E-riigist C-riigiks

Elanike vähene teadlikkus annab võimu kliimatagurlusele vabad käed.

KAAREL TARAND

Mu nädalavahetus maakodus oli tavapäraselt eluküllane. Hommikused linnud õuel linavästrikust ristpardipaarini, merikotkas õhuturbelennul, rohukonnad tiigiservas. Putukarahvast paraku külma ilma tõttu eriti liikvel ei olnud. Metsaserval ajasin kogemata jooksu risuhunniku taga tukkunud soku, kes distantsilt mulle vastutasuks mehise vaenukõne pidas. Korduvaid kohtumisi oli ka halljänestega, kellest üks ei ilmutanud inimpelglikkust ning lähenes mulle vaid mõne sammu kaugusele. Väga oleksin tahtnud talle rääkida valitsuse kliimapoliitikast ja uuest keskkonnaministrist Rene Kokast, kelle juhtimisel on jänesesoole kindlustatud helge tulevik. Ega ta mind küll uskunud oleks, vaid küllap mind selle jutu pärast välja naernuks.

Tuvastatud bioloogiline mitmekesisus võinuks viia eksijärelduseni, et keskkonna ja liigirikkusega on Eestis kõik parimas korras ning kui veel natuke prügi koristada, ongi looduse tasakaaluseisund pikaks ajaks kindlustatud. Saab õitseda tuhat lille ja EKRE nende hulgas. Samal ajal kuulutas Ühendkuningriigi parlament aga ägedatest meeleavaldustest, kohalike omavalitsuste ning Walesi ja Šotimaa regionaalvõimude eeskujust innustatult välja „kliima ja keskkonna hädaolukorra“. Briti kliimaaktivistid pole mingid naljanumbrid: nende avangard, rühmitus Extinction Rebellion, suutis leidlike aktsioonidega Londonis mõne päevaga korraliku segaduse tekitada ning poliitikud olid kiired reageerima.

Esmaspäeval avaldas UNESCO egiidi all tegutsev valitsustevaheline elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (IPBES) oma järjekordse globaalse biodiversiteedi hindamise aruande, mis on toonilt kõigi aegade süngeim. Veel pole lootusetult hilja me elukeskkonda kokkuvarisemisest päästa, kuid tegutsemiseks on jäänud kõigest 11 aastat.

Aruanne kubiseb hävinguteadetest. Maismaaliikide arvukus on keskmiselt kahanenud 20%. Rohkem kui 40% kahepaiksetest, ligi kolmandik korallidest ja üle kolmandiku mereimetajatest on hävimisohus. Putukatest võib lähiajal kaduda 10%. Vähemalt 680 selgroogset liiki on inimkond viimastel sajanditel suutnud välja suretada. Kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamine on 1980. aastast kahekordistunud, plastireostus kümnekordistunud ja inimtekkeline kliimamuutus avaldab lisaks ökosüsteemidele juba ka geneetilist mõju. Muldade allakäik on vähendanud nende tootlikkust 23% ning tolmeldajate puudumine vähendab globaalse taimekasvatuse toodangut ligi 600 miljardi dollari eest aastas. Kolmandik maailmamere kalavarudest on ülepüügi tõttu kadumise äärel.

Aruanne osutab looduse seisukorra muutumist põhjustavale viiele põhipatule: muutused vee- ja maakasutuses, organismide otsene ekspluateerimine, kliimamuutus, reostamine ning invasiivsed võõrliigid. Kõiges on mängus inimkäsi, faktid teada-tuntud ning selge on ka, mida peab tegema. Või kas ikka on? Läinud detsembris viis Eurostat läbi eriuuringu (nr 481), et välja selgitada eurooplaste teadlikkus ja hoiakud elurikkuse põhiküsimustes. Tulemuste pildilt on näha, miks näiteks Londonis või Stockholmis tehakse otsuseid ja Tallinnas mitte.

Üldiselt on eurooplaste teadlikkus elurikkusest ning inimese vastutusest looduse ees hea ning see on peaaegu kõikjal eelmise, 2015. aasta mõõtmisega võrreldes kasvanud. Seega võiks arvata, et üle terve Euroopa Liidu on radikaalsele kliima- ja keskkonnapoliitikale tagatud kodanikkonna tugev toetus. Jääb vaid küsida, miks mõnedes riikides valitsus otsitud ettekäänetel sellest tegevusest hoidub ja pidurdab ka riikide ühistegevust Euroopa komisjonis.

Mõistet „elurikkus“ on kuulnud ja teab, mida see tähendab, keskmiselt 41% eurooplastest. Parimad elurikkuse mõistjad on Rootsis (73%) ja halvimad Lätis (18%). Eesti näitaja on tagasihoidlik 30%. Eesti koos Belgia ja Küprosega on ainsad maad, kus teadlikkus pole nelja aastaga kasvanud (ELi keskmine kasv 11%). Üllatuslikult on mehed keskmiselt teadlikumad kui naised ja ootuspäraselt kõige ebateadlikumad eakamad inimesed.

Küsitluses pakuti vastajatele hindamiseks seitse elurikkust enim ohustavat tegevust. Väga palju või üsna palju elurikkust ohustavaks pidas kõiki seitset vähemalt 70% eurooplastest. Tähtsuse järjekorras on need keskkonna reostamine (95%), inimtekkelised katastroofid nagu naftalekked ja tööstusõnnetused (93%), kliimamuutus (91%), intensiivpõllundus, -metsandus ja -kalandus (88%), mitte-looduslik maakasutus (88%), looduskeskkonna tükeldamine taristuprojektidega (86%) ja võõrliikide sissetoomine (72%).

Eesti elanikud hiilgavad prügiteadlikkusega (ohuks peab seda 98% vastanutest, ELi keskmine on 95%) ja on tublid keskmised muude ohtude teadvustamisel, välja arvatud kliimamuutuse mõju elurikkusele (joonis). Meist tahapoole jäädakse ses osas vaid Rumeenias, Lätis ja Tšehhis. Tervelt 15% Eesti elanikest on „kliimapime“ ning arvab, et kliimamuutused ei mõjuta elurikkust. Kuna just sel vähemusel on erinevalt nende vastaspoolusel asuvatest rohelistest ja elurikkuse kaitsjatest ka tugev poliitiline esindus parlamendis ja valitsuskoalitsioonis, siis pole lähiaastail põhjust oodata otsustavaid samme kodanike informeerituse parandamiseks elurikkuse ja inimtekkelise kliimamuutuse teemadel. Järelikult jääb see töö kodanikuaktivistide kanda. Prügimajanduse alal on „Teeme ära!“ teinud hiigeltöö, aga millise nipiga saaks rahva panna ilmastikumuutuste pidurdamise eest sama innukalt ja talgukorras hoolitsema nagu prügi kogumisel soodest ja metsaradadelt?

2017. aasta aprillis kiitis riigikogu heaks visioonidokumendi „Kliima­poliitika põhialused aastani 2050“, kus ei leidu midagi rahvahulki tegutsema innustavat, veel vähem aga saab sealt välja lugeda midagi valitsuse juhtiva rolli kohta majanduse ümberkujundamisel süsinikuneutraalseks. Näiteks on visioonis kirjas, et „põlevkivi kasutamisel liigutakse järjest suurema energeetilise väärindamise ning kõrgema lisandväärtusega toodete tootmise suunas“. Aastal 2050 lubatakse kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist vähendada praeguselt 20 miljonilt tonnilt 8 miljoni tonni CO₂ ekvivalendini. Ka värske koalitsioonilepinguga on antud jäägitu toetus põlevkivi kasutamisele ning unistatakse ebamääraselt süsinikuheitmeteta õlitööstusest Ida-Virumaal. „Viinast leiti vitamiin“, öeldi sellise mõtteviisi kohta ühes Hruštšovi-aegses pilkelaulus.

Mõistagi pole Eestil oma kliima- ja energiapoliitiliste arusaamadega asja süsinikuneutraalsuse koalitsiooni, mis loodi eelmisel sügisel ÜROs ja kuhu praeguseks kuulub 19 riiki, nende seas kõik Põhjamaad ja Lääne-Euroopa suurriigid. Võime ju oma kaks aastat ÜRO julgeolekunõukogus sõjaka väikepistrikuna kenasti ära keksida, aga suuri kliimaasju ajava laua taha me ei pääse. Aga Eesti ju eelistabki head sõda puhtale keskkonnale, nagu riigi poolevalik tuulikute ja radarite võistluses hiljuti kinnituse andis.

Ja kui kord nii, siis ehk oleks ka viimane aeg alustada riigi ümberbrändimist ning kogu ilmale kuulutada, et oleme maailma ainus süsinikuriik päeval mitte väga kauges tulevikus, kui Pärsia lahe ääres naftapoed suletakse. „Estonia goes carbon!“ ja C-Estonia kõlaksid ju uhkelt. Paralleelprotsessiga saab muuta süsinikuküllase Eesti liigivabaks, sest mis nad (igasugused liigid ehk elurikkus) siis tulevad meie õue peale kaklema!