Sel reedel Sirbis

SIIM PAUKLIN: A. D. 2020 mikroskoobi all
Kangesti tahaks anda välja aasta radikaali või aasta jooksul kõige rohkem radikaliseerunud inimese auhinna. Konkurents oleks tihe ja väärilisi kandidaate palju.
2020. aasta on olnud teaduslikust aspektist huvitav, inimlikust vaatenurgast seevastu morjendav. See aasta läheb nii Eestis kui ka teistes lääneriikides kirja jätkuva ideoloogilise polariseerumise, radikaliseerumise ja üksteisest möödarääkimise aastana. Ühiseid pidepunkte jääb vähemaks, sest läänemaailma inimesed elavad alternatiivsete faktidega paralleelreaalsustes.
Mitu kuud kodus istumine ajab harjumuseks saanud päevakava sassi ega mõju vaimsele tervisele hästi. Koroonapandeemia on reaalajas näidanud, et nii liberaalsusel kui ka konservatiivsusel on looduslikus valikus oma väärtus, sõltub vaid ajastusest, millal on emb-kumb kohane. „Liberaalsus“ ja „konservatiivsus“ ei ole tänapäevased kitsad poliitilised määratlused, vaid märgivad maailmaga suhestumise laadi.

LAURI LAANISTO: Niuhti!
Millalgi murdis teadus ikkagi valitsuse kollektiivsesse ajju sisse. Pigem kõrvalteid kaudu kui ettenähtud institutsionaalsuse redeleid pidi.
Mida muud öelda, kui et koroona tüüris lõppeval aastal suuresti ka teaduslaeva. Tegi seda väga otseselt, ent ka kaudsemaid teid pidi. Täites muu hulgas suurel määral valitsuse lubaduse suurendada teaduse rahastamine ühe protsendini SKTst, vähemalt aastaks 2021 – mis tuli omajagu üllatusena, arvestades et 2019. aasta suvel tehtud riigieelarve strateegia välistas lähiaastateks selle võimaluse (ning vähemalt selle teksti kirjutamise aegu on võimul veel seesama valitsus). Õigupoolest on öelda „suurel määral“ liialdus. Tsiteerides Martin Helmet: „Tänu SKT langusele me täidame selle protsendi ära ilma ühtegi eurot juurde andmata – peaaegu, natuke jääb puudu, me peame väga vähe juurde panema. Et niuhti, üks valimislubadus täidetud koroona tõttu.“

Loperguse teatriaasta sosinad ja karjed. Tambet Kaugema intervjueeris Valle-Sten Maistet.
Valle-Sten Maiste: „Teater leidku aset vahetult siin ja praegu ning säiligu mehaanilise reprodutseerimise eelsetele kunstitöödele omane ainulaadsuse aura.“
Lõppev teatriaasta oli ebasümmeetriliselt lopergune: alguses kaks ja pool kuud tavapärast teatrielu, siis kolm ja pool kuud peaaegu teatrita aega, seejärel tasapisi vanadesse roobastesse loksunud teatrisuvi ja -sügis ning nüüd uuesti peale pandud publikupiirangud. Teatrikriitik ja ERRi taskuhäälingu „Teatrivaht“ üks tegijaid Valle-Sten Maiste kuulub tänavu kahte žüriisse, sõnalavastuste omasse ja teatriliigiüleste auhindade ühisžüriisse, mille ülesanne on anda märtsis teatripäeval välja teatri aastaauhinnad. Nende tööülesannete tõttu on ta vaadanud sel aastal ära üle 70 esietendunud sõna-, tantsu- ja etenduskunstilavastuse. Kuigi tänavu jõudis viirusepausi tõttu lavale vähem uuslavastusi, on teatriaasta tase Maiste hinnangul hea.

