Kultuuri põhi ja seadus:

mitmekülgne ja kõrgel tasemel professionaalne rahvusvaheliselt rikastatud kaasaegsete vahenditega valdkondlikult regionaalne konkurentsivõime

ÜLO KRIGUL

Pärast lugemist on tunne, nagu oleksin tarbinud mingit kontsentraati. Eks ta mingis mõttes nii ongi. Sellest dokumendist peaks järgmistel aastatel olema võimalik nõrutada ja kääritada kõike kõrvujoovastavat, mida kuulda tahetakse. Tekst on aga niivõrd laetud kantseliitpoeesiaga, et paneb esiotsa pea ringi käima ja teisel läbilugemisel ka pisut õlgu kehitama. Sõnu on palju, aga sõelale jääb nagu üsna vähe. Arusaadavalt ei olegi selline alusdokument selleks, et detailides väga konkreetseks minna. Ometi, näiteks eelmises samalaadses dokumendis kirjas olnud pillifond tehtigi ära. Ühtlasi oli see hea näide erakapitali kaasamisest riigi kultuuri­poliitikasse. Nii et mõne konkreetse eesmärgi oleks vahest võinud ridade vahele püstitada. (Muidugi on võimalik, et ma ei leidnud neid sealt üles). Võrreldes näiteks kirjanduse, kunsti ja filmiga torkas silma, et jõuliselt rahvus­vahelise areeni poole rühkides pole helikunstis aru saada, et kultuurivahetus toimib alati vastastikku. Niisiis tuleks siinsetele kollektiividele ja festivalidele luua konkreetsem võimalus rahastada rahvusvahelisi ühistellimusi ja ühisüritusi, mille tähtsus ületab kohaliku tasandi. Ka juba aastaid ringluses olnud loovisikute tervisekindlustuse teema võiks saada konkreetsema plaani kui sedastus, et „riik … tõhustab loovisikutele pakutavaid sotsiaalseid garantiisid“.

See on hea ja turvaline dokument nii kultuuritegijale (näpuga järge ajades peaks leidma pügala igasuguste helikunstialaste vajaduste rahuldamise rõhutamiseks) kui ka riigile (niisuguses üldsõnalisuses ongi justkui kõik tehtud, kõigi eest hoolt kantud). Nagu riigi põhiseaduses. Seda enam on tähtis koostöös valdkonnaga võimalikult kiiresti vastu võtta ka nn rakendusaktid, et reaalpoliitika ja inimeste­vahelised isiklikud tõmbumised-tõukumised head seadust ära ei väänaks, et dokument ei jääks lihtsalt indulgentsiks.

Loe veel „Kultuuri arengukavast 2021–2030“:

Jan Kaus, „Teavikutest ja teavitusest“

Elin Kard, „Meie ühine visioon“

Intervjuu kultuuriministeeriumi kunstide valdkonna asekantsleri Taaniel Raudsepaga

Merle Karro-Kalberg, „A nagu arhitektuur“