võitluskaaslase hea Jüri juurde üsna karmi jutuga. Komisjoni presidendi kaalutlus näibki olevat see, et kuigi formaalselt peavad komisjoni volinikud olema lähetajariigi suhtes neutraalsed, on nad tegelikult hea tööriist oma valitsuse mõjutamiseks, eriti riikides, kus nad võimuparteisse kuuluvad. Nii et mitte sugugi ei ole kits kogemata kärneriks sattunud.

Täpselt sama kehtib Poola puhul, mille põllumajandussektor oma killustatuse, vähese tootlikkuse ja suure tööhõivega on Euroopas ülisuur kuluallikas (põllumajandus annab vaid 3,5% Poola SKTst, kuid seal on hõivatud 12% tööjõust, farmid/talud on valdavalt vaid mõne hektari suurused ning tehnoloogiline mahajäämus tohutu). Euroopa Komisjonis antakse aga agraarvoliniku portfell just poolakale.

Oma valitsuse töötlemisest ei pääse ka Tšehhi volinik Jourová (väärtused ja läbipaistvus), Horvaatia volinik Šefčovič (demokraatia ja demograafia), Ungari volinik Trócsányi (naabruskond ja laienemine) ning Rumeenia volinik Plumb (transport). Tööd lõpetavas komisjonis oli volinikul võimalik ka viilida ja laiselda, kui valdkond ei meeldinud või oma riigil teised huvid, sest härra Junckeril oli kalduvus sattuda oma alluvate sundimise asemel hoopis lähimasse veinikeldrisse. Seitsme lapse ema Ursula von der Leyen on aga osav, nõudlik ja vilunud kõigile jõukohase ülesande püstitamisel ning tulemuse kontrollimisel. Seega on idapoolsed volinikud paratamatuse ees, sest kõik nad ju ometi tahavad oma uuele emale head lapsed olla. Konkreetselt Kadri Simson tuleb järelikult Eesti valitsuselt kliimaneutraalse majanduse plaani nõuda juba enne kevadet, sest von der Leyen lubas Euroopa parlamendile roheleppe valmis teha esimese saja ametipäevaga.

Pole tehnikat, mille abil kõigi üleilmse kaaluga personaliotsuste võimalikku majanduslikku mõju kohalikesse prognoosidesse sisse kirjutada. Ja parem ongi, sest ühe asemel mitme stsenaariumiga töötamine võiks ajada niigi raskustes valitsuse ju täielikku segadusse. Aga mõju ilmneb, mistõttu rahandusministeeriumi pakutud makronäitajatesse aastatel 2021 ja edasi pole mõtet liigse tõsidusega suhtuda. Kõik muutub ja juba järgmises majandusprognoosis võime kohtuda hoopis teistsuguste andmetega. Seniks jäägem ikka kasvuusku!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht