Sel reedel Sirbis

LAURA LUIDE: Segadus „Kultuurikompassil“
Universaalsest disainist on kasu kõigile. Ligipääsetavuslahenduste rakendamine ei ole kunagi võimatu, ehkki sellealaste kogemuste vähesuse tõttu võib nõnda tunduda.
Kultuurikorraldajate foorum „Kultuurikompass: kuidas korraldada ligipääsetavat kultuuri?“ 8. IX Viljandi pärimusmuusika aidas. Esinesid Piret Aus (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), Hene-Riin Männik ja Krislin Kämärä (Eesti meremuuseum), Astrid Hurt (Võru pensionäride päevakeskus), Leino Rei (Eesti noorsooteater), Ingrid Ulst (Alle-Saija teatritalu), Tiiu Tamm (Leigo järvemuusika festival), Nastja Pertsjonok (Tartu rahvusvaheline maja) ning Jane Vabarna (festival „Seto folk“). Vestlusjuht Jakob Rosin.
Nagu lisavajadustega inimeste temaatika puhul tavaks, astuti ka Tartu 2024 foorumil „Kultuurikompass: kuidas korraldada ligipääsetavat kultuuri?“ ühe jalaga õigel teel, ent jäädi teisega kraavisügavustesse kinni. Vältimaks „Kultuurikompassil“ esinenute seas levinud segadust ligipääsetavuse mõiste tegeliku tähenduse üle ja sellest eemaldumist, üritan mõistet kõigepealt mõne sõnaga selgitada, ehkki – laenates sõnu noorsooteatri esindaja Leino Rei ettekandest – ka minu tekst ei pretendeeri lõplikule tõele, vaid põhineb mu enda kogemustel puudega neuroerineva inimese ja eneseesindajana.

Sillamäest ja metsavendlusest Peterburi venelanna pilguga – romaani „Uraan“ autorist Olga Pogodina-Kuzminast vestlevad Epp Annus ja Elle-Mari Talivee 
Näib, et baltlaste kujutamisel on vene kultuuris koloniaal- ja fašismidiskursuse segunemine ikka veel elujõuline kombinatsioon.
Olga Pogodina-Kuzmina, Uraan. Vene keelest tõlkinud Erle Nõmm, toimetanud Hele Pärn. Kujundanud Jüri Jegorov ja Villu Koskaru. Tänapäev, 2020. Sari „Punane raamat“. 400 lk.
Eesti keelde on hiljuti tõlgitud romaan, mis lugejat kindlasti külmaks ei jäta. Selle autor Olga Pogodina-Kuzmina (sünd 1969) on siberlanna, kes elab Peterburis, on lõpetanud sealse teatriakadeemia ning kirjutanud romaane, näidendeid ja filmistsenaariume. Ta on sageli külastanud ka Eestit, ent romaan „Uraan“ on kirjutatud Kuramaal Ventspilsi loomemajas.

ISABEL MARI JEZIERSKA: Mõtteid ja täheldusi ajakirjandusseisust Eestis
Kerge on muutuda osaks süsteemist ja selle sees olles võibki näida, et see paradigma on ainuõige ja süsteemi toimemehhanismide vastu võidelda ei olegi võimalik.
Aasta eest kirjutasin Müürilehesⁱ nõnda: „Olen üritanud juhinduda Millist, kelle arusaamad suunavad arutama teemadel, mis võivad näida selged ja lõplikult paigas. Kui me ei luba teisel oma mõtet esitada, siis on võimalus, et temal on siiski õigus. Väita vastupidist oleks äärmiselt arrogantne. Nii võimegi jääda uskuma ilusat valet. Ja isegi kui see mõte, mida me ei luba teisel esitada, on vale või vigane, siis mingi osa sellest võib olla siiski tõde. Ja kui me ei luba teisel seda mõtet esitada, siis me ei saa ka näidata, et see on vale. Nõnda jääbki see tõeks vales elava inimese jaoks. Kui see vaigistatud mõte on aga tõde, siis hoiame tagasi ka seda inimest, kes on selle mõtte omanik, sest tal ei ole võimalik selle üle arutleda ning seda teiste mõtetega kaalukausile panna. Mahavaikimisest või vaigistamisest ei ole kellelgi võita – ei sellel, kellega me ei nõustu, ega meil endil.“

SVEN ANDERSON: Miks ma ajakirjanduse eest maksan? 
Ärimudel, mis põhineb klõpsude arvul, tuleb ümber mõtestada. Võtmeküsimus on, kuidas mõõta, analüüsida ja arvesse võtta iga klõpsu tähendust. 
Ajakirjandusväljaande lugejal on õigus küsida: „Mille eest ma maksan?“ Ka ajakirjanikud peaksid ikka ja jälle mõtlema, mille nimel nad töötavad ja mille eest tasutud saavad. Lugejana ootame ajakirjanduselt kvaliteeti, mida see kellegi arvates parasjagu ka ei tähendaks. Ajakirjanikud peaksid aga küsima ja küllap küsivadki pidevalt endalt, millist sisu on nad nõus oma nime all avaldama? Kvaliteedist on saanud vestlusteema söögilauas ja diskussiooniallikas professionaalide seas. Ühed arvustavad ajakirjandust maailmavaate pinnalt, näiteks muretsevad selle pärast, et sellised väljaanded nagu Delfi või Postimees on muutunud ühe või teise ideoloogia tööriistaks. Teise osa jaoks on ajakirjanduse kvaliteet kutsumuse, eriala-, töö- või siis äriküsimus. Sellest tulenevalt on vaja pöörata tähelepanu ajakirjanduse ärimudelile.

VILLU KADAKAS: Keskaegsetest (maa)kirikutest ehitusarheoloogi pilguga
Vanimate ühiskondlike hoonete kujunemisloo tundmine tugevdab tunnetuslikult sidet esivanemate ning meie ehituspärandiga. 
Miks üldse uurida keskaegseid kirikuid? Küsimus võib tunduda asjakohatu. Kui jätta kõrvale muinasaegsete maalinnade ja kivikalmete kuivlaos müürid, on ju tegemist Eesti vanima arhitektuuriladestusega, millel on pikk uurimistraditsioon. Mitte küll Eestis, aga Euroopas on kirikuhoonete uurimine üks arheoloogia vanemaid harusid. Teisest küljest võib pikk uurimislugu ja kauane tähelepanu varasemale kunstile jätta mulje, et selles vallas on praeguseks kõik läbi uuritud. Mis siin enam, tuleb keskenduda uutele ja uurimata teemadele.

ELO LIIV: Katkestus. Inimtekkeliste maastike teke ja kadumine
Paigad mäletavad meid jälgede järgi. Keskkonnakunst on kui keel, mis aitab sideme maastikuga taastada, äratada ja võimendada kohatunnet ning kogukonda. 
Keskkonnakunst on sotsiaalse ja poliitilise suunitlusega kunstivorm, mis tegeleb piirkondade ja maastike mõtestamisega, inimese ja looduse suhetega, pöörab tähelepanu looduskeskkonna haavatavusele, üleekspluateerimisele ning inimese loodusest võõrandumise probleemidele. Keskkonnakunsti kasutatakse sageli maakunsti, maastikukunsti või ökokunsti katusmõistena.

MADLI EHASALU:  Kuraatoriõppest projektiruumini – ideaalne hüppelaud  
Hoibi keldrigaleriist on saanud pelgupaik oma kunsti näitamise näljas noortele, keda huvitab intiimsus, kollektiivsus ja afektiivne meeleseisund. 
Igas suurlinnas leidub eragaleriisid ja projektiruume, kus vaateakendest eemal koguneb varjuliselt kunstnike ja fännide seltskond. Tallinnas on viimase kümne aasta jooksul saanud sedalaadi omaalgatused uueks normiks: tekkides ja kadudes, kutsudes osa saama privaatsemast kohtumisest kunstnike ja korraldajatega. Astuda näituseruumi, kuhu sissesaamiseks tuleb helistada galeristi telefoninumbrile, võib nõuda eneseületamist. Sedalaadi paigad osutavad eksklusiivsusele, aga ka alternatiivsusele ja sutsukesele salapäralegi.

ANDRES KUUSK: Energia ja kliima
Kasvuhoonegaaside hulk atmosfääris ning planeedi keskmine peegeldusvõime on need, mis kujundavad planeedi keskmise temperatuuri, s.t kliima soojenemise või jahenemise.
Sirbis on lähiajal olnud mitmeid kirjutisi kliima ja kliimamuutuste teemal. Näiteks Piia Posti kirjutis 17. juuli Sirbis annab põhjaliku ülevaate,ⁱ mis on see kliima, mis muutub, ja mis on kliimasüsteem. Euroopa Liit on kavandanud meetmeid, et hoida ära inimkonna põhjustatud kliimamuutusi. Samal ajal on nii arvamusliidrite hulgas kui maailmapoliitikas neid, kes usuvad, et Maa kliima on määratud ainult astronoomiliste parameetritega (Päikese kiirgus, Maa orbiit ja telje kalle) ja inimtegevus ei suuda planeedi kliimat muuta ning kõik need meetmed kliimamuutuste tõkestamiseks on kellegi huvides aetav äri. Püüame saada natuke selgust, kellel on õigus. Meil siin Maa peal on võrdluseks Kuu – Päikesest sama kaugel, aga mitmeti Maast erinev ja inimtegevusest mõjutamata. Maa ja Kuu omavaheline võrdlus on abiks ka maapealse kliima mõistmisel.

Intervjuu
režissöör Janno Jürgensiga
Zlíni laste- ja noortefilmide festivali kunstilise juhi Markéta Pášmovága

Arvustamisel
Sofi Oksase „Koertepark“
Aleksei Salnikovi „Petrovid gripi küüsis“ ja „Osakond“
Pärdi päevad
Pärnu Linnaorkestri hooaja avakontsert
kontsert „Segakoor Noorus 60“
näitused: Tartu ülikooli „Minu elu ülikool“ ja Anna Kõuhkna „Uus ring“
Vaskjala loomeresidentuuri kokaraamat 2017–2018
Vaba Lava „WhiteWash“, Von Krahli teatri „Sa oled täna ilusam kui homme“ ja Rakvere teatri „Charlotte Löwensköld“
mängufilm „Rain“