Lugesin Delfist, et Pere ja Kodu paberversioon lõpetab ilmumise. Ja kuigi veebiajakiri jääb, ja kuigi ajast, mil seal viimati peatoimetajana töötasin, on möödas juba 14 aastat (Eestis uudse kontseptsiooniga ajakirja loomisest, mille juures mul oli au olla, saab jaanuaris 32 aastat), oli korraga nukker.

Muidugi, lugejaskond muutub, metsa tuleb säästa, inimesele, kes tahab end laste kasvatamise vallas harida, on suur hulk muid võimalusi. Raamatuletid poodides on psühholoogia-, tervise- ja kasvatusalastest üllitistest lookas, rääkimata blogidest ja podcast’idest ja veebilehtede artiklitest. Ja noored ei loe enam paberilt, öeldakse.

Aga paberajakirjanduse hääbumine on siiski suundumus, mis ei rõõmusta. Ja miks? Sest ajakiri on, nagu on märkinud professor emerita Marju Lauristin, looming.

Paberversioonil, nagu ka paberlehes on näha toimetuse kavatsus.

Valikud eristuvad selgemini. Ajakirjal on rütm, vahelduvad pikemad ja lühemad lood, kergemad ja raskemad. Toimetuse asi on hea seista, et väljaanne oleks lugejasõbralik ja köitev ka siis, kui järjest lugeda. Mõni pilt on üle lehekülje, teine väikeses formaadis. Tähtsamad lood on kindlal kohal. Lugude stiil ja tonaalsus erinevad taotluslikult.

Kõik need nüansid, mis teevad ajakirjast ajakirja ja on paberkujul märgatavad, haihtuvad veebis. Arusaamatuks muutub toimetuse positsioon numbri koostamisel.

See on muutus, mis ei olegi nii lihtsasti allaneelatav ei lähi- ega kaugvaates. Kas ei ole nii, et just veebis lokkav eklektika, mis on saanud valdavaks, on kaasa aidanud tõejärgse maailma tekkimisele? Sest ühtviisi on leitavad päevalehtede ja ajakirjade sisu, kõikvõimalikud blogid, podcast’id, X, Facebook, Reddit ja muud nendetaolised võrgustikud, esoteerikaveebid, lehekommentaarid – ja see kõik moodustab lugeja peas pudru ja kapsad. Väljaande veebilehte lugedes ei saa enam aru, mida toimetus oluliseks peab, sest kõrvuti on mahlakas lugu tuntud blogija kohtuähvardusest ja kriitiline kirjutis teaduse rahastamisest. Kumma lugemine on lihtsam valik? (See oli nüüd retooriline küsimus.) Kas uskuda veebis ilmunud tuntud blogija väidet, et laste vaktsineerimine on saatanast? Või et MMS ravib kõike? Äkki ongi tõsi?

Üks asi veel – mäletan, et 1990ndatel ja nullindatel tuli toimetusse kirju, algul veel käsitsi kirjutatud ja ümbrikuga saadetud, milles tegijaid tänati. Ajakirja ilmumine oli oodatud sündmus ja kui selle ilmumine veidigi hiljaks jäi, oldi pahased. Muidugi, ma annan endale aru, et aeg oli selline, korrastatud ja läbi mõeldud lasteteemalist infot nappis (1990ndatel loeti ikka veel dr Spocki, vene keelest tõlgitud ja originaalis juba 1946. aastal ilmunud Ameerika lastearsti hitt-käsiraamatut). Aga siiani on meeles, et oma humoorikal moel kirjutas mitu inimest (need kirjad on vist praegugi kusagil riiulis alles), et neil on ajakirjast „bioloogiline sõltuvus“. Ajakiri lõi lugejale, antud juhul noortele lapsevanematele, eriti emadele, rütmi, andis jutuainest ja ühendas peresid. Lugeja­uuringute põhjal oli lugejaskonna suurus ajakirja tipphetkedel 100 000 ringis, s.t arvestatav hulk inimesi oli samas infoväljas.

Need ajad on muidugi ammu läbi ja küllap ongi hea. Aga kahju on sellest, et – väga laia pintsliga – ainsaks asjaks, mis eestlasi praegu ühendab, on teadmine, et iga jumala õhtul kell üheksa on eetris „Aktuaalne kaamera“ ja nelja aasta tagant toimub laulupidu.

Olgem tänulikud ja lootkem, et vähemalt seegi ühendav osa jääb.

Veebis loeb kiirus. Kiire on ka lugejal, see tähendab, et tal ei ole alati mahti ega oskustki uurida, kust on info pärit ja kas allikas on ka usaldusväärne. Tellitavate päeva- ja nädalalehtede sisu võib usaldusväärne olla (vähemalt peaks olema), aga veebis puudub sellele sisule tasuta ligipääs. Ikka veel ollakse harjunud, et lugeda saab priilt, niisiis on lihtsam jälgida mõnd tasuta, kuid sageli kummalise taustaga veebikülge.

Teine asi on see, et Eesti elust kujuneb vildakas pilt, sest otsuseid ühe või teise ühiskonna ilmingu üle langetatakse pealkirjadest loetu põhjal. Mu hea tuttav lehetoimetaja nentis, et isegi üks kaasautor, kes pakkus lehte arvamuslugu, tunnistas, et ei olnud eelnevalt samal teemal avaldatut lugenud.

See tähendab, et kui veebitoimetajad või autorid on suurema loetavuse nimel pealkirjadele vinti juurde keeranud (see õnnetu judenfrei näiteks), lahkub masendunud lugeja lõpuks võrgust, olles veendunud, et valitsuses, riigikogus ja üleüldse igal pool on puhta lollid, me elame hädaorus ja kohe saabub maailma lõpp.

Kolmandaks, toimetaja väravavalvuri roll artiklite läbi laskmisel on pahatihti (õnneks küll mitte alati) muutunud märkamatuks. See ilmselt ei vaja pikemat kommentaari. Nagu ka see, et süvenenud lugemise oskus ja harjumus ainult veebis rullides taandareneb ning kängub nobelist Daniel Kahnemani kirjeldatud „aeglase mõtlemise“ võime („Kiire ja aeglane mõtlemine“, Tänapäev, 2017). Sellest on ilmekalt kirjutanud Austraalia ajakirjanik Nicholas Carr oma raamatus „Triiv madalikule“ (Äripäev, 2012).

Niisiis, halvemal juhul tekib eba­täpsete või ühepoolsete algandmete tõttu kollektiivne hüsteeria. Neti­kosmosesse paiskub tunnetest laetud arvamuste laviin, minnakse tülli ja ollakse kindlad, et vastaspool on kasulik idioot või Putini käsilane või lääne vasakpoolsest ideoloogiast ajuloputatud – kuni kõik vaibub ja saabub uus ajend vihastada ja oma viha välja paisata. Ja meie, armas eesti rahvas, aina lõhestume, veel hullem, polariseerume. Saab näha, mida toob tehisaru edasine areng – juba praegu võib pealiskaudsel lugemisel märkamata jääda, et ekraanile ilmunud tekst ja video on kellegi tellitud ja tehisaru loodud väljamõeldis. Ja sattuda infosõja ohvriks, mis vähemalt siinsel maalapikesel elavale rahvale on – ilma naljata! – eksistentsiaalselt ohtlik.

Ma ei näe, kuidas oleks praegust vaimset fooni võimalik muuta. Medium is the message (meedium ongi sõnum), on öelnud Kanada kommunikatsiooniteoreetik Marshall McLuhan. Ega see praegusel ajal eriti ei julgusta.

Siiski, ehk tasub astuda inimkonna jaoks väike, aga iseenda jaoks suur samm ja toetada oma rahakotist neid välja­andeid, mis ujuvad vastuvoolu ja püüavad edendada aeglast ajakirjandust, ilma et upuksid kõmu-uudistesse ja tahtmatult hägustaksid toimetuse positsiooni toimetamata ja halvasti põhjendatud tekstide avaldamisega. Mulle sobib hästi ka ajakirjanduse konstruktiivne suund: jah, me teeme kriitikat, aga püüame küsida ka võimalike lahenduste kohta, kui mitte samas artiklis, siis mõnes teises. Maailm ei ole ainult must ega ainult valge.

Maailmavaade võib olla vasak- või parempoolne (sest jumal tänatud, enam pole nõukogude mõttepolitseid), aga olgu siis arvamused faktidega toestatud, ütles David Vseviov pärast seda, kui kunstiakadeemia ümber skandaal lahvatas.

Ka paberleht või -ajakiri on aeglane ajakirjandus. Sa ei hüppa kärsitult ühelt lingilt teisele, ühelt pealkirjalt teisele (kuigi, tõsi, lehte saab ikka pöörata, kui lugu parasjagu huvi ei paku). Tunnen kergendust, kui loen Edasit, Müürilehte, Sirpi või Levilat, olgu või veebis. Mind ei ujutata üle eksitavate pealkirjade ja seltskonnaklatšiga. Ma võin nõustuda või mitte nõustuda, aga ma saan mõtte­ainest autoritelt, kellest kirjutajatena lugu pean, ja tean, et enamasti ei lase toimetajad läbi täielikku jama.

Ainus viis võidelda pealispindsuse, funktsionaalse kirjaoskamatuse ja kuritahtlikkusega näib olevat haridus­süsteemi kaudu – et koolid järjepidevalt ja teadlikult õpetaksid lapsi lugema nii paberil kultuuriväljaandeid kui ka paberraamatuid. Et kool annaks lastele head meediaharidust, mis võimaldab orienteeruda maailmas, kus veebis levivad võltsingud hakkavad tehisaru toel kardetavasti üsna pea domineerima. Ja et ajakirjandusjuhid hakkaksid sihikindlalt pidurdama ajakirjanduse meediastumist – vastasel korral saetakse oksa, millel ise istutakse, ning aidatakse, kahtlemata tahtmatult, kaasa demokraatia lagunemisele.

Lõpuks, palvetan mõttes, et suures kärpetuhinas ei mindaks meie kultuuriväljaannete kallale, nagu on minu meelest täiesti vastutustundetult õhutanud mõned erameedia tegelased. Kultuur ei ole vaene sugulane, vaid meie olemise alustala.