Sel reedel Sirbis

Rääkida, rääkida, rääkida … Margus Maidla intervjueeris Tallinna tehnikaülikooli rektorit Tiit Landi. TIIT LAND: „Eelkõige kvaliteet ja alles siis kvantiteet! Need ajad, mil aeti taga mahtusid, ja mida suurem seda uhkem, on ülikoolidel möödas.“
1. septembril 2020. aastal alustas Tallinna tehnikaülikooli rektorina tööd neurokeemia ja neurotoksikoloogia professor Tiit Land. Tema elus on see juba kolmas kord asuda rektoriametisse, kuid seekord mitte enam Tallinna ülikooli rektorina, vaid Tallinna tehnikaülikooli liidrina. Nagu ta ise ennast tabavalt TTÜ arengukonverentsil nimetas – sarirektorina. Võime enda üle ka suure auditooriumi ees nalja heita tuleb tippjuhile vaieldamatult kasuks.

MARTIN REBANE: IT-õpe tuleb ülikoolides lõpetada ja keskenduda puidugraanulitele
Eneli Kindsiko kirjutas Sirbis, et õppetöö alarahastus kahjustab ülikoolide õppekvaliteeti ja õppejõudude järelkasvu. See on õige, samas liialt leebe sõnastus. IT-õppe puhul on eestikeelne kvaliteetne ülikooliharidus surnud, aga samal ajal takistab riigi toetatud dumping erakõrgkoolidel kvaliteetse hariduse pakkumist. Mõistlik oleks riigi rahastatud IT-õppekavad sulgeda ja keskenduda sellele, mida Eestis hästi teeme, näiteks puidugraanulite tootmisele.
IT-õppekavad Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides, näiteks Tallinna tehnikaülikoolis ja Tartu ülikoolis, on ristsubsideeritud niigi napi teadusraha arvelt. Õppejõude, kellele õpetamise eest makstud palk kataks tegelikult tehtud töö, annab tikutulega otsida – kui neid üldse leiab. Ristsubsideerimine, ühe teenuse hinna katmine teise arvelt enamasti kahjustab konkurentsi.

MATHURA: Sallivuse mitu palet
Lääne ühiskonna õigustatud püüdes saavutada suuremat sallivust ja võrdsust on midagi läinud viltu– poliitilisest ja eetilisest mõõtmest on saanud üks.
Tänast maailma on raske ette kujutada aruteluta sallivusest ning vajadusest tunnustada inimeste rassilisi, usulisi, kultuurilisi jm eripärasid. Olen ise pühendanud üsna suure osa oma elust meist geograafiliselt kaugete kultuuride ja usundite uurimisele ja vahendamisele, elanud riigi „äärealadel“ nii Indias kui Filipiinidel ning kuulunud tinglikult oma maailmavaatelt, uskumustelt ja huvidelt enamasti ühiskonna „vähemusse“.

ALEKSANDER METSAMÄRT: Püha Kultuuri kiusamine?
Olukord, kus muuseumid suletakse enne kaubanduskeskuseid on sümptom mis kõneleb sellest, kuidas kultuur võib selles valitsuses jääda üksi.
Sarnaselt muuseumiinimestele võtsin kolmapäevast alanud uued piirangud vastu suure hämmastuse ja meelehärmiga. Ööklubid, mõistetav. Muuseumid ja teatrid – misasja!? Miks suletakse koroonaohus esmalt asutused, milles piisknakkuste levimine on väiksem kõigist teistest avalikest asutustest? Selle taustal jäävad avatuks kaubanduskeskused ja jõusaalid. Rahumeeli saab käia kaupu näppimas ja stressi välja higistamas. Tõsi, rühmatreeninguid ei saa korraldada, kuid ähkimisest tõstepingile kleepunud viiruseosakesi see vaevalt häirib.

ÜLO VALK: Veel kord upanišadidest, emotsioonideta
Nii nagu uurijal, on ka tõlkijal vabadus otsida uusi lahendusi, ja seda on Mait Raun teinud, loobudes mitmetest harjumuspärastest vanaindia mõistete eesti tõlkevastetest.
Upanišadid. Vanaindia keelest tõlkinud Mait Raun. Sarjas „Avatud Eesti raamat“. Ilmamaa, Tartu 2020. 616 lk.
Jälginud kõrvalt tõlkija Mait Rauna aastatepikkust tööd selle raamatu ettevalmistamisel ja lugenud eelmise nädala Sirbist Martti Kalda ühetoonilist mahategevat retsensiooni, valdab mindki nõutus. Eesti indoloogia seisukohalt on ilmunud väga oluline teos, mis väärib kindlasti suuremat tähelepanu ja süvenemist. Püüan järgnevate ridadega sellele kaasa aidata.

BRIGITA REINERT: Kunstiklassika, kogukonnad ja mitmehäälsus.
17. veebruaril Kumu kolmandal korrusel avatud püsiekspositsioon „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“ on pälvinud suure tähelepanu ja tekitanud vaatajates elava arutelu. Kuraatorite, Kumu direktori, kunstiteadlase Kadi Polli ja Eesti Kunstiakadeemia kultuuriajaloo professori, ajaloolase Linda Kaljundi värske käsitlus on toonud tuttava kunstiklassika vaatajani täiesti uudsel viisil.

STEN KAUBER: Filmikultuuri platvormistumisest ja meediastumisest
Kinode sulgemisega ei kolinud suures ulatuses platvormidele pelgalt tarbimine, vaid ka kogu muu filmindusega seonduv tegevus.
Möödunud aasta tõi esile tänapäeva filmikultuuri digitaalsuse ja platvormipõhisuse. Kinode sulgemisega ei kolinud suures ulatuses platvormidele pelgalt tarbimine, vaid ka kogu muu filmindusega seonduv tegevus. Eelmisel aastal kahekordistus filmihuviliste suhtlusvõrgustiku Letterboxd kasutajaskond, Tiktokis võis täheldada uute filmiaruteluvormide ja filmikogukondade sündi ning tekkisid mitmed koosvaatamise liidesed. Sellised ilmingud viitavad juba pikaajalisemale filmikultuuri meediastumisele, mis seisneb selles, et filmikultuur avaldub üha tihedamini (ühis)meedia vahendusel ning selle loogika, vormide, lubavuste ja tehnoloogiliste võimaluste piires. Tegutsevate filmiklubide ja üksikisikute blogide asemel lokkavad #FilmTwitter, suhtlusvõrgustike filmigrupid, #filmtiktok ja filmikultuuri audiovisuaalsed vormid. Need annavad põhjust rääkida filmikultuuri meediastumisest ja platvormistumisest. Mida see filmitarbimise ja -kultuuri seisukohalt endast täpsemalt kujutab?

ÄLI-ANN KLOOREN: Kuidas käsi käib, Eesti muusikaelu?
Kontserdikavad on järjest mitmekesisemad ja ette kantakse ka vähem tuntud teoseid. Sellist meeldivat tendentsi täheldasin ka veebruarikuus.
Kui esitada selle artikli pealkirjas sõnastatud küsimus ebakindla homsega muusikule, ähmase tulevikuga muusikaüliõpilasele või kinni-lahti piirangutega maadlevale kontserdikorraldajale, saaks ilmselt vastuse laadis „halvemini kui iial varem“. Kui küsida aga sedasama veebruarikuiste kontsertide publikult, saab vastus olla vaid üks: väga hästi.
Kui tegin veebruarikuiste kontsertide hulgast valiku, sai haare väga lai: klassikalistest sümfooniakontsertidest džässi, popi ja rahvaliku muusikani. Vaid korralik rokk-kontsert jäi kuulmata. Ütlen ausalt: sellist elamuste laviini ei oleks osanud oodata, eriti kui võtta arvesse ebakindel olukord, kus muusikutel praegu elada tuleb.

Nähtamatu linna teejuht. Merle Karro-Kalberg intervjueeris urbanist Kadri Lindu.
KADRI LIND: „Palju räägitakse, et linn tekitab stressi ja teeb tuimaks, aga mõnikord mõjub linn hoopis vastupidi: saab unustada enda ja tegeleda kõige ümbritsevaga.“
Enne kui kinod ja kultuuriasutused jälle suleti, jõuti Tartu Elektriteatris napilt ära näidata teist korda kokku pandud eriprogramm „Linnad filmides“. Selle koostas urbanist Kadri Lind, kes on linnakultuuri edendanud 2013. aastast, mil praeguse Tartu Uue teatri hoovis avati kultuuri- ja kogukonnahoov „Uus õu“, linnafestivali „Uit“ eelkäija. Seejärel tuli tänavakunstifestival „Stencibility“ ja juba mainitud linnafilmide festival. 2016. aastal tunnustati Kadri Lindu Tartu noore kultuurikandja tiitliga.

KRISTA ARU: Hoidkem ja harigem eesti keelt, osakem leida ühine meel …
Laureaadi kõne pärast Jaan Krossi kirjandusauhinna pälvimist 19. veebruaril 2021
Austatud Jaan Krossi perekond! Lugupeetud Jaan Krossi auhinna komisjon! Tänan teid selle suure tunnustuse eest!
Teie otsus viis mu kimbatusse: seisan äkki kahe suure mehe, kahe Jaani vahel, kusjuures ühte pole ma iial kohanud ning teisega olen vaid paar korda juttu ajanud Eesti kirjandusmuuseumis, mil ta südamest rõõmustas Otto Wilhelm Masingu ja Heinrich Rosenplänteri kirjavahetuse ilmumise üle. Täna pöördun mõtteis, täie austuse ja tänuga, ühe ja teise poole nii: lugupeetud toimetajahärra Tõnisson ja austatud maestro Kross!

PIRET KARRO: VÕIM JA SUGU. Head internatsionaalset naistepäeva!
Esmaspäeval on naistepäev, mille juured ulatuvad teadupärast XX sajandi alguskümnendi sotsialistidest naisõiguslaste algatusse. 1910. aasta augustis tegi Clara Zetkin koos kaaslastega rahvusvahelisel naistekonverentsil Kopenhaagenis ettepaneku pühendada igal aastal üks päev valimisõiguse nõudmisele. See ettepanek võis olla seotud New Yorgis tehtud samalaadsete avaldustega ning vormus juba aastaid kestnud feminismi esimese laine ajal, kui nõuti naistele meestega võrdseid poliitilisi õigusi.

ALLAN PADAR: Üliõpilasest teadustöötajaks, tulemuseks rohkem doktoreid
KIRILL JURKOV, ENE SELART: Välispoliitikas on roll kokkusattumusel: Alfred Ruthe
Luulesalv. ANDRES AULE
Euroopa Liidu Miesi auhind

Arvustamisel
Martin Alguse „Tagamaa“
Ljudmila Loginova Kazarjani „Luuletused. Päevik 2011–2020“
XIV Tallinna talvefestival
kontserdid: ERSO „Sünergia“ ja Eesti Kontserdi „Hispaania laulud“
näitused: Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa „Korduvad mustrid“ ning Maria Valdma „Mälupalee“
Vanemuise „Niskamäe naised“ ja Rakvere teatri „Tants“
mängufilm „Konverents“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht