Sel reedel Sirbis

KAIA SISASK: „Pikka aega heitsin ma vara voodisse“
Tõlkijale ei ole keerulisemat teost kui Marcel Prousti „Kadunud aega otsimas“. Hinnakem siis seda, et jõgiromaani mitu köidet on nauditaval kujul eesti keeles olemas ja lisagi tulemas.
Marcel Proust, Swanni poolel. Prantsuse keelest tõlkinud Tiina Ainola, toimetanud Kail Öhren ja Katrin Kern. Kujundanud Kail Öhren. Atlantis, 2020. 464 lk.
„Pikka aega heitsin ma vara voodisse.“ Niimoodi algab Marcel Prousti seitsmest köitest koosnev nn jõgiromaan „Kadunud aega otsimas“. Prantslastel on see lause enam-vähem samamoodi pähe kinnistunud ja une pealt tsiteeritav kui meil Arno koolimajja jõudmine. Kui aga „Kevade“ avalauset võiks võõramaalastele mõeldud keeleõpikus kasutada näitena eesti keele grammatiliste aegade kohta („tunnid olid alanud“ – enneminevik, enne õppuri saabumist lihtminevikus), siis Prousti aeg nii turvaliselt minevikust tulevikku ei kulge.

JAN KAUS: Maailm teetilgas
Kuidas saab miski olla me teadvuses ühtaegu päästmatult kadunud ja siiski kaheldamatult, peaaegu tajutavalt alles? Kuidas saab mäletades olla ühtaegu siin ja ometi mujal? 
Marcel Proust, Swanni poolel. Prantsuse keelest tõlkinud Tiina Ainola, toimetanud Kail Öhren ja Katrin Kern. Kujundanud Kail Öhren. Atlantis, 2020. 464 lk.
Jorge Luis Borgese novellis „Aleph“ märgib sõna „aleph“ – see võib küll viia mõtted härjapeale ja meiegi ladina tähestiku esimesele tähele – täiuslikku ruumipunkti: „Jah, see on koht, kus on koos kõik maailma kohad, ilma et nad segi läheksid, iga nurga all nähtavad“.“
See lõik meenus mulle, kui lugesin prantsuse romaanikirjaniku Marcel Prousti (1871–1922) seitsmeosalise romaanisarja „Kadunud aega otsimas“ esimese raamatu „Swanni poolel“ täismahus eestindust. Tiina Ainola ettevõtmine tuleb arvata viimase paari aasta kõige olulisemate tõlketegude hulka, samuti pean seda sündmuseks eesti kirjakultuuris – olgugi et siiani pole „Swanni poolel“ ilmumine tugevat resonantsi tekitanud.

Armastage, kui suudate! Margit Arndt-Kalju ja Reet Varblase intervjuu Raul Meelega.
Raul Meel: „Õigem on luuletada, musitseerida, maalida … armastada oma elu nii, nagu see loomulikult on. Siis ongi absoluutne nägemine asises, ihulises, hingelises ja vaimses.“
Märtsis 80aastaseks saanud Raul Meel on meie avangardistliku kunsti klassikuid. Jaani kiriku ja Vabaduse galerii ühisnäitusel „On kallas kahel pool“ on väljas kunstniku viimaste aastate suured sarjad, mida Eestis ei ole veel näidatud: Jaani kiriku galeriis „Kolgata“ (akrüül, 2019, 54 tööd) ja „On kallas kahel pool“ (2015–2019, 64 lehte) ning Vabaduse galeriis „Eesti identiteedid“ (serigraafia, 1991. ja 2021, 120 lehte) ning valik digigraafikas plakateid. Neis sarjades, mis moodustavad kunstniku viimase aja loomingust vaid imeväikese osa, tuleb selgelt esile tema ilmavaade, aga ka praeguse aja haprus ja haavatavus. Neis avaldub suure elukogenenud meistri loominguline vabadus: minimalistlikus kujundikeeles, viimseni lihvitud korduvuses ja rütmis on ruumi ka vabale žestile, loomulikule eksimusele. Piisab vaid sõrmejäljest ehk näpumaalist, tühjusega täidetud raamatust, et märgata seda, mis praeguse aja kiiruses ja pealiskaudsuses jääb märkamata.

URMAS HÕBEPAPPEL: Hiina tehnodüstoopia
Ainus viis, kuidas Hiina moodi sülemlikule ühiskonnamudelile tõsiseltvõetavat alternatiivi pakkuda, on panna tehnoloogiaettevõtted oma tegude eest vastutust kandma.
Hiina ühiskonda ähvardab järsk demograafiline ja ökoloogiline kriis ning keskmise sissetuleku klaaslagi. Kuna tavapäraste poliitiliste ja majanduslike lahendustega ollakse lootusetult hiljaks jäänud, teeb Peking panuseid uutele tehnoloogiatele. Hiina tehnoloogiline areng on olnud kiire. Üheks riikliku investeeringuplaani tähelepanuväärsemaks tulemiks on kõrgelt arenenud tehnisintellektitehnoloogia ja sellele rajatud rakendusmaailm. Hiinas elab 1,4 miljardit inimest ja see on hea eeldus suurandmete kogumiseks. Just suurandmete hulgast sõltub tehisintellektirakenduste kvaliteet. Lisaks on Hiinas piisav tehnotaristu, hulganisti ambitsioonikaid noori ja kõrgetasemelisi ülikoole, kus tehisintellektitehnoloogiat õpetatakse ja edasi arendatakse. Ent peamine põhjus, miks Hiina tehisintellektitehnoloogia ja rakendused on kõrgelt arenenud, seisneb selles, et Hiina on üks enim võrgustunud ühiskondi maailmas.

SIIM PAUKLIN: Nihilismist pääsemise võimalikkusest
Inimorganism on geneetiliselt ja füsioloogiliselt üles ehitatud nõnda, et selles on nii egoistlikke kui ka altruistlikke impulsse, moraalsed ja käitumuslikud iseärasused on aga paljuski evolutsioonilise päritoluga.
Nihilismi mõiste pärineb ladinakeelsest sõnast „nihil“, mis tähendab „eimidagi“, kandes seega arusaama eitusest ning väärtuste puudumisest. Nihilism, negatiivne ellusuhtumine, on vähemalt Antiik-Kreekast peale tuntud igivana probleem. Esimesena kasutas tänapäevast „nihilismi“ mõistet filosoofias väidetavalt Friedrich Heinrich Jacobi 1799. aasta tekstis „Avalik kiri Fichtele“. Mitmed ajaloolased, sotsioloogid ja kirjanduskriitikud on väljendanud arvamust, et nihilistlik maailmakäsitlus iseloomustab praegustki aega.

KEIT PARTS: Ligipääsetavustõend ühiskonnas osalemiseks
Paljudele nii tavaline jalutuskäik pargis või kauba valimine poeriiulilt ei ole iseenesestmõistetav väga suurele hulgale inimestele.
Kolm aastat tagasi lepiti ruumiloome eksperdirühma aruandes kokku kaksteist kvaliteetse ruumi põhimõtet, millest lähtuvalt tuleb edaspidi Eesti avalikku ruumi kujundada. Üks põhimõte selles loetelus on ligipääsetavus, mis tähendab ruumi kujundamist kõigile kasutajatele sobivaks ja nende võimalustega arvestavaks. Mis on aga ligipääsetavus, kes seda vajab ja kuidas jõuda ligipääsetava ühiskonnani? Need küsimused on Eestis siiani laiemalt läbi arutamata.

GRETE LIIS NAGELMANN: Hoovide potentsiaal
Kesklinnas saab poolavalikku väärtuslikku ruumi luua hoovidesse. Õu võiks parkla asemel olla mänguväljak, taskupark, kogukonnaaed ja palju muudki.
Siinses kliimas on hoovid olnud teisejärguline väliruum. Mööda on vaadatud tõsiasjast, et õu on võimalusrohke paik, mis väljakute ja platside kõrval rikastab ja mitmekesistab linna. Eestis ja lähinaabrite juures on sisehoovid taganud küll privaatsuse, aga ei ole soodustanud õues viibimist ja suhtlemist. Aeg on harjumusi muuta.

HELDUR SANDER: Puude tänavaelu
Mitte ainult kaunid – tänavapuud pakuvad varju, jahutust ja kaitset. Kuidas on kujunenud puude ja inimeste kooselu?
Sel suvel raiuti Haapsalus peatänava remondi kattevarjus maha pärnapuude allee. Viljandlased protestivad, sest sealgi on plaanis maha võtta pärnadest, tammedest ja vahtratest koosnev allee, et laiendada sõiduteed ja rajada kergliiklustee, lisaks veel pärnasid, mis jäävad ette parkla laiendusele. Linnatänavatel kasvavate puude elu sõltub inimestest. Kuidas on puude ja inimeste kooselu linnatänavatel tekkinud ja kujunenud?

URMAS KÕLJALG, MARTIN ZOBEL: Kliimamuutus ja elurikkuse hävimine on ühe ja sama mündi eri pooled
24. augustil avaldati Euroopa teaduste akadeemiate teadusnõukoja (edaspidi teadusnõukoda) soovitused* bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni (edaspidi elurikkuse kokkulepe) ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni (edaspidi kliimamuutuste kokkulepe) osaliste konverentsidele, mis toimuvad sel sügisel. Kuueteistkümnest põhjapanevast soovitusest seitsmes on käsitletud keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid. Peale selle on tähelepanu leidnud ühiskonnaelu korraldamine ja tervis. Vaatleme teadusnõukoja uurimistööd kokkuvõtvast dokumendist lähemalt elurikkusega seotud soovitusi

Arvustamisel
Narva Vabaduse festival
festival „Jazzkaar“
Estonia „Idomeneo“
XVII Tallinna kammermuusika festival
XXI rahvusvaheline Kohila keraamikasümpoosion
Sirje Runge installatsioon „Suur armastus / Kaunis lagunemine“
Misanzeni „Sitsi silentium“
Liisbeth Horni „Tõde ja õigus“
2 × animafestival „Animist“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht