Sel reedel Sirbis
Sirbi vahel Diplomaatia nr 2 /2021
Kui teha aktuaalset teatrit, tuleb ka publik, Madli Pesti intervjuu Valgevene lavastaja Nikolai Haleziniga
Nikolai Halezin: „Valgevenes on kõik loomingulised inimesed võimule ohtlikud. Praegu on ühiskonnale suurim mõju just nimelt vabadel kunstnikel.“
Tallinna Vaba Lava teatrikeskuses jõuab 31. mail lavale Nikolai Halezini näidend „Error 403“, lavastajateks Nikolai Halezin ja Natalia Kaliada. Ajakirjaniku taustaga, aktiivselt demokraatia eest võitlev Halezin (sünd 1964) asutas 2005. aastal siiani põranda all tegutseva Valgevene Vaba teatri. Seda uurimuslikke ja uuenduslikke vahendeid kasutavat teatrit on saatnud rahvusvaheline edu ning selle tegijad peavad tähtsaks inimõiguste ja õigluse eest seismist. Poliitilise tagakiusamise tõttu elavad teatri eestvedajad Halezin ja Kaliada juba kümmekond aastat Londonis, nende trupp aga tegutseb Minskis. Intervjuus Sirbile tutvustab Halezin Eestis tehtud lavastust ning mõtestab oma teatrialast ja pedagoogilist tööd.
TANEL VALLIMÄE: Õhkub tosina aasta tagust reformierakondlikku kopituslõhna
Madalam maksukoormus tähendab, et saame vähem avalikke teenuseid ja peame piirduma kesisema sotsiaalse kaitsega. Maksusüsteemil on suur osa ka ebavõrdsuse vähendamisel.
2021. aasta jaanuaris pärast vaheaega taas võimule pääsenud Reformierakond on tänuväärne seltskond. Piisab neil veidi aega valitsuses olla ning harjumuspärased vaidlusküsimused ja teada-tuntud tulised debatid kerkivad ise esile. See kergendab nende elu, kelle töö on poliitika kommenteerimine meedias.
MARIN MÕTTUS: Lähis-Ida muutumises: kuidas teha vihkajast armastaja, kättemaksjast sõber?
2015. aasta mais, aasta pärast Iisraeli kirjaniku David Grossmani romaani „Maailma otsa“ ilmumist Kalle Kasemaa tõlkes, oli Grossman üks festivali „HeadRead“ külalistest. Vestlesin temaga Kirjanike Maja musta laega saalis ja Grossman – kõhetu, heledapäine, tundliku silmavaatega ümmarguste prillide taga – haaras saali esimesest hetkest oma lihtsa, erksa kirjanikumõtte kütkeisse. Hiljem vastuvõtule ei tahtnud David algul kuidagi tulla, kuid lõpuks ikkagi tuli. Esimene veiniklaas oli alles poole peal, kui silmasin, et mitu inimest on ta Mustpeade maja saali ühte nurka surunud; Grossman peaaegu sõna ei saanudki, kuna vestluskaaslased tutvustasid häälekalt oma arusaamist Lähis-Idas toimuvast.
AIRI TRIISBERG: Solidaarne tasustamine
Kõiki kunstivaldkonna inimesi – olgu nad tööandjad või töövõtjad – ei õnnestu veenda, et solidaarne mudel on hea mudel, ent seda ei ole ka ebavõrdne kohtlemine.
Paar aastat tagasi osalesin Tallinna Kunstihoone ürituste sarjas. Sõlmisin tööandjaga käsunduslepingu brutosummas 127 eurot. Kirjutasin esinemise puhuks ettekande ja sain selle eest 100 eurot kätte. Olin tööotsaga enam-vähem rahul, kuni sattusin rääkima kolleegiga, kes esines samas sarjas. Tal on püsiv töökoht ja lisatööd tehes arveldab ta väikeettevõtte kaudu, mis ei ole käibemaksukohuslane. Ta esines ettekandega, mida oli varemgi esitanud. Tallinna Kunstihoone maksis talle arve alusel välja kogu palgafondi – 170 eurot. Seega tegi ta vähem tööd ja sai selle eest 70 eurot rohkem kätte kui mina.
REET VARBLANE, Kunstiresidentuure on vaja, et kunsti ökosüsteem toimiks
Evelyn Grzinich: „Loodan, et ehk aitab Tartu linna ja Tartu 2024 tugi Lõuna- Eesti residentuuride arendamisel tuua see teema laiemalt ka Eesti kultuuripoliitikasse.“
Veel paar aastat tagasi, enne pandeemiast tingitud piiranguid, võis üks nutikas loomeinimene, kes oli omandanud taotluste kirjutamise oskuse ja orienteerus residentuuride mitmekesisuses, et endale kõige sobivam välja valida, sisustada hõlpsasti kolm-neli aastat jutti. Kui veel kunstibiennaalide avamisnädalad ning kõikvõimalikud konverentsid-sümpoosionid juurde arvata, siis võis viis-kuus aastatki muretult ja loominguliselt mööda saata. Kuid mitte ainult pandeemia, vaid ka kliimamuutus on sundinud globaalset residentuuriturismi üle vaatama ja ümber mõtestama.
PILLE-RIIN LARM : Kuuldused kirjandusmuuseumi surmast on liialdatud.
Kirjandusmuuseumi uus direktor Tõnis Lukas soovib rakendada muuseumi heaks kõik oma kogemused, teadmised ja kontaktid.
Eesti Kirjandusmuuseumile valiti eelmisel nädalal uus direktor. Haridus- ja teadusministeeriumi teaduspoliitika komisjoni otsusel juhib muuseumi alates 1. juunist viis aastat Tõnis Lukas.
SIMON CUMMINGS: Keel, identiteet ja isiksus
Huvitav – ja mingil määral ka pettumust valmistav – oli kuulda, kuidas kolme riigi heliloojad loovad ühiste ja/või laenatud esteetiliste tunnustega muusikat.
Balti muusika päevad / Eesti muusika päevad 22. IV – 2. V, veebiülekanded Eestist, Lätist ja Leedust. Kunstilised juhid Timo Steiner ja Helena Tulve, Tartu programmi kunstiline juht Märt-Matis Lill.
Kas „Balti muusikal“ on tõepoolest äratuntav identiteet? Mõtisklesin sel aastal esimestel Balti muusika päevadel selle küsimuse üle palju kordi. Koos sellega kerkib küsimus rahvuslikust identiteedist ning ühtlasi ka, kas eesti muusikal, läti muusikal ja leedu muusikal on äratuntav identiteet. Kui need identiteedid on olemas, siis kas neil on ühesugused elemendid või on nad lahus ja erinevad üksteisest? Kas on ka võimalik, et nende maade muusikas ilmutab end kaudselt poliitiline dimensioon – kolme Balti riigi suhted?
AARE TOOL: Kui nüüdismuusika on veres
Kontserdikorraldajad kinnitavad, et veebiülekanne ei asenda tavapärast kontserti. Teisalt on veebiülekandel vaieldamatu potentsiaal anda uuele muusikale tavapärasest avaram kõlapind.
Eesti muusika päevad olid tänavu laiendatud Balti muusika päevadeks, aga kärbitud seejuures koroonapiirangute tõttu veebifestivaliks. Kui veebikontserte on viljeldud juba vähemalt aasta, siis „veebifestival“ on eesti keeles uudissõna. Millised on veebifestivali eelised ja puudused tavafestivaliga võrreldes? Võib juhtuda, et nähtus ammendub enne, kui küsimusele jõutakse ammendavalt vastata, sest korraldajad on andnud mõista, et tervikuna toimus festival veebis esimest ja loodetavasti viimast korda.
A. KORI HILL: Uurimus teaduse ja kunsti ühilduvuse kohta
Balti muusika päevadel võõrustati muljetavaldavat ansamblite, solistide, õpetlaste ja teadlaste hulka.
Eesti muusika päevadel on nüüdisheliloojate tööd esile tõstetud 1979. aastast. Sel aastal nimetati ettevõtmine Balti muusika päevadeks, et laiendada festivali fookust ja haarata kaasa ka Balti riikide naabrid. Koroonaviiruse pandeemia tõttu tähistab 2021 esimest aastat, mil festival peeti täiesti virtuaalsena. Tasulised piletid asendati annetuspalvega.
Tragikoomiline hullumeelsus. Tristan Priimägi intervjueeris Anders Thomas Jensenit.
Anders Thomas Jensen: „Ma ei mõista neid loomeinimesi, kes ennast tsenseerivad ja iga asja pärast vabandust paluvad. Kunstnikul on vaata et kohustus teisi solvata.“
Mängufilmi „Õigluse ratsanikud“ režissöör Anders Thomas Jensen on otsekohese väljenduslaadiga ja väga kuiva huumoriga. Põgusa kohtumise põhjal saan aru, et tema suurim hirm on konformism ja see, et mõni võib teda pidada lihtsamate lahendustega leppijaks.
„Õigluse ratsanikke“ vaadates saab selgeks, et selles teda küll süüdistada ei saa. Film on julge, süžee käänab siia-sinna ja osa nalju paneb jahmatades endalt küsima, kas tõesti tohib selliseid asju kinolinal näidata ja öelda. Solvuda võivad ka eestlased, sest „Õigluse ratsanike“ kriminaalne sündmusahel saab alguse Eestist, kus teadupärast on kõik pätid
TRISTAN PRIIMÄGI: Elu väljaspool mugavustsooni
Mads Mikkelsen: „„Õigluse ratsanike“ aluseks on peaaegu täiesti stiilipuhas realistlik draama, mille juurest tuli ehitada sild Anders Thomase filmide hullumeelsesse maailma.“
Aasta 2020 kuulus Euroopa filmis suures osas Mads Mikkelsenile, kes leidis seekord tee kinopubliku südamesse rolliga (ja eriti tantsustseeniga) filmis „Järgmine ring“. Võib ainult fantaseerida, mis oleks saanud siis, kui Mikkelseni ja „Järgmist ringi“ oleks õnnestunud näidata Cannes’i filmifestivalil (teatavasti jäi see ära), mille programmi oli tegelikult koht broneeritud. Tundub aga, et Mikkelsen ei anna publikule aega toibuda, sest on teinud juba väga tugeva rolli järgmises Taani filmis, millel on samuti asja konkureerida aasta parimatega. Selle autori Anders Thomas Jenseniga on Mikkelsen koostööd teinud peaaegu kogu karjääri vältel: ta on mänginud kõigis Jenseni mängufilmides peale ühe.
TRIIN TALK: Kuidas hoida vanalinna mitmekesisust ja elukõlbulikkust?
Vanalinna elanike muredesse elukeskkonna pärast ei tohiks suhtuda kergekäeliselt, sest ainult elanikkonna olemasolu hoiab ajaloolise linnakeskkonna elava ja mitmekesisena.
Ehituspärandi kaitse laienes XX sajandi jooksul üksikutelt tähtobjektidelt laiemate keskkondade väärtustamisele: kirikute ja linnuste kõrval võeti 1960. ja 1970. aastatel kaitse alla juba terveid vanalinnu. XXI sajandil oleme liikumas pärandi kui mälupaikade ja vaatamisväärsuste kaitselt pärandkeskkondade mitmekesise kasutuse ja kestliku arengu hoidmisele.
KAREN JAGODIN: Hoone, mis mäletab aega, mil kõigil ei olnud nii kiire
Kui soovime linnas näha ajastute ja funktsioonide mitmekesisust, unikaalset kõrvuti tüüpsega, siis on Ekraani kinohoone väärtuslik ehitis.
Hoolimata mis tahes poliitilisest olukorrast on kinokunst meelelahutusena olnud läbi sajandi kindel, populaarne ja kergesti kättesaadav laiade masside ajaviide. Kinohoonete areng on tihedalt seotud tehnika arenguga ja seetõttu on otsingud ja katsetused selle hoonetüübi arenguga alati kaasas käinud. Meil on esindus- ja tööliskinosid, kontserdisaal-kinod ja klubi-kinod, mitme saaliga kinod, kino-kultuurimajad. Kinohoonete kiire levik üle Eesti on kaasa toonud tüpoloogilise ja arhitektuurilise mitmekülgsuse.
MADIS ERNITS: Saja-aastane monopol – kas too big to fail?
Õigusteaduse diskursiivse iseloomu tõttu tagab jätkusuutlikkuse vaid vähemalt kahe institutsionaalselt sõltumatu keskuse aus konkurents.
Eesti akadeemilise õigushariduse sünonüümiks on ligi sada aastat olnud Tartu ülikooli õigusteaduskond. Seepärast on siin tähelepanu keskmes nii kogu Eesti kui ka Tartu ülikooli õigusteaduskonnas antava õigushariduse murettekitav olukord. Mõttekäigus jõuan välja tähelepanekuteni, mida tuleks kaaluda, et olukorda parandada.
MARINE LECIER: Loomade tööjõud on sotsiaalse õigluse küsimus
Inimeste ja loomade vahelised töösuhted vajavad XXI sajandil ümbermõtestamist, nagu ka tööloomade staatus ja õigused paljuliigilises ühiskonnas.
Loomade tööjõud on poliitikakujunduses suuresti tähelepanuta jäänud ning töö- ja loomakaitseseadustest valdavalt välja jäetud, kuid sellest tulenevad paljud küsimused inimeste ja loomade vaheliste suhete tulevikust.
Arvustamisel
„Eesti ajalugu I“
Margaret Atwoodi „Tehingud surnutega“
EMTA uudisloomingu kontsert
Tallinna Kammerorkestri kontsert „Vaikus. Elu. Südametunnistus“
näitus „Taganemisteeta. Kohaloluharjutus“
Tartu Uue teatri „Kõigi piirangute lõpp“