Sel reedel Sirbis

HARRI TIIDO: Juha Hurme – inimesest Neemes, Soomes ja „Kalevalas“ 
Finlandia auhinnaga pärjatud teostes uuritakse ühtse soomluse 14 miljardi aasta pikkust ajalugu lõppjäreldusega, et seda on võimatu määratleda. 
Juha Hurme, Neem. Tõlkinud Tiiu Kokla, toimetanud Hille Lagerspetz. Kujundanud Toomas Niklus. Varrak, 2021. 400 lk. 
Juha Hurme, Suomi. Kujundanud Jenni Saari. Teos, 2020. 480 lk. 
„Austatud inimesed, suured, arukad ahvid“ – nii alustas Juha Hurme oma tänukõnet Finlandia ilukirjandusauhinna vastuvõtmisel novembris 2017. Markeerinud soome keeles lühidalt inimkonna tekitatud kahju keskkonnale, võttis ta selle kokku märkusega, et „see meie ahvide planeet on muutumas tundmatuks taevakehaks“. 
Seejärel läks auhinnasaaja üle rootsi keelele ja teatas: „Märkimisväärne osa kõigi aegade parimast soome kirjandusest on kirjutatud rootsi keeles. Samuti on hea meeles pidada, et kaks olulist suomipoikaa, kaks andekat ahvi, Mikael Agricola ja Alexis Stenvall olid täiesti kakskeelsed. Seetõttu said nad oma teerajajatööd soome kirjakeelega teha. Muidu oleks see olnud võimatu.“ Ja neile, kes öeldust aru ei saanud, lisas ta soovituse: „Õppige rootsi keelt, maakad! Teie maailmapilt avardub hämmastaval moel.“

Naine, kes haukab merd. Reet Varblase intervjuu Aili Vindiga
Aili Vint: “„Täiuslikkus ei ole alati hea asi. Kui inimene on täiuslik, siis on ta igav. Tähtis on uudishimu – kõike näha, ise kogeda ja katsetada. Uudishimu ei tohi kaduda.“ 
Viinistu kunstmuuseumi Tünnigalerii on veel kuu aega Aili Vindi päralt. Tema tagasivaatav ekspositsioon ei ole tavapärane maali- ega graafikanäitus: koos kuraator Andra Orni ja tema tiimiga on suudetud luua kohaspetsiifiline, aga ka ajakohane tervik, installatsioon. Kõik 68 teost on kunstniku enda omad.  
Aili Vint tuli kunsti 1960ndate keskel uuendusliku kunstirühmituse ANK liikmena ja on siiani pildil olnud, olgu siis meremaalide või meelelise graafikaga, aga ka loovate koolitustega. Aili Vindil on eriline oskus piiridest välja mõelda. Ka Viinistul ei piirdunud ta tavapärase näituseavamisega, vaid korraldas ühisaktsiooni „Hullutades noorust“. Enamgi veel, kuraatori sõnul tekkis kunstnikul hulganisti ideid, kuidas kujundada Viinistu veel loovamaks ja õdusamaks: „Aili fenomen ongi suurt pilti näha ja teised kaasa haarata.“ 

MIRJAM ESPERK: Muusikakollektiivides arendatakse eluoskusi 
Muusikakollektiivides osalemisega kasvab ennekõike kultuuriteadlikkus, kultuurilise eneseväljenduse oskus ning kodanikupädevus.  
Tallinna ülikooli erialadeülese projektigaⁱ „ELUoskused muusikast“ⁱⁱ uuriti, milliseid töös ja igapäevaelus tudengitele ja vilistlastele vajalikke oskusi arendab muusikakollektiivides osalemine. Uuringu tulemused tõid üllatusi ja pakkusid ka äratundmisrõõmu. 

Kas häbitunne päästab maailma? Merle Karro-Kalberg intervjueeris Jarmo Kauget.
Jarmo Kauge: „Mure elukeskkonna tervise pärast on kõigest tagajärg. Praegune tulekahju vajab muidugi kustutamist, aga edasi tuleb tõsiselt tegeleda tuleohutusega.“ 
Vaatamata sellele et igasuguse ruumi kavandamine on tuleviku disainimine, ei ole arhitektuurivaldkonnas päriselt tulevikku vaadates mõtiskletud juba pikka aega. Viimati 2014 arhitektide liidu aastanäitusel „Mängiv inimene. Kaheksa visiooni lasteaedade arhitektuurist” (kuraatorid Kadri Klementi ja Karin Tõugu). Kaua ei ole küsitud, millist maja peagi üldse vajatakse. Nüüd on arhitektuurimuuseumis võimalus tutvuda 16 visiooniga selle kohta, kuidas tagada ruumi abil ilusam ja turvalisem tulevik planeedil Maa. Näituse kuraator Jarmo Kauge räägib, millistele küsimustele on näitusel vastuseid otsitud. 

ANNA-LIISA UNT: Veel üks late 
Kuidas me tulevikus elama hakkame? Või õigemini – kas üldse? 
Tulevikusuundade ennustamisest pole usaldusväärsel määral kasu, sest kõike, mis ees seisab, mõjutab paljude terviku osakeste seos. Juhuste ja ettemääratuste lototron paneb neist kokku lõpmatu kombinatsiooni potentsiaalseid võimalusi. Neid võib ette kujutada ja üksteisega võistlevaid stsenaariume läbi mängida. Nagu õppustel. Mida rohkem neid on, seda sitkemaks ja treenitumaks võib saada. Ühte või teist pole mõistlik ülejäänute hulgast esile upitada, sest just paljude võimaluste kõrvutamine annab eelseisvast kõige selgema ettekujutuse.

MARE MÄTAS: Kas Kihnus elab üks viimaseid matriarhaalseid ühiskondi? 
Kihnus on soosuhetes suhtelise isolatsiooni ja traditsiooniliste elatusalade tõttu aastasadu püsinud muinasajast pärit egalitaarsus. 
Feminismi klassikute mõtetes (Virgina Woolfi unistuses oma toast, Simone de Beauvoiri kirjutistes naistest kui teisest või teisejärgulisest soost, Sherry Ortneri, Susan Bordo, Laura Mulvey, Julia Kristeva, Judith Buthleri jpt töödes) on mulle mu kultuurikeskkonnast tulenevalt palju mõistetamatut. Ma miskipärast ei suhestu feminismiga. Eelnimetatud autorite kultuurikontekst, lähtepunkt ja elukeskkond on olnud teine. Stereotüüpsed käsitlused, mille järgi on linnanaised uuendusmeelsed ja moodsad, täis pidevat võitluskihku vana ja traditsioonilise vastu, maanaised aga konservatiivsed ja usuvad, et sadade või tuhandete aastatega paika loksunud rollijaotustes on oma tõde või võlugi sees, tekitavad minus tõrke.

Kas teadusfilosoofia aitab teadusest aru saada? Endla Lõhkivi intervjueeris Peeter Müürseppa
Peeter Müürsepp: „Ühelt poolt pakub teadus meile kõige kindlamaid teadmisi maailma kohta. Teiselt poolt ei suuda teadus midagi lõplikult garanteerida.“ 
Matemaatikutaustaga teadusfiloosof ja -ajaloolane Peeter Müürsepp on Tallinna tehnikaülikooli dotsent, paljude Eesti ja rahvusvaheliste teadusorganisatsioonide juhtorganite liige, sh Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse esimees, Rahvusvahelise Teaduse Ajaloo Akadeemia korrespondentliige, ajakirja Acta Baltica Historiae et Philosophiae Scientiarum peatoimetaja, Teadusliku ja Kultuurilise Diversiteedi Rahvusvahelise Ühenduse nõukogu liige (assessor), Rahvusvahelise Tehnoloogia Ajaloo Komitee täitevkomitee liige (vt etis.ee) ja ka üks sagedasi Sirbi autoreid.

IGOR GRÄZIN: Ühest õigusealasest koolist ei aita  
Just protsesside võistlevuse ja igakülgsuse nimel ei tohi ära kaduda vähemalt kahe juriidilise kooli loomupärane konkurents. 
Praegu käib vaidlus selle üle, kas õigusteadust tuleb õpetada mitmes kõrgkoolis – Tallinnas kahes ja Tartus ühes – või tuleb kogu juriidiline haridus viia kokku ainult Tartusse. Dispuut on seda hullem, et mõned vaidlevad juristid teevad seda nii, et rikutakse õigusriigi aluspõhimõtet – võimude lahusust. Jurisprudents kuulub aga nn vabade kutsete hulka nagu kunstid, teadus, religioon. Need teadmised ei tohi kuuluda riigi kontrolli alla. Seega pole õige, kui sellest, kus ja kuidas õigust õpetada räägivad riigikohtunik ja õiguskantsler, kelle võimuses on riiklikult käskida. Akadeemilist haridust riiklikult käskida ei tohi. Kas me oskame ette kujutada olukorda, kus USA justiitsminister, k.a peaprokurör, või riigikohtunik hakkaks seletama Harvardi või Yale’i ülikoolile, kuidas nood peavad õpetama, või käskima neil oma õigusteaduskond lihtsalt kinni panna! Aga et Eesti ülemkohtu esimees seda teeb, ei pane me tähelegi.

PIRET KARRO: Võim ja sugu. Ära kärata mu peale 
Vaatamata praegusele emotsionaalselt köetud ahjude, ptüi, üles köetud naiste kultuuriklišeele, on minu vaatluste kohaselt pigem naised need, kes väljenduvad kontrollitumalt kui mehed. Naistel on rohkem kaalul: üks krõbedam ütlemine ja pälvid hüsteeriku tiitli – see on juba oodanud, et saaks sulle kaela hüpata. Naistelt eeldatakse leplikkust ja teiste eest hoolitsemist.

Arvustamisel
Margaret Meadi „Sugu ja sundus kolmes primitiivses ühiskonnas“
festival „Kukemuru ambient“
Sven Grünbergi autorikontsert „Hingus“
näitused: „Majad, mida me vajame“, „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi“ ja Margit Säde  „Ootevöönd“
Flo Kasearu ja Sara Bédard-Goulet’ raamat „Ava(sta)des mägesid“ („Dis)covering … Mountains“
Tallinna Linnateatri „Rogožin“, Eesti Draamateatri „Talupojad tantsivad prillid ees“ ja Keithy Kuuspu lavastus „Läbi kukkumine“
mängufilm „Erna on sõjas“ ja dokumentaalfilm „Gunda“