HENT KALMO: Maa ei maga. Aastavahetuse mõtteid
Kas peab ainult häälte peale mõtlema, kui riigi ja rahva heaolu on kaalu peal?! Naistel kohvikuskäik ära keelata, elureform on vaja läbi viia!
Tjah, üks aastaratas on jälle oma keerud ära keeranud. Uut aastat alustatakse vana viisi järgi ikka nii, et vaadatakse ette-taha. Kunagi tehti esimesena kokkuvõtteid sellest, milline oli mullu viljasaak. Tuleb välja, et kuigi majandus kiratses, läks põllumeestel üldiselt hästi. Tunamullu suvel oldi lausa õnnega koos. Juulis uhkeldati, et kisub „seitsme tonni kanti hektari kohta, väiksem saak oleks isegi natukene pettumus“. Tookord kukkus välja nii, et septembris istutigi rekordi otsas, aga kurdeti: äravedamiseks ei jätkuvat masinaid. Hinge ei saanud maal tõmmata ka möödunud aastal. Augustis tihati juba unistada, et ehk tuleb kaks miljonit tonni vilja kokku. Aina sadas häid uudiseid. Mõned ütlesid, et neil on palju suviotra, teised, et nisu. Ja lõpuks aasta kroon – maherüpsi uue rekordina saadi seda viljelusvõistlusel üle kahe tonni hektarilt. Seda on palju. Võime rõõmustada. Maa ei maga.

2020: Mis sel aastal hästi läks ja rõõmu tegi?
Vastavad FLO KASEARU, ELO KIIVET, MUDLUM, MAI LEVIN ja HELEN SILDNA.

MARI PEEGEL: „Plekktrummi raamatute“ särin ja luhtumine
Püsib vajadus kirjandusliku telesaate järele, kus oleks eri võttepaikade, nägude, teemade ja meeleolude mikstuur, kus meie kaasaegne kirjandus saaks oma ampsu rahvustelevisiooni eetriajast.
Plekktrummi raamatud“. Saatejuht Joonas Hellerma. Toimetajad Hedi Rosma ja Johanna Ross. Režissöör Erle Veber. Teisipäeviti kl 21.30 ETV2s.
Eetris on olnud kolm „Plekktrummi raamatute“ saadet ja võib juba öelda, et tegemist on sümpaatse katsega tuua ETV ekraanile raamatud tagasi. Tõsi, pärast „Kirjandusministeeriumi“ lõpetamist on raamatutest räägitud saadete „OP“, „Terevisioon“ ja „Prillitoos“ lugemisnurgas, kuid kirjandus väärib ka täiesti oma saadet.

EPP TAMM: Rahvakultuur tänapäeval
Mis on tänapäeva rahvakultuur ja kas see vajab eestkõnelejat? Sel teemal on vaja kooskõnelemist ja üksteisest arusaamist – ühist keelt.
Eesti rahvakultuuri keskuse koostööseminar „Mis on rahvakultuur tänapäeval ja kas see vajab eestkõnelemist?“ 20. X Erinevate Tubade klubis.
„Rahvakultuur“ on üks sellistest mõistetest, mille üle arvatavasti väga palju ei mõelda, kuna selle sisu on justkui selge. Rahvakultuur on lihtne ja kodune, mitte midagi keerulist, mille üle peaks pead murdma. Kui aga üritada seda tuttavat tunnet sõnadesse panna, võib avastada, et ei oskagi defineerida. Ja kui hakkame oma määratlusi veel võrdlema …

+ KAIE TANNER: Mis siis on rahvakultuur?

ALEKSANDER METSAMÄRT: Kogupere-jõulufilm lakkepoomisega
„Visa hing“ näitas uut tüüpi eneseiroonilist märulikangelast jõulufilmis, kus jõule on kergendust pakkuvalt vähe.
„Visa hing“ on jõulufilmide kullafondi üks eriskummalisemaid esindajaid. Pealiskaudsel vaatlusel verine märul, keskseks konfliktiks pantvangikriis terroristide poolt hõivatud kõrghoones, on saanud verivorstide, pohlamoosi ja kinkide kõrval iga normikohase Eesti jõululaupäeva konstandiks. Pealegi on „Visa hing“ vaieldamatult Hollywoodi tippkassafilm. Kuigi filmiloolased kipuvad kassahiti sündi samastama „Tähesõdade“ ja „Hai lõugadega“ ning hittide hulgast leiab mitmeid teoseid, mis püsivad filmiajaloos maamärkidena, esindab „Visa hing“ siiski omaette klassi. See ei olnud esimene märul, kus sündmustik on piiratud rangelt kindlas geograafilises ruumis, ega esimene, kus üksik peategelane on pandud vastakuti seisma bandiidikambaga. Ometi on sellest saanud mõõdupuu, millega saab määratleda suurt osa märuližanrist – „Visa hing, aga lapsega“ („Üksinda kodus“); „Visa hing, aga bussis“ („Kiirus“) ning „Visa hing Valges majas“ („Rünnak Valgele Majale“) on vaid mõned näited pikast ning äärmiselt eripalgelisest ja nüansirohkest järelelust, mis filmi tuules tekkis. Sestap soovin jõuluaja vaimus heita pilgu sellele, mis „Visa hing“ õigupoolest on ja mida ta teeb.

PIRET KARRO VÕIM JA SUGU: Kuidas jõulud üle elada?
Mulle jõulud üldiselt väga meeldivad, sest enamasti on see tähendanud, et mu suurest suguvõsast tuleb kord poolaasta jooksul (teine kord on jaani ajal) kokku vähemalt kakskümmend inimest. Pärast rasket jõululõunat tuleb väike paus, kõik istuvad suurde kambrisse maha ja sirvivad kiiresti luulekogusid. Tublimatel on flöödi-, viiuli- või lõõtsapala ette valmistatud või oma salm autos teel maale välja mõeldud. Mõni esitab aastast aastasse sama, mõne eest on luuletus juba loetud, enne kui ta jõuab toolilt püsti tõusta ja jõuluvanani sammuda.

TUUL SEPP: Evolutsioonibioloogiline argielu
Mis seob optimismi esinemishirmu ja lahkuminemisärevusega? Kõiki neid saab seletada evolutsioonilisest vaatevinklist.
Septembrikuu Sirbist sai lugeda minu evolutsioonibioloogiast lähtuvaid mõttekäike pereelu teemal. Kuigi pereloomine ehk „bioloogiline kohasus“ on evolutsiooni seisukohalt kõige tähtsam teema üldse, annab loodusliku valiku toimimist näha ka argielu valdkondades, mis nii otseselt geenide edasiandmisega seotud ei ole. Siinkohal pakungi Sirbi lugejale veel ühe sissevaate evolutsioonibioloogilisse mõttemaailma. Selles väljavõttes evolutsioonibioloogi päevikust vaatlen olukordi ja tundeid, millega pea kõik igapäevaselt kokku puutuvad: optimism ja pessimism, kohvijoomine, haigustest hoidumine, toiduvarumine, esinemishirm ning lahkuminekuärevus.

JIŘÍ TINTĚRA: Üks jalg Eestis, teine Lätis

Kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad. Anna Lindpere vestles Iiri-Eesti koostöönäitus „Mu maja pole tehtud neist puudest, mis kasvavad kodu taga metsas“ Eesti kuraatorite Aet Adra, Helmi Marie Langsepa ja Mari Möldrega.

Luulesalv. Brandon Kilbourne

Arvustamisel
Mudlumi „Mitte ainult minu tädi Ellen“
Laurits Leedjärve „Rännakud kõiksuses“
Jaan Lahe „Sõnum teisest maailmast. Mis on kristluse põhisõnum?“
James Lovelocki „Novatseen: saabuva üliintellekti ajastu“
kontsert „Jõul“
näitused: „Kaljo Põllu. Mütoloogiline muinasmaailm“, Kadri Mälgu „Buldog“ ja Lola Liivati „Abstraktse maali värvikõne“
Salto arhitektide näitus „Maketid“
Paide teatri ja Musta Kasti „Carmen“ ja Karolin Poska „Sinu nirvaanale“
mängufilm „Kallid seltsimehed!“
dokumentaalfilm „Mephistopheles“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht