Sel reedel Sirbis

MARIA MÖLDER: Digikultuur, digilõhe ja digipööre  
Viimastel nädalatel on rohkesti kõneainet andnud Euroopa fondid, eriti taasterahastu (RRF). Rahastu mahust 20% tuleb suunata digipöörde ja 37% rohepöörde toetamiseks. Kultuurivaldkonna seisukohalt on kõige olulisem, et taasterahastu puhul on ühtlasi antud tungiv soovitus kasutada sellest 2% kultuurivaldkonna hüvanguks. Euroopa muusikainstitutsioonide esindajad saatsid hiljuti riigijuhtidele ka sellekohase avaliku meeldetuletuskirja. Paraku ei ole sel teemal seni olnud kuigi palju avalikku arutelu – ka paljudes teistes Euroopa riikides. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri direktor Kristjan Hallik, ettevõtte Shiftworks juht ja Tallinn Music Week’i asutaja Helen Sildna, Eesti Kunstimuuseumi juhatuse liige Sirje Helme ning innovatsioonikonsultant ja avaliku-erasektori koostöös nurjatute probleemidega MKMi haldusalas toimetava Accelerate Estonia strateeg Sten-Kristian Saluveer mõtisklevad, kuidas sobivad kokku rahastu tingimused ja kultuurivaldkond. Kuna ainuüksi digipööre on nii lai ja kultuurivaldkonnas vähe tähelepanu saanud teema, tuleb rohepöördest ja Euroopa fondidest rääkida mõni teine kord. Lühidalt: läbimõeldud digipöördeks ja sellesse investeerimiseks ongi kultuurivaldkonnas tagumine aeg.

PAUL-EERIK RUMMO: Mõistujutte, mõtisklusi 
Pandeemia ajal arendatud viisid etenduste sünkroonseks edastamiseks jäävad kestma ka saalide suletuse möödudes ning tekitavad meie aja-, ruumi- ja kontaktisoleku tajudes uusi tahke, teistmoodi tunnetust. 
Selle kirjutise aluseks on mu videoettekanne (pigem küll lihtsalt mõlgutus) hiljutisel teatrikonverentsil Kalju Komissarovi sünniaastapäeva puhul. Alustasin seal sõnadega „Tere päevast, daamid ja härrad!“ ning kohemaid takerdusin korraks. Sest kuigi hakkasin rääkima tõesti päevasel ajal ja päevane aeg oli ka siis, kui publik mind vaatas ja kuulas, oli ettekande salvestamise ajast vahepeal möödunud kolm päeva. Niisiis ilmekas illustratsioon esituskunsti muutumisele, kui teatri määravaks tunnuseks lugeda esituse ja vastuvõtu sünkroonsus ühises ruumis. Kuna konverentsi fookus oli küsimusel „kuidas edasi?“ (prognoosimisel, mis teatrist võiks edasi saada), siis tajusin üllatusega, et kogemata läks harilik teretaminegi asja ette. Seostus teemaga.

See kallis asi. Pille-Riin Larm intervjueeris ilukirjanduse žürii esinaist Sirje Oleskit
Sirje Olesk: „Meil on hästi palju raamatuid ja paremad neist vääriksid rohkem tähelepanu. Ka lugejaid on ju küllalt palju – usun, et nendele kuluksid ära asjatundlikud soovitused.“
Emakeelepäeval kuulutati välja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaadid. Ilukirjanduse žürii esinaine Sirje Olesk teeb siinkohal tähelepanekuid mulluse kirjandusaasta kohta ning ettepaneku, kuidas leida headele raamatutele rohkem lugejaid. Oleski kõrval kuulusid žüriisse Berit Kaschan, Tanar Kirs, Asko Künnap ja Joosep Susi.

ALEKSANDER TSAPOV: Idumeedia megateemade jahil 
Esimest sünnipäeva tähistanud Levila on võtnud endale ülesandeks inimestele oluliste lugudega nende süda võita. 
Möödunud aasta veebruar nägi uue kohaliku meediaplatvormi/-labori sündi: leheküljel Levila.ee ilmus Eero Epneri mammutartikkel „Alkoholi lapsed“, kus on kõheda isiklikkusega välja joonistatud alkohoolikutest vanematega üleskasvamise eluaegsed traumaatilised tagajärjed. Vaid mõne nädala pärast tegi avalöögi ka kultuuriajakiri Vikerkaar uue ülipika loo formaadiga, kui ilmus Henri Kõivu enduurorännak Tartusse planeeritud tselluloositehase saagasse. Kui Vikerkaar on võtnud nõuks jutustada jõgiromaanilikke pikki lugusid kord aastas (ilmumas on Hent Kalmo käsitlus Konstantin Pätsist), siis Levila proovib seda teha eri formaatides enam-vähem igakuiselt.

PEEP NEMVALTS: Eesti teaduskeel – üleilmse teadmusrikkuse osa
Sõnasõnaline tõlge ega toorlaenud ei suuda kunagi täpipealt vahendada ühes keeles avalduvat loomupärast tunnetust mis tahes teises keeles.
Igat keelt saab kõnelda mitut moodi. Eestiski on rohkesti mõnusaid murdeid-murrakuid, ealist, erialast ja muud slängi. Et kõik üksteisest aru saaksid, vajab rahvas ühiskeelt ja sellest kujundatud kirjakeelt ‒ nn standard- ehk normikeelt ‒ suhtlemaks nii kõnes kui ka kirjas, olgu üldkeelena kogu ühiskonnas või oskuskeelena erialati. Teaduskeele võib määratleda kirjakeele allkeelena, mis lõikub kõikide erialade oskuskeelega ja võimaldab väljendada teaduslikku tunnetust selgelt, loogiliselt, ühemõtteliselt.

UNO VEISMANN: Kas suudame ja tahame asustada Marssi?
Muski ja Bezosi raketid sobivad kosmosetaksoks, hiidrakettide tootmine saaks võimalikuks vaid riigi rahastamisega.
USAs sõjavangi seisundis raketikonstruktor Wernher von Braun avaldas 1952. aastal saksa keeles raamatukese „Marsiprojekt“. Von Brauni erakordselt suurejoonelise inimeste maailmaruumi väljumise visiooni tiražeeris artikliseeriana ajakiri Colliers. Esimese sputniku stardini oli jäänud viis aastat, kuid peale tehiskaaslaste oli kirjeldatud asustatud kosmosejaama ning Kuu ja Marsi külastamist ja asustamist. Von Braun kavandas lendu Marsile suurejooneliselt: orbiidile ümber Maa pidi saadetama ligi tuhat tehnoloogilist raketti, millest kokku monteeritaks kümme Marsile suunduvat laeva seitsmekümnele astronaudile. Kaugema eesmärgina oli visandatud väljarändamine maailmaruumi, inimkonnale uue tegutsemisareaali hõlvamine. See oli ekspansiooni-astronautika manifest.

JUHAN HELLERMA: Filosoofiaprofessorite taandumine
Vajame rahvusvahelise mõju skaalal ka vähem oivalist teadust, mis kataks Eesti riiklikust ja ühiskondlikust huvist lähtuvad vajadused.
Margit Sutrop ja Tõnu Viik naasid pärast pikki välismaal veedetud rännu- ja õpinguaastaid Eestisse ja asusid siin vastavalt Tartu ülikoolis ja Eesti humanitaarinstituudis filosoofiat edendama. Nüüd on kaks pikaaegset filosoofiaprofessorit otsustanud liikuda uutele jahimaadele: Sutrop siirdus jaanuari lõpus riigikokku, Viik vannutatakse mai keskel Tallinna ülikooli rektoriks. See annab põhjuse asjaosalistelt küsida, kuhu on eesti filosoofia viimase paarikümne aasta jooksul jõudnud ning milline väljavaade avaneb tulevikku.

JAANIKA ANDERSON Naised tungivad muuseumi 
XIX sajandil avati muuseume paljudes Euroopa ja Ameerika suuremates linnades. Need olid välja kasvanud õukondade ja aristokraatide kogudest – kuriositeetide kabinettidest ja pildigaleriidest. XIX sajandil liikusid kollektsioonid kitsast kodusest keskkonnast välja – neid taheti näidata avalikkusele. Paljude muuseumide aluseks ongi erakollektsioonid. Mõneti said muuseumid koduse ruumi laienduseks, kus linna eliit veetis aega ja korraldas kokkusaamisi. Ka muuseumide arhitektuuris hakati jäljendama kohtumispaigaks olnud hooneid – templeid, katedraale, ülikoole ja kaubanduskeskusi.

MARIANNE MIKKO: Palgalõhet vähendamata edasi ei liigu 
Mis see sooline palgalõhe oma olemuselt muud on, kui ühiskonna suhtumine naisesse, kellele võrdse, sama või samaväärse töö eest ei maksta võrdset palka.
Võitlus majanduslise üheõigusluse eest võib kujuneda veel raskemaks kui pikaajaline võitlus poliitilise üheõigusluse eest.
Minni Kurs-Olesk
Kui digivaldkonnas on mitte ainult Euroopa Liidul, vaid valdaval osal maailma riikidest põhjust Eestist eeskuju võtta, siis naise töö tasustamise puhul tuleb silmad maha lüüa. Võrdse, sama või samaväärse töö eest naisele palga maksmises oli ja on Eesti Vabariik Euroopa Liidu mahajääja. Digitaalselt võimekas väikeriik ei ole aastakümnete vältel teinud tiigrihüpet ega suutnud lahti saada sügavaima soolise palgalõhega riigi mainest.
Miks on siis naise töö tasustamine nii keeruline, et kogu selle aastatuhande vältel ei saa riik tunda end töötava naise teema puhul rahulolevana? Võib vastata lihtsalt: ei ole olnud poliitilist tahet.

KAIRI MÄND, GRETE ARRO: Inimesest lähtuv linnaplaneerimine  
Tallinna kesklinna üldplaneeringu ideekorje tõi selgelt välja, kuidas pealinlased südalinna tajuvad, mis on hästi ja mis tahab parandamist. 
Linn on loodud inimese poolt ja inimese tarbeks. Linna kui elukeskkonna pluss on alati olnud tihedus ja mitmekülgsus ning lühikesed vahemaad ehk kõik vajalik on käe-jala juures. Linnaruum on elav, kui seal on piisavalt jalakäijaid. Sellegipoolest väärtustatakse inimest kui ruumi kasutajat linnaplaneerimisel ebaõiglaselt vähe. Mis teeb linnaruumi meeldivaks ja arvestab jalakäijate heaoluga?

LAURA LINSI: Ära iial lammuta 
Pritzkeri auhinna pälvisid prantsuse arhitektid Anne Lacaton ja Jean-Philippe Vassal, kes leiavad, et kui taaskasutada seda, mis olemas on, saab teha rohkem ja paremini. 
Prantsuse arhitektide Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali mantra on „ära kunagi lammuta, ära kunagi eemalda või asenda, selle asemel muuda, lisa ja taaskasuta“. 16. märtsil teatati, et nad on tähtsa rahvusvahelise Pritzkeri arhitektuuriauhinna 2021. aasta laureaadid. Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali tegevus tõestab, et arhitektuur ei ole ainult kitsa ringi siseasi, vaid sellega suudetakse lahendada laiemaid ühiskondlikke kitsaskohti.

ART LEETE: Komi koera elu 
Komid peavad meeles, et algusest peale on koer kõiges süüdi, ja suhtuvad koertesse pealtnäha arusaamatute armastuse- ja vihaseguste tunnetega. 
Komi koera elu pole kerge. Jahimehed kõnelevad neist igasuguseid lugusid, mis esmapilgul omavahel üldse kokku ei käi. See hakkas pihta juba õige ammu, kui inimest veel olemaski ei olnud.

Intervjuu
Põhja- ja Baltimaade noore kunstniku konkursi žürii liikme Andra Orniga
Elektriteatri eestvedajatega
noore skulptori preemia laureaadi Sarah Nõmmega

Arvustamisel
Mario Vargas Llosa „Paha tüdruk“
püsinäitus „Sissejuhatus Eesti disaini“
klaasikunstinäitused tarbekunsti- ja disainimuuseumis: Pilvi Ojamaa uuem looming, „Klassikud. Ivo Lill“ ja Tiina Sarapu „Saladuste tuba“
VAT-teatri „Juudit“

Järgmine Sirp ilmub 9. aprillil

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht