08.10.2021

Arengukava lõpusirgel

Taaniel Raudsepp: „Eesmärk on luua Euroopa parim vabakutseliste süsteem. Looming tuleb loojatelt, järelikult peab tagama loojate heaolu.“

KAAREL TARAND

11. oktoobril arutab riigikogu oma täiskogu istungil kultuuri arengukava aastateks 2021–2030. Mis juhtub arengukavaga pärast seda arutelu, selgitab kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Taaniel Raudsepp.

Kui valitsus kevadsuvel arengukava „Kultuur 2030“ riigikogule arutamiseks saatis, oli selles veel tühimikke: nii mõnegi näitaja asemel seisis dokumendis „mõõdik väljatöötamisel“. Kas praeguseks on riigikogu saanud kogu tööks vajaliku informatsiooni?

Ma ei nimetaks mõõdikuid tühimikeks. Jah, meil on kultuuris terve rida nähtusi, mida kunagi varem ei ole mõõdetud. Siiamaani on kultuuripoliitikas kenasti hakkama saadud ilma suure hulga mõõdikuteta. Uues arengukavas teeme katse hakata kultuurivaldkonda täpsemalt mõõtma ja seirama. Teame, mida tahame mõõta, aga ei ole veel mõõtmiseni jõudnud. Mõnel puhul peab veel metoodika välja töötama, aga teame, mida teada tahame. Arengukava tehes oli ees selge valik. Kas panna n-ö linnukese pärast kirja see, mida juba teame, andmed, mis statistikaametist tulevad, mis on mugav? Valisime teise, sisukama tee: seirata arengukava eesmärkidele lähenemist, mõõtes seda, mida tegelikult on vaja teada. Mõnel puhul on tegu statistika kogumise uuendusega, mõnel puhul uuringutega.

Kultuur ei muutu kiiresti ega iga päev, seetõttu ei ole mõtet ka igapäevasel mõõtmisel. Piisab sellest, kui mõõta korra paari aasta tagant. Näiteks on selge, et elame nn platvormistumise maailmas, inimeste kultuuritarbimine nihkub sinna. Eesti kultuuri eluline huvi on olla neil platvormidel nagu Netlfix jt kättesaadav – ja mitte ainult noori silmas pidades. Kultuuri kättesaadavust digiplatvormidel on võimalik mõõta. See ei tähenda, et kultuuripoliitikaga tahetakse kasutajaid jõuliselt suunata kultuuris olema eeskätt digikeskkonna vahendusel, aga see füüsilisi vorme täiendav võimalus peab olema.

Mis ja millises tempos hakkab toimuma, kui riigikogu on arengukava läbi arutanud, olgu siis ettepanekutega või ilma?

Rööpad on paika seatud strateegilise planeerimise raamistikus. Pärast riigikogu arutelu on veel võimalik teha muudatusi, kui ettepanekuid peaks olema. Võtame need ministeeriumis kaalumisele, kontrollime, kas need teemad ei ole juba kaetud. Minu arusaamist mööda ei ole ettepanekute tegemine riigikogu liikmete eksklusiivne õigus. Pärast arengukava saatmist riigikokku on mõnelt, näiteks muusikavaldkonnalt ka ettepanekuid tulnud. Protsessi lõpuks teeb valitsus uue otsuse ehk kinnitab arengukava.

Mis edasi saab? Valdkonnad elavad teadmises, et meil on taas kehtiv arengukava, igaüks saab selles näpuga järge ajada ja küsida, millal ta ühes või teises punktis kirja pandut saama hakkab.

Juhtuma hakkab päris palju ja kiiresti. Arengukava on mahukas ja selles on püütud katta suurem osa Eesti kultuurist, see ei ole millegi ühes tükis ära tegemine. Nii mõnigi protsess juba käib ja mõndagi tuleb eelmisest arengukavast üle. Näiteks digitaliseerimise puhul saime aru, et on vaja minna detailsemaks, mistõttu koostame eraldi digistrateegia dokumenti. Või võtame näiteks tugeva ja toimiva kultuurielu eesmärgi mõned alguspunktid, mis puudutavad palgatingimusi ja vabakutseliste olukorda. Vabakutseliste asjus käib juba pidev töö. Oktoobri lõpul valmib vabakutseliste toimetuleku uuring, selles sektoris on me eesmärk luua Euroopa parim vabakutseliste süsteem. Mitte seetõttu, et lihtsalt olla Euroopa parim, vaid seetõttu, et looming tuleb loojatelt, järelikult peab tagama loojate heaolu.

Loojate, aga ka kõigi kultuuritöötajate, sealhulgas eelarveliste küsimus on tundlik, sest eelmise arengukava puhul kogesime, et hoolimata sellest, mis dokumendis kirjas, sõltub see, mis päriselt juhtub, ministri suutlikkusest või suvast. Kas uues arengukavas on paremad garantiid, et eesmärgi poole liigutakse ühtlasemate sammudega?

Siin on aluseks see, kuidas sünnivad Eesti riigis suured rahalised otsused. Otsused teeb valitsus poliitilise debati tulemusena. Palgaeesmärgile lähemale liikumine nõuab päris palju raha, mistõttu võib eeldada, et debatt leiab edaspidigi aset igal aastal. Kultuuriinimesena meeldiks mulle muidugi, kui meie eelarve ja palgatase oleks seadusse kinnistatud, näiteks protsendina SKTst. Kodanikuna aga ei ole ma kindel, et see nii peaks olema.

Iga pikaajalise arengukava häda on see, et riik ei tavatse oma tulusid ja kulusid eriti üle kolme aasta ette planeerida. Sellest hoolimata on ka dokumendis „Kultuur 2030“ arengukava maksumuse tabel, mis näeb välja kaunis kurb, sest seal on kirjas kultuuri rahastamise langustrend nii absoluutväärtuses kui ka SKT osana. Miks see nii on?

See on riigi rahanduse praegune pilt, mis muutub ajas kahe protsessi, riigieelarve ja eelarvestrateegia tegemise käigus. Muidugi tahaksin neist mööda saada, et meile oleks antud pikaajaline garantii. Aga kuidas on põhjendatud erikohtlemine teiste valdkondadega võrreldes?

Arengukava hakkab rakendama ministeeriumide ja loomeliitude esindajatest ning ekspertidest koosnev juhtkomisjon. Mismoodi see juhtimine välja nägema hakkab? Kas see komisjon hakkab ministeeriumile ülesandeid andma või ainult ettepanekuid tegema? Milline on tema roll?

Peavastutaja on ikka kultuuriministeerium. Juhtkomisjoni põhiülesanne on jälgida, kas oleme õigel teel. Siiani ei ole olnud tavaks arengukavades poolel teel eriti muudatusi teha. Aga on hea, kui õigel ajal öeldakse, kui oleme milleski mööda pannud, mitte ette näinud, mida tulevik toob. Samuti on arengukavasse sisse toodud kriisid, mida ei saagi ette näha. On hea, kui neil puhkudel saab arengukava üle vaadata ja vajadusel muuta ka enne 2030. aastat.

Arengukava detailseim osa on kirjas tema lisades, eriti lisas 5, kus on kirjeldatud valdkondlikke eesmärke ja kus peegelduvad valdkondade endi soovid. Kas see lisa on kohustuslik, arengukava lahutamatu ja õigusjõuga osa või jääb see vaid otsustamis-eelseks taustamaterjaliks?

Arengukava põhitekst või üldosa võib tunduda üldsõnaline, kuid kui lähemalt vaadata, siis lisas kirjeldatud valdkondlikud soovid on üldosa katuseesmärkidega väga selges seoses, lihtsalt detailsemalt ja valdkonnaspetsiifilisemalt kirjeldatud. Lisades on info selle kohta, kuidas suurte eesmärkideni jõuda. Mõlemad on tähtsad – aga kas üks on kohustuslikum kui teine? Mina küll ei julge nii öelda. Aga ega arengukava ise arenda midagi, seda teevad ikka inimesed. Kui mõnel valdkonnal on lisas 5 midagi kirjas, siis ei juhtu see automaatselt seepärast, et inimesed ministeeriumis või valitsuses asja ära korraldavad. See nõuab ühispingutust ja head koostööd.

Kui oleksin riigikogu liige, oleks mul õigus eeldada, et neli aastat toimunud arutelude käigus selgus väga konkreetselt, mis on tegemata ja mida peaks tegema eelkõige reeglite ja raha mõttes. Sellelt pinnalt küsiksin siis, millised seadused ja alamad õigusaktid on puudu, milliseid eelnõusid on kohe vaja ja milline rahaline arvestus nende juurde käib, et arengukavas seatud eesmärgid tõepoolest saavutataks. Kas kuskil on selline nimekiri ja kuluarvestus?

Uue regulatsiooni loomine ei ole eesmärk iseeneses, arengukava koostajad ja valdkonnad ei ole näinud vajadust seadusi juurde teha. Kultuur toimib vabalt ja suures osas detailse regulatsioonita. Arengukavast lähtub praeguste õigusaktide ülevaatamine, näiteks loovisikute ja loomeliitude seaduse puhul. Etendusasutuste seaduse muutmine on arengukavast juba ettegi rebinud. Kindlasti ei ole kõik veel hästi ja õigusakte parandame ka edaspidi.

		2021	2022	2023	2024	2025	2026	2027	2028	2029	2030
Alaeesmärk	Eesti kultuurielu on tugev ja toimiv	144307	135241	117375	116043	116331	116331	116331	116331	116331	116331
Alaeesmärk	Eesti kultuurimälu on hoitud ja hinnatud	69769	76595	88137	92457	68836	68836	68836	68836	68836	68836
Alaeesmärk	Kultuuri ja loovuse roll ühiskonnaelus on väärtustatud	43789	22290	23314	25526	25906	25906	25906	25906	25906	25906
	Lisavajadused	Taotletakse täiendavalt lähtuvalt lisavahendite vajaduste analüüsist ja vastavast maksumuse prognoosist.
	KOKKU	257865	234126	228826	234026	211073	211073	211073	211073	211073	211073