Ei saa me läbi rändeta?!

Väljaränne võib olla ajutiselt paratamatu ja head teed neil minna, kel selleks soovi. Sisseränne ei ole aga mingil juhul paratamatu.

KAAREL TARAND

Värske inimarengu aruande põhiküsimuste ja -seisukohtade avalikustamine oli möödunud nädalal sedavõrd intensiivne, et meenutas pigem mõne telekommunikatsiooni-ettevõtte aktsiate avaliku müügi road-show’d kui ühiskonnateadlaste kiretu kollektiivse loomingu esitlust. Kaks päeva polnud ühtki suuremat meediakanalit võimalik pikemalt tarvitada ilma aruande peatoimetaja Tiit Tammaru näo, hääle või teksti otsa komistamata. See kõik oli väga hea, sest kõneles tark inimene ja seekordne aruanne sisaldab rohkem poliitikasoovitusi, mille suhtes peavad avalikud otsustajad seisukoha võtma. Aruande koostajad ise küll eitavad oma sekkumist poliitikute mängu, väites, et on osutanud vaid probleemidele ja esitanud andmed, kuid sõnum on siiski selge.

Aruande põgusal arutelul riigikogus võtsid erakonnad poliitilise positsiooni küll, kuid kas deklaratsioonidest ka kaugemale jõutakse, näitab aeg. Senise kogemuse põhjal on küll raske loota, et keegi võtab kiiresti ette mingid põhimõttelisemad muutused. Pigem ja eriti ootab vastutust kandev valitsuskoalitsioon, et suvi aruandes osutatu kuskile tagaplaanile uhub ja vähemasti korraliste valimisteni kõnealuste suurte teemadega tegelema ei pea.

Riigikogus riiklikult tähtsa küsimuse arutelu formaat juba kord on selline, et sisulist mõttevahetust, mis püsiks ühel alateemal pikemalt, sündida ei saagi. Detailsema arutelu aluseks saavad olla seaduseelnõud, kuid enne seda peaksid need jõudma valitsuse tööplaani või, kui alustada päris algusest, siis eelnõu väljatöötamise kavatsuseni. Mingeid märke kavatsusest seaduse jõul lõpetada kakskeelne Eesti ning panna ausalt kehtima kõik 1992. aastal kinnitatud põhiseaduse paragrahvid ükski valitsusprogramm paraku ei sisalda.

Kordan lühidalt üle seekordse aruande põhisõnumid: heaolu on kasvanud kiiresti, kuid ka ebavõrdsus on jätkuvalt suur; teoksil on rändepööre; tänapäeva Eesti on hargmaine; immigrantide ja põlisrahva omavaheline suhtlus on endiselt puudulik; kui sisserändest pole pääsu, tuleb seda targalt juhtida ja reguleerida; väikeste keelte ja kultuuride allesjäämine rände- ja digiajastul on võimalik.

Ma otsisin küllalt hoolega, kuid ei leidnud aruandest põhjalikumaid mõttearendusi, millistel tingimustel võiks pakkuda midagi positiivset selle maa elanikele stsenaarium, mis ennustab praeguste demograafiliste põhinäitajate stabiilsust ja seega Eesti kogurahvastiku kahanemist näiteks kolmandiku võrra sajandi lõpuks ehk kolme inimpõlvega. Küllap on autorid üksmeelselt arvanud, et niikuinii pole sellele suunale poliitilisi toetajaid, ning on seetõttu rahvaarvu kahanemist serveerinud põhiliselt negatiivses kastmes. Nõnda, otse või kaudsemalt, ongi aruandes sõnastatud rahvaarvu püsimise või kasvu tellimus ja rahvaarvust on saanud justkui eesmärk omaette. Nii klaarilt, et ka Õhtulehe juhtkiri pidi selle üle küsima ja kahtluse alla seadma. Tee vildakusest hoolimata asetatakse eestlaste õige arvu otsingud niimoodi poliitika keskmesse ja võimaldatakse nii erakondadel edaspidigi pakkuda välja stsenaariume „Isamaa 2.0“ jms.

Et nii võib minna, tõendab meile eelmises, kahe aasta eest avaldatud inimarengu aruandes esitatud seisukohtade saatus. Klassikute puudusel tsiteerin iseenda kahe aasta tagust juttu toonase üllitise ainel: „Inimarengu aruandes soovitavad autorid riigi juhtimises võtta suur eesmärk. Sedasama soovitavad igasugused arvajad ja kolumnistid, analüütikud ja eksperdid nüri visadusega juba aastaid. Ideepuuduse käes ei vaevle rahvas, vaid ainult tema juhtkond“ („Fakte ja juhte lahutab kuristik“, Sirp 28. VIII 2015).

Kas erakonnad või valitsused on vahepealsel ajal innustunud ja hakanud püstitama suuri eesmärke? Pole kuulda olnud. Küll oleme saanud kuhjaga protsendinäppimist ja kobarmaksuseaduse, uue tuhinaga pillutakse veel teenimata tulu maakamarasse aheldatud hiiglaslikesse taristuprojektidesse, rääkimata „lahendusest“ ääremaastumise vastu, mis seisneb omavalitsuste ja seal ametis inimeste hulga vähendamises ning täringuheitmises eesmärgiga pilduda mööda väikelinnu võrdselt laiali Tallinnas kui kõige loomulikumas ja tõhusamas kohas tegutsevad riigiasutused. Nüriduse loendit võiks pikalt jätkata.

Hiljuti juubeldasid kasvuusksed kodanikud meie majanduse üllatusliku kasvukiiruse üle. Jüri Mõis diagnoosis I kvartali 4,4% suuruse kasvunäitaja alusel olukorra lausa pikaajaliseks buumiks. Olgu majanduse tsüklilisusega, kuidas on, inimarengu aruande kontekstis peaks kasvunäitaja igatahes küsimusi tekitama. Majanduskasvu allikad on teatavasti looduslikud tegurid (maa ja toorained), inimfaktor (töökäte ja -peade hulk ja kvaliteet), füüsiline kapital (säästud, välisinvesteeringud jms) ning tehnoloogilised tegurid.

Eesti majandusel on õnnestunud kasvada olukorras, kus uusi maavarasid pole leitud, soid ja metsi põldudeks ja vabrikutealuseks maaks pööratud ega tööealine rahvastik kasvanud. Järelikult on kasvu põhjustanud inimeste nutikus ehk tootlikkuse tõus koostöös uute tehnoloogiate kasutussevõtmisega. Ma lihtsustan, kuid vähemasti lühiajaliselt on tõestatud, et majandus saab kasvada ka muul viisil kui ainult lisatööjõu rakendamise tulemusel. Ja õigupoolest ongi kasv, millest on töötava rahvastiku kasvu komponent maha arvatud, ainus väärtuslik kasv, sest kui kasv saavutatakse näiteks ainult sisserännanute odava lisatöö arvelt, ei tähenda see heaolu lisandumist inimese kohta.

Tööränne mingis ulatuses võib olla paratamatu, kuid põhimõtteliselt ei saa valimatu ega ka natuke valiva sisserände õigustuseks olla vajadus kasvatada majanduse kogumahtu, mis jäävat saavutamata ilma lisatööjõuta. Nagu inimarengu aruandes ühemõtteliselt selgeks tehakse, on sisseränne majanduslikel eesmärkidel pikaajaliselt ühiskonnale kurnav. Ma soovitan tungivalt ettevõtluse esindajatel loobuda alatiseks soovist ja valitsuste pressimisest sisserände lihtsustamiseks ja kvootide suurendamiseks. Oleks siis, et teisi lahendusi ei oleks, aga sisserändeta majanduskasv kõneleb ju ise, et teisi lahendusi on.

Arvutusülesandeid võib püstitada mitmesuguseid, lahenduste ja vastuste pakkujaid ehk teadmisi ja oskusi meie ühiskonnas leidub, kui vaid küsimus ja tellimus tuleks õigest kohast ehk valitsuselt ja riigikogult. Võttes aluseks nn negatiivse demograafilise stsenaariumi ehk rahvastiku koguarvu vähenemise sisserände karmide piirangute ja põlisrahva taastenormist napima sünnituskäitumise tagajärjel, võiks küsida näiteks nii: kuidas saavutada püsiv SKT kasv inimese kohta ja miks mitte ka SKT summaarne kasv tööealise rahvastiku kahanemise tingimustes? Vastus on loomulikult hariduses, masinates ja töö kui sellise ümbermõtestamises.

Masinate maksustamise teema (nagu ka kodanikupalk, millele inimarengu aruande koostajad otsustajaid mõtlema julgustavad) pole enam ammu futuroloogide ja visionääride pärusmaa. Majanduslikus plaanis on mõistlik tööjõuna lõiguti võrdselt ja lõiguti ebavõrdselt kohelda nii elus inimesi kui ka elutuid töötajaid. Banaalsuseni korratud supermarketite iseteeninduskassade näite varal on kõik lihtne: kus võimalik, asendab masin inimese niikuinii ja millistes töövaldkondades ning millal see juhtub, on samuti laias laastus teada. On poliitilise otsuse taga, kas seda protsessi soosida või takistada. Minu poolest võiks mingi eelistusjärjekorra alusel majandusele ka sektorite kaupa ülemineku korraldada. Nii nagu inimkond püüab vältida hukku kliimamuutuste tagajärjel, kiirendades selleks maksude ja toetustega energeetikas üleminekut taastuvatele toorainetele, saaks toetusskeeme rakendada mis tahes majandussektoris.

Esimene ülemineku eeldus on loobumine kauasest kinnismõttest, et just töö (kui ainus ellujäämise allikas) annab inimelule mõtte või teeb koguni vabaks, nagu eelmise sajandi halbades unenägudes. Teiseks, et töö on midagi sellist, mida inimene peab tegema ajanormi alusel (8 tundi päevas) ja kindla hulga aastaid (pensioniea piirini), sõltumata sellest, kui palju on inimesel ette näidata tervena elatud aastaid ja milline on rahvastiku vanuseline struktuur. Ja kolmandaks, et ettevõtlust kui sellist õilistav väärtus on „töökohtade loomine“. Kui õige pööraks selle kõik pea peale ja üritaks leida lahendatava võrrandi tekitamaks olusid, kus väärtus on inimeste mittetöötamine (tööorjuse või sunni tähenduses) ja kõige vältimatu, kuid sundiva delegeerimine masinatele, ning kus ettevõtluse loosungiks ja uhkuse asjaks on inimeste tööaja vähendamine kuni nullini. Töökohtade kaotamine tooks kaasa aga preemiad, soodustused, maksuvähenduse jne. Kuni pole proovinud, ei saa kinnitada, et see pole võimalik.

On kohti, kus liberaalne riik ei saa ega tohigi midagi teha. Eeskätt ei tohi oma vabade kodanike elukohavalikut kuidagi piirata. Inimarengu aruandes kirjeldatakse eestlaste kolmandat suuremat väljarändamise lainet kui midagi, mille toel on tekkinud eestluse hargmaine iseloom. See tähendab, et majanduslikel põhjustel on inimesed valinud alalise elu väljaspool Eestit ja siiajäänute mureks on hoolitseda selle eest, et nad saaksid oma uues asukohas ikkagi end eestlasena tunda. Selle peale on võimalik üles ehitada ohtlik poliitiline illusioon, nagu oleks meil eestlastena kuskil laias ilmas mingi varitsuspolk või strateegiline reserv, kelle najal oma hõrenevaid ridu hädapäevil täiendada. Et inimesed saaksid välismaal ikka eestlaseks jääda, peavad siiajäänud neile majanduspõgenikele tugisüsteeme ehitama ja neile ka otse raha pakkuma, et talendid ikka saaksid koju naasta. Demograafid ütlevad külmalt, et ka kõige optimistlikumal juhul on võimalik arvestada lahkunutest 50% naasmisega. Kui arvesse võtta meie püüdlustele diasporaad omadena hoida suurriikide vastujõudu ehk põlist poliitikat sisserändajad omaks või vähemasti omakeelseks teha, on ette selge, et tegu on mõttetu kulutusega. Kes läinud, see läinud ja nende tagasisaamiseks on vaid üks kindel tee: olla majanduslikult parem kui nende praegused asukohamaad. Nende väljarände põhjus oli majanduslik ja ainult see saab olla ka tagasirände alus.

Niisiis, kogu meie riigi aur peab minema meie maal, Eestis kui fikseeritud territooriumiga riigis – ja riigipiirid Euroopa Liidus ähmastuvad –, siis meie põhiseaduslikus keeleruumis elavate inimeste õiguste ja võimaluste maksimaalsele toetamisele. Mulle tundub, et meie suurimad kasutamata reservid eestlaste majandusliku ja kultuurilise heaolu kasvatamisel on peidus asustussüsteemis. Vallareformiga lahendatakse ääremaastumise küsimus sama vähe kui nn regionaalpoliitikaga, mille sildi all raha külvamisega vaid pikendatakse perspektiivitute asustuspiirkondade agooniat.

Kui soovitakse heaolu kiiret kasvu, siis tuleb teha panus linnadele. Ja valitsuse poliitika olgu siinkohal kooskõlaline. Kui arvatakse, et üürimajade programm lahendab kinnisvaralõksu jäänud inimeste elukohamure – mis on iseenesest õige mõte –, siis töötab potentsiaalsete linnadesse kolijate praegustesse elupiirkondadesse riigiabi andmine üürimajade programmile vastu. Ma olen sellest korduvalt varemgi kirjutanud, et ratsionaalne vastus rahvastiku vähenemisele ja perspektiivitute elupiirkondade allakäigule on sealsete hädaliste kiire ümberkolimise toetamine. Selles pole midagi uut ja erakordselt julma: eestlased kui maarahvas on sajandeid kasutanud eluruumiks täpselt nii palju kui vaja. Kui rahvastik sõdade, nälja ja katkude tagajärjel kahanes, tõmbuti koomale ja lasti varem haritud põldudel rahus metsastuda. Kui külaelu liiga tihedaks läks, võeti maad taas kasutusele. Ja kui ikkagi rahvast üle jäi, siis suunati need Venemaa avarustesse, nagu see XIX sajandi väljarännete ajal käis. Kui praegu on rahvastiku tasase kokkutõmbumise aeg, siis peab sellega kaasnema ka kehvemate elupiirkondade hülgamine, mis annab suure majandusliku säästu ja milles sisaldub märkimisväärne kasvupotentsiaal.

Muidugi peab ratsionaalne riik ja ühiskond suutma ka loobuda romantilise ja justkui linnaelust õigema maaelukujutluse taastootmisest. Romantika on tore, aga selle harrastamiseks peab soovija endale ise pileti ostma, mitte eeldama, et seda lõbu ümberjaotatava maksurahaga finantseeritakse. Kontsentreeritud tiheasustus selleks parimates maa punktides on muuseas ka parim keskkonnapoliitika. Eestlaste kontsentratsiooni suurendamine linnalistes asumites kiirendaks põhiseaduses ette nähtud eesti keeleruumi teket ja aitaks nobedamalt lahendada inimaruandes osutatud vähese lõimumise ja segregatsiooni ehk paralleelilmade taastootmise probleemi. See maa ei pea end vaevama asendustegevuse otsimisega sisserändajate assimileerimise – mis niikuinii alternatiivitu – asemele.

Eelöeldu võib kõlada loosunglikult, aga minu eesmärk ses lühiloos ei saanudki olla üksikasjalike poliitiliste programmide ja majandusarvutuste detailne esitamine. Inimarengu aruandes on kõik esitatu ju kena ja õige, kuid mulle sobivaim stsenaarium, mis kaitseb maksimaalselt üksikisiku vabadusi ning kus on eelistatud paiksust kasutule ringirändamisele, on jäänud selles väljaandes piisavalt selgitamata ja võimalusena näitamata.

Väljaränne võib olla ajutiselt paratamatu ja head teed neil minna, kui selleks soovi. Sisseränne ei ole aga mingil juhul paratamatu. Öeldes, et me ei saa läbi sisserändeta, ütleme ju otsesõnu, et me ei saa ise hakkama oma keele ja kõrgkultuuriga ühiskonnana. Miks ei peaks saama, kui jäime ellu isegi oludes, kui iga põlise turjale toodi muu rõhumise kõrval veel ka pool immigranti? Mitte hakkama saamine on kujutlus, mis sünnib vaid valesti seatud eesmärkide pinnases.