Sel reedel Sirbis

TÕNIS SAARTS: Haritlasdemokraatia. Tänan, ei. 
Kui XX sajandi jooksul hakkas klassi- ja päritolu mõju poliitikas vähenema, siis XXI sajandil ahendab haritlasdemokraatia taas demokraatlikke osaluskanaleid.
Mis saaks olla paremat, kui et riiki juhivad haritud inimesed, kes langetavad tarku ja põhjendatud otsuseid? Usun, et enamik lugejatest kirjutaks sellele seisukohale alla ning rohkem sellele teemale ei mõtleks. Demokraatia puhul pole aga asi sugugi nii ühene. Kui taaselustada Platoni meritokraatlik idee, et valitsema peaksid filosoofid ning riik on nagu laev tormisel merel, mille juhtimise saame usaldada vaid asjatundlikule kaptenile ja meeskonnale, siis tekib demokraatliku süsteemi puhul pinge, sest kõigil reisijatel (olenemata nende kvalifikatsioonist) peaks olema justkui õigus kaasa rääkida, kuhu laev sõidab, ja selle tüürimises osaleda.

REIN RUUTSOO: Mis laadi sündmus oli 1980. aasta ärev sügis? 
Vanadel eestlastel oli salarelv – Põhja Konn, kes magas oma ürgkoopas, kuid ärkas ja tuli rahvale appi, siis kui kümme tuhat meest teda ussisõnadega kutsus. 
1980. aasta ärev sügis jääb juba 40 aasta taha. Tollal tänavameeleavaldusteks paisunud koolinoorte protestid kõnelesid jõudu koguvast üldisemast leppimatusest sovetliku režiimiga. Siit sai ka tõuke haritlaste kollektiivne väljaastumine, mis on ajaloo annaalidesse läinud „40 kirjana“. Avaliku kirja vormis venestamispoliitika kriitika oli sisult programmiline dokument, kus ei puudunud poliitilisele manifestile omased joonedPöördumine lõppes nõudmisega: „Me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, kus ükski inimene ei peaks tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele või päritolu pärast, kus rahvusrühmade vahel on mõistmine ning pole vihkamist; maaks, kus valitseb kultuuriline ühtsus mitmekesisuses ja keegi ei tunne oma rahvustundeid solvatuna või kultuuri ohustatuna.“

HELLE HELENA PUUSEPP: Fanny ja usk  
26. oktoobril möödus sada aastat ühe omanäolisema eesti mõtteloo kujundaja Fanny de Siversi sünnist. Ta oli alati uudishimulik, tundis huvi kõige vastu, mis maailmas toimumas. Nii on tal meile ka tänapäeval palju öelda. Hea võimaluse perioodikas ja trükistena ilmunut taas avastada annavad Arne Hiobi kokku pandud nüüd juba neljas köites kogutud teosed. Esimese köite pealkirjas „Kogu mu elu on advendiaeg“ väljendub täpselt Fanny de Siversi eluhoiak: pidev ootus, täis lakkamatut huvi ja usku loodu ja looja vastu, tõe ja õigluse otsingud usus, et kõrgem jõud annab kindluse, mis tagab mõttevabaduse ja vaimu sõltumatuse.

EERO EPNER: Nüüdisteater keset üldistusi ja vastandumisi
Üldistused ja vastandumised on kahtlemata vajalikud, võimalikud ning sageli isegi hõlbustavad teosest arusaamist, kuid liigagi sageli sünnivad nad liiga lihtsalt ja pealiskaudselt.
Mõne nädala taguses Sirbis avaldas Jaak Allik arvustuse Hendrik Toompere jr lavastusele „Lehman Brothers“ (Eesti Draamateater, 2020). Kuna selles arvustuses teeb Allik nüüdisteatri kohta mõned märkused, mida kohtab teatriavalikkuse hoiakutes ikka ja jälle ning mille üle tasub dialoogi pidada, siis olgu siinne mõttevahetus katse selgitada mõningaid põhimõtteid, millest minu arvates paljud nüüdisteatri lavastajad nii Eestis kui ka mujal on lähtunud. (Puudutan vaid lavastusi, mida on võimalik käsitleda sõnateatrina ning jätan kõrvale lavastused, mille südamikus on liikumine, performance vms.)

MARGUS OTT: Ilmast ja tagailmast
Ah et siinilm ei vasta mu ideele, kategooriale? Häda siinilmale! Idee on tähtsam kui inimene! Tähtsam kui mistahes olev asi! 
Tahan rääkida isiklikkusest ja selle määradest. Peamine viis ilmas tegutseda on ilmsusena. Ilmsuse-inimesena me teeme seda, mis on ilmne: ärkame hommikul, peseme hambaid, sööme, läheme tööle, räägime sõbraga, ostame poest midagi jne. Selle vastu saab aga tõusta tagailmne inimene (või tagailmne hääl meie enda sees), kes ütleb: kõik see elu pole põrmugi isiklik, sa ei tee neid asju ise, vaid umbisikuna.

LAURA INGERPUU: Nõukogude modernism on ilus 
Vana maja on nagu koer, kes tahab sügamist: nõukogudeaegsed majad on juba vanad ning vajavad väärtustamist ja hoolitsust nagu kõik varasemate perioodide ehitised. 

Nii mõnelegi toob mõte nõukogudeaegsest arhitektuurist kohe silme ette Lasnamäe hallid paneelmajad, lagunenud linnahalli või hüljatud põllumajandushooned. Nõukogude aja ehitisi tajutakse tavalise, väärtusetu või ka ebameeldivana. Visalt on hakanud kaduma vanema põlvkonna veendumus, et kõik okupatsiooniaegne sümboliseerib toonast režiimi ja ideoloogiat ning tuliseid tundeid tekitavad mõne tipp-poliitiku halvustavad kommentaarid selle ajastu arhitektuuri suhtes.i Enamjaolt on hukkamõistva hoiaku taga siiski asjatundmatus, vähene huvi või maitse-eelistused. Selle ajastu arhitektuuri väärtuse mõistmiseks on vaja tunda üldist olukorda ning pöörata kohalikule arhitektuurile süvendatud tähelepanu.

MADIS TUUDER: Kas Sillamäe võiks olla nõukapärandi mõistmise võti?  
Sillamäe on omalaadne linnaehituslik vabaõhumuuseum, kus on esindatud kõik nõukogudeaegsed stilistilised kihistused stalinistlikust klassitsismist postmodernismini. 
Kirde-Eesti ja eelkõige sealsed tööstuslinnad ja -asulad mõjuvad mujal Eestis elavatele inimestele sageli irdsete, salapäraste ja kummalistena. Eesti väiksusele ja kompaktsusele vaatamata peetakse seda maanurka endiselt kaugeks ja võõraks, nii et alles hiljuti oli selles piirkonnas ka turistina käimine justkui midagi eneseületuslikku ja ekstreemset. Sellisel suhtumisel on mõistagi arusaadavad põhjused: räägib ju suurem osa sealsest elanikkonnast muu Eestiga võrreldes teist keelt ja evib teistsugust kultuuritausta, mis avaldub ka selle piirkonna elukorralduses. Samuti erineb siinne asulastik oma kujunemisloo ja visuaalse ilme poolest ülejäänud riigi paigust, kuigi, olgem ausad, analoogiaid leiab Põhja-Eestist kuni Paldiskini välja. Kirde-Eesti mentaalne eraldatus muust Eestist on kujunenud nõukogude ajal ning sama aeg on vorminud ka selle piirkonna näo, paljuski eelnevate kihistuste hinnaga.

KERTTU PALGINÕMM: Koidula juuksed ja Goethe ema kakaotassid 
Mõtisklusi kirjanikumuuseumidest
Ehkki selle kirjatüki ajendiks on Pärnu Muuseumi filiaali Koidula muuseumi uus püsiekspositsioon, võtan mõtiskleda üldse kirjanikumuuseumide üle.
Eestis tegutseb Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing, mille esinduslikule kodulehele on koondatud informatsioon kirjanike, üle Eesti paiknevate kirjanikumuuseumide ja (rahvusvaheliste) projektide kohta. Sealt leiab ka lisamaterjale, mida saavad oma töös kasutada näiteks õpetajad. Võib-olla ongi kohane siinkohal välja tuua, et kirjanikumuuseumidel on potentsiaali just koolilaste jaoks, kes võiksid neid eesti keele ja kirjanduse tunni raames külastada. Koidula muuseum on kindlasti väga hea näide, sest Jannsenite perekonna pärand on meie ajaloo seisukohalt ja tänapäevalgi jääva tähtsusega. Käisin hiljuti selles muuseumis ja veendusin, et Pärnu linna ja kaugemaltki pärit kooligrupid külastavad vana koolimaja koroonaepideemiale vaatamata meeleldi. Uus püsiekspositsioon toob kindlasti külastajaid juurde.

ÜLO NIINEMETS: Talupojatarkuse jälgedel I
Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb … talupojatarkust tunnistada?
Virgo Siili hiljuti ilmunud raamatus „Teadlane miiniväljal“ märgib Rein Taagepera: „Teadus peaks vähemalt osaliselt justkui vastanduma talupojamõistusele, mis leiab, et asjad ja nendevahelised seosed on nagu on, ning küsima selle asemel „kas ikka on?“ või „miks on?“, kuid talupojalikult kitsast maailmavaadet leidub ikka veel. Ajal, kui Galilei hakkas tegema mõõtmisi raskustungi kohta, oleks iga Toscana talumees võinud talle öelda, et mis sa, tola, teed, ma ju tean, mis suunas asjad kukuvad – allapoole. Mida Sa veel uurid?“

RAGNE KÕUTS-KLEMM: Venemaa sündmuste uudisteökoloogia
Informatsiooniline julgeolek nõuab selgitamist, kui suure tõenäosusega kasvab uudisteportaalide kaudu üldine infokorratus.
Ühiskonna iseloomu kujundab võrgustikuline infolevi – ja mitte mingi selge struktuuriga aiavõrgulaadne nähtus, vaid kompleksne süsteem tugevama ja nõrgema külgetõmbepotentsiaaliga sõlmkohtadest ja nendevahelistest seostest. Info saab siseneda võrgustikku eri sõlmkohtadest ja liikuda eri trajektoore pidi. Avalikkuseni jõudva info puhul on tihti keeruline kindlaks teha, kust on see alguse saanud, kas seda levitatakse kellegi huvides, kas see on juhuslikult pälvinud tähelepanu või on infoni jõutud ajakirjanike eesmärgipärase detektiivitöö tulemusena.

Kristjan Raua preemia järjekindla töö eest 
Laureaate Anu Hinti, Jaan Toomikut, Anne Türni ja Juta Keevallikut ühendab vanade meediumide orgaaniline ühendamine modernismiga, klassikaliste väärtuste aus esitlemine.

Arvustamisel
Steven Millhauseri „Noaloopija ja teisi novelle“
XII rahvusvaheline festival „Klaver“ ja festivali „Üle heli“ ruumilise heli õhtu
Maarja Kangro „Kaks pead. Libretoraamat“
XIII „Manifesta“ Marseille’s ja rahvusvaheline kunstimess „ArtVilnius“
Eesti Noorsooteatri „IRIKKIRI“, Paide teatri „Blablabla“, teatri Piip ja Tuut „Mauno saladuslik kadumine“
Dokumentaalfilmid  „Vseviovja „Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“
mängufilm „Suvi 85“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht