Sel reedel Sirbis

Sel reedel Sirbis (rohelust oodates) Juhan Liivi luuleauhinnast, feminismist ning digimugavusest ja võrgustunud aruteludest.

Juhani sõber Berit. Pille-Riin Larm intervjueeris Juhan Liivi luuleauhinna laureaati Berit Petolaid.
Aprillikuu viimasel päeval tähistati Alatskivi mail ja veebiavarustes vaiksel moel Juhan Liivi 157. sünniaastapäeva. Traditsiooniliselt kuulutatakse sel päeval välja Liivi luuleauhinna laureaat. Tänavu tunnistati kõige silmapaistvamaks liivilikku vaimsust kandvaks luuletuseks Berit Petolai „Tõnkadi-lõnk“.
Luuletus on sündinud pikkamisi. Ridade taga aimuvad mõned isiklikumad vihjed ja allhoovused, mille juurde on kippunud väikesed ja lihtsad, ent kindlad pidepunktid, nagu vana roheline metsajakk, puravikud, kodu kui hinge rahupaik … Mõttekatked aitas viimaks kokku sõlmida argine mantra „tõnkadi-lõnk“ – heli, mida teeb Petolai vana saunapuude vedamise käru.

JOOSEP SUSI: Suitsu nurk. Berit Petolai „Tõnkadi-lõnk“
Neljakümne kolmanda Juhan Liivi luuleauhinna pälvinud „Tõnkadi-lõnk“ näitab lugejale, kuivõrd palju sõltub ühest puukärust. Missugune käru täpsemalt välja näeb, sellest otseselt aimu ei saa, aga võime silme ette manada sulni pildi näiteks punakat tooni (pisut roostetanud) kärust, mis on kaetud vihmaveeglasuuriga ja mille kõrval askeldavad siutsuvad tibud.

MARIE PULLERITS: Tantsukunst ja kehalisus keset uusi hübriidvorme
Kui küsida, kas tants pole enam see, mis ta oli enne pandeemiat, siis äkki ta ei olegi seda juba tükk aega olnud ja me alles nüüd märkame seda?
Tänavuste Eesti teatri aastaauhindade väljakuulutamise järel kohtusid mõned 2020. ja 2021. aasta tantsužürii liikmed, et arutada tantsuvälja uusi võimalikke suundumusi nii Eestis kui ka mujal maailmas. Vestlesid Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tantsuteooria õppejõud Kai Valtna, koreograaf Henri Hütt, Tallinna ülikooli Balti filmi-, meedia ja kunstide instituudi koreograafiaõppejõud ja koreograaf Oksana Tralla, tantsukunstnik Eline Selgis ning tantsuvaatleja ja -kunstnik Marie Pullerits.

SANDRA HAUGAS: Riigi tagasirullimine
Neoliberalismi tagasitulek on mitte väike samm edasi, vaid suur samm tagasi.
Hiljuti kokku lepitud riigi eelarvestrateegia kinnitab, et riik on asunud jõuga teostama kärpepoliitikat. Selle illustreerimiseks ja õigustamiseks tsiteeris rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus ETV saates „Esimene stuudio“ kärpeparadigma ema Margaret Thatcherit: „Kui kõigi teiste raha on ära kulutatud, siis ühel hetkel ei jää muud üle kui tuleb küsimus maksude tõusust.“Niisiis, tere tulemast (tagasi) Eesti riigivalitsemisse, neoliberalism!

MATHURA: Pandeemia narratiivid
On surmajuhte, millega oleme justkui leppinud ega pea vajalikuks rääkida humaansuse puudumisest, isegi kui need on niisama palju välditavad kui mõned teised.
Kuulasin hiljaaegu üle Ben Okri mõne aasta eest Šveitsis LeRosey instituudis peetud ettekande „Meie salajased lood“.i 2014. aasta kevadel Tartu ülikooliski esinenud mainekas kirjanik räägib seal, millist rolli mängivad meie elus narratiivid ning et meie kõigi elu, nii individuaalset kui ka kollektiivset, juhivad kaks suurt lugu. Esimene on meie avalik lugu, mis ilmutab end selles, kuidas esitleme end teistele, millise kuvandi endast loome. Teine, meie salajane või sisemine, nähtamatu lugu sisaldab seevastu tõelust, mida oma privaatsel hetkel kehastame, seda, millised on meie sisimad unistused ja motiivid. See lugu avaldub muu hulgas kriisiolukorras, kui teeselda pole võimalik.

Feminism ja poliitiline olukord Türgis. Hille Hanso intervjuu Sanem Güneriga.
SANEM GÜNER: „Isegi paikades, kus islami jälg on palju sügavam kui Türgis, on alati esinenud naisliikumisi ammu enne, kui läänes kujunes naisliikumisest selge omaette nähtus.“
Türgi president kirjutas hiljuti alla määrusele, millega Türgi lahkub Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioonist, lühinimetusega İstanbuli konventsioonist. On õige aeg rääkida feminismist ja poliitilisest olukorrast Türgis. Sanem Güner on Hollingsi Keskuse (mittetulundusorganisatsioon Hollings Center) İstanbuli haru asedirektor; see on vabaühendus dialoogi edendamiseks Ühendriikide ja moslemienamusega riikide vahel. Sanemi uurimisvaldkonnad on Türgi ja Euroopa Liidu suhted, naiste poliitiline aktiivsus Türgis ja Lähis-Idas, Türgi lähenemine Armeeniale ning Küprose rahuprotsess.

ANITA MAASALU: Naiste uus bluus
Millised on aga 2021. aasta Eesti muusika feministlikud ilmingud? Siin on ülevaade artistidest, kelle loomingus on viimasel ajal silma paistnud feministlikud jooned.
Kui üleilmselt on popmuusikas feministlikust eneseväljendusest saanud igati harilik nähtus, siis eesti muusika peavoolus ilmutab see end alles ettevaatlike sammudega. Eesti muusikast oleks peaaegu võimatu hakata otsima paralleele selliste muusikutega nagu Miley Cyrus või Dua Lipa. Samal ajal kuuluvad needsamad artistid ikka ja jälle siinsete raadiote edetabelitesse. Sellest võib teha järelduse, et publikut justkui on. Kui vaadelda aga Eesti artiste samades edetabelites, on üldiselt esirinnas traditsioonilistele soorollidele vastavad muusikud. Ühiskonnas ikka veel valitsev patriarhaalsus, kohaliku muusikamaastiku väiksus, eestlase kinnine iseloom ja konservatiivsusele kalduv maailmavaade võivad olla vaid mõningad põhjused, miks siinsed artistid astuvad harva oma mugavustsoonist välja.

BRIGITTA DAVIDJANTS: Feminismi teekond peavoolupoppi
Popkultuuril on meeletu mõju sellele, mida peetakse normaalseks ja mida mitte. Sõnal on meeletu jõud, õiged sõnad määravad, mida peame üldse võimalikuks.
Üks on kindel: peavoolu popmuusika on muutunud. Esmajoones torkavad kõrva sõnumid, mida meile raadioeetrist saadetakse. Mõistan loomulikult, et need muutused toimusid juba varem, lihtsalt mind ei olnud neid kuulmas ega märkamas. Mäletan aga selgelt jahmatust, kui kuulsin mõne aasta eest autosõidul raadiost Dua Lipa lugu „New Rules“: „One: Don’t pick up the phone. You know he’s only callin’ ‘cause he’s drunk and alone / Two: Don’t let him in. You have to kick him out again.“

ANGELA HOLLO: Digimugavus või digiautonoomia?
Digitehnoloogiate areng, suurandmete kasutamine ja käitumisökonoomika on loonud laiahaardelise inimeste juhtimise ja kontrollimise võimaluse.
XXI sajandi alguses oli näha ettevõtete ja valitsusasutuste joovastust suurandmetest ja tehisintellekti kasutamisvõimalustest. Üha paremad (riiklikud) otsused, ühiskonna probleemide lahendamise võimekus ja personaliseeritum elu kõlavad ahvatlevate tulevikuväljavaadetena, kuid kas nende kasulikud küljed kaaluvad üles võimalikud ohud ja kas me teadvustame neid? Aina digitaalsemate ja personaliseeritumate lahenduste mündi teisel poolel asub oht, et iseseisvus väheneb, kannatavad kodanikuvabadus ja demokraatia.

MERLE KARRO-KALBERG: Võrgustunud ruumikultuuriarutelu
Ühismeedia platvormid on ruumiarutelusid hoogustanud, suurendanud teadlikkust ning julgustanud sõna võtma.
Ühismeedia ümber kogunevad aina tumedamad pilved. Meelsust on mõjutanud mitmed juhtumid. Alates 2016. aasta USA presidendi valimistest, mil Facebooki kasutajad nägid platvormil vastavalt oma vaadetele erinevat infot ja Venemaa trollivabrikud postitasid kuni Brexiti hääletuseni ja privaatsuse kadumiseni hulgaliselt valeuudiseid. Omajagu maailmalõpu meeleolusid levitasid jaanuaris ka Washingtonis Kapitooliumis laamendavad Trumpi jüngrid, kes olid läinud pealetungile presidendi säutsude ja postituste innustusel. Näidatud on, kuidas ühismeedia platvormide algoritmid kureerivad postituste voogu ja otsustavad kasutaja klõpsude põhjal, mida too näeb või ei näe, ning räägitud on ka, kuidas kasumiihaluses teenusepakkujad oma suunatud reklaamidega manipuleerivad.

LEELE VÄLJA: Estoniast, emotsioonideta
Estonia uue saali juurdeehitus Tammsaare parki on mõeldav kompromiss: nii säiliks vana maja funktsioon ja väärikus ning teater saaks toimida mitmekülgsemalt.
Kired rahvusooperi ümber lõõmavad täie hooga. Arukate arutelude kõrval kohtab arvukalt emotsionaalseid karjatusi. Meenub hõlmikpuu saaga, mis uue ooperimaja ehitusele 1980. aastate lõpul kriipsu peale tõmbas. Iseenesest oli see pigem hea: alles jäi arhitektuuri- ja kultuuriväärtuslik Süda-Tatari kant ja nõukogude aja lõpu kehva ehituskvaliteediga kaasnevad probleemid kummitaksid meid praegu samamoodi kui Estonia saali vilets akustika. Oluline on aga see, et räägitaks. Avatud riigi ja ühiskonna üks tunnus on see, et pinnale kerkinud teemad arutatakse rahumeelses õhkkonnas läbi, mitte ei hurjutata inimesi, kes on julgenud mõne ideega lagedale tulla. Kui spetsialistidelt nende arvamust küsinud teater peab sellest teada saama emotsionaalsete karjatuste kujul ajakirjandusest, tekib küsimusi linnavalitsuse eetika ja menetlusviiside sobivuse kohta.

LJUDMILLA GEORGIJEVA, MAE KÖÖMNEMÄGI. Ruumiinstallatsioon kui aruteluvahend
Arhitektide liidu sajanda tegevusaasta tähistamiseks välja kuulutatud installatsioonivõistluse mitmetähenduslikud võiduideed ärgitavad võtma mõttepausi.
2021. aasta on erakordne, sest Eesti Arhitektide Liidul (EAL) täitub 100. tegevusaasta ning selle tähistamiseks on kokku pandud arhitektuurile ja linnaruumile pühendatud juubeliprogramm. Näiteks on programmis kuraatorinäitus „Tänav“ (Tõnis Savi ja Raul Kalvo), antakse välja raamat ja film arhitektide liidu ajaloost ning korraldatakse konverents, kus käsitletakse rohepööret ja ringmajandust. Programmi kuulub ka linnainstallatsioonifestival, mis on suunatud laiemale publikule: installatsioonid püstitatakse Tallinna käidavatesse ja kesksetesse kohtadesse. Festival toob arhitektuuriideed ja väikevormid linnakodanikule käegakatsutavalt lähedale, tekitab argipäeva liikumistrajektoorile mõtlemapanevaid pause.

MARI UUSKÜLA: Elav, rõõmus ja vallatu roheline keeles, meeles ja sümboolikas
Rohelisest on saanud ajaloos niivõrd võimas sümbol, et me rohelise kasutust keeles ja kultuurides enam isegi ei märka.
Kevad on käes. Põhjamaal oodatakse seda eriti, sest siis tärkab meie ümber palju värve, millest kõige domineerivam on roheline. Kuidas roheline meile mõjub ja miks me seda aega nii väga ootame? Mida hõlmab endas rohelise mõiste ja kuidas on arenenud sõna „roheline“? Kuidas tähistatakse rohelist teistes keeltes ja milliste kultuuriliste sümbolitega rohelist seostatakse?

Arvustamisel
Aino Perviku „Miniatuurid mälupõhjast“
Ivika Sillari „Ma käisin teatris“
Kevadnäitus Tallinna Kunstihoones ja näitused „Väljas/Sees“ ning „Pealaest jalatallani“
näitus „Ole inimene! Plakateid Nõukogude Eesti eluolust“
mängufilmid „200 meetrit“ ja „Betoonkauboi“
animafilm „Mitchellid masinate vastu“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht