Sel reedel Sirbis

Enriko Mäsak: Monumendiraevust kunstiuurija pilguga
Iga teine Tallinna 1970ndate ja 80ndate avaliku ruumi skulptuur on omamoodi iseenda eitus.
Maailma haaranud pahameel monumentide suhtes ning nende kukutamine näikse kuuluvat rohkem sümbolite kui kunstivalda. Sõda peetakse sümbolite ja märkide mäletamise ning nende aktsepteerimise pärast, mitte monumentide endi kunstilist loogikat silmas pidades. Sellisel juhul võikski jääda kogu rüselus monumentide ümber sümbolitega seonduva piiresse ning puutugu avalikku skulptuuri vaid sedavõrd, kui see käsitleb avaliku ruumi kunstilist külge või esteetilise kogemuse kvaliteeti. Monumentidest on saanud mälusõja metonüümia, mis oluliselt ahendab võimalust üldse loominguga suhestuda, peale selles leiduva meelelahutusliku iva.

Jaan Pelt: Toonid, kajad ja kahinad ehk Kõik on omavahel seotud – astronoomia, muusika ja puud metsas
Kui juhuslikult inimeselt küsida muusika ja astronoomia seoste kohta, siis kaks tõenäolist vastust on „Kuupaiste sonaat“ ja sfääride muusika. Mõlema tüüpvastusega on aga seotud probleemid.
Beethoveni 14. klaverisonaat kannab tiitellehel pealkirja „Quasi una fantasia“ ja sellel pole astronoomiaga mingit pistmist. Isegi fantasia tähendab siin pigem improvisatsiooni kui taevani ulatuvat poeesiat. Meile tuntud nimetuse sai sonaat alles rohkem kui kolmkümmend aastat pärast tema kirjutamist. Selle panijaks oli poeet Ludwig Rellstab, kelle vaimus sonaadi esimene osa assotsieerus paadisõiduga kuuvalgel Luzerni järvel.

Andres Krumme: Plastimure
Edumeelsetest materjali, sealhulgas bioplasti, tootmise ja kasutamise stsenaariumidest oleks palju kasu nii Eestis kui mujal ning plastimure saaks leevendust.
Mobla piriseb, uus päev läks käima! Aga sealt see tuleb, ärkamise selgusega pressib peale rõhuv mure. See plast! Ma ei taha, et asi, mida ma ärgates esimesena puudutan, oleks plast! Siiski pääsu pole, ise see asjandus vakka ei jää, ma pean selle kätte võtma. Miks on nutiseade plastist korpusega, rääkimata paljust muust, mis on korpuse sees? Vastik! Üles, üles, välja siit linade vahelt. Kahtlustan nendeski plasti, kahtlane silt näitab CO/PES: 50/50. Ilmselt sundis ainult räsitava päeva väsimus õhtul nende vahele pugema. Nüüd on vaja vannituppa jõuda. Kui saaks, siis lendaks. Korterisse on korralik laudpõrand maha pandud, aga soperdajast ehitusmees on selle üle tõmmanud mingi läikiva tarretisega, mis pidavat puitu kulumise ja määrdumise vastu kaitsma. Aga see on kahtlane, kui pole just plast, siis vähemalt polümeer, veelgi arusaamatum.

Kaarel Tarand: Ja plastimaks saagu!
Iga samm föderaalsema Euroopa poole toetab edumeelsust ka Eestis.
Euroopa Liidu otsustusprotsessis on vähe üllatuslikku. Ilma kodanike mandaadita ametisse nimetatud komisjon töötab tavakorras tööpäeviti ja hoiab masinavärki käigus. Aeg-ajalt kogunevad Brüsselis ka liidu liikmesriikide valitsusjuhid, kellest igaühel on kodumaine mandaat hammasrataste vahele liiva puistata. Nemad töötavad puhkepäevadel ja öösiti. Komisjon ei pea oma olematutele valijatele iga otsuse järel raporteerima suurvõidust, valitsusjuhid aga teevad seda alati. Mis tahes kompromiss on otsusejärgsel pressikonverentsil iga konkreetse maa võit ja Eesti ei ole erand. Nii olemegi teisipäevast alates kuulnud sellest, kuidas meil tänu peaministri meisterlikkusele läbirääkimiskunstis hästi läks ning koju toodi enneolematult suur rahahunnik.

Kai Taal: Aeg muusikas ja muusika ajas
Heliloojate kuulsus ajas pole midagi konstantset, mõnikord tunnevad kaasaegsed oma geeniused ära, mõnikord mitte, ja ka pärast surma tekkinud populaarsus ei pruugi jääda igavesti püsima.
Legend räägib, et kirjutanud kord üks XVIII sajandil sündinud mees oma sõbrale Ludwig van Beethovenile ning pärinud tolle tervise järele. Helilooja vastanud aasta pärast. Loo jutustaja väitis, et selle aja kontekstis polnud see midagi erakorralist: inimesed valitsesid aega, mitte aeg neid. Tegelikult pole selline ellusuhtumine kadunud, seda on ka minu elus. Mul elab Austrias sõber, keda pole ühismeedias ja kes kirjutab enamasti käsitsi, ehkki e-posti aadress on tal olemas. Vahetame temaga siiski e-kirju, mitte tindi ja sulega kirjutatuid, kuid mitte sagedamini kui paar-kolm aastas, nii et teiselt kirja saanu kogub paar kuud mõtteid ja muljeid. Minu elus on see erandlik, temal mitte. See austerlane soovib kogeda „päris“ maailma nii palju kui vähegi võimalik ning paljude meelest tähendab see ilmselt minevikus elamist. Tekib küsimus, mida õigupoolest kujutavad endast uhked väljendid „minevik“, „olevik“ ja „tulevik“ ning kuidas ja kas üldse on neid võimalik eristada?

Mats-Laes Nuter: Võimatu vaid Tallinnas
Tallinnas pole ilm halvem kui Helsingis, Oulus või Oslos. Kliimal ja geograafilisel asukohal pole jalgrattaga liiklemisel kaugeltki kõige kandvam roll.
19. VI Sirbis on lugeda Kaarel Tarandi vastukaja värskele inimarengu aruandele. See mahukas kogumik on ka minu öökapiraamat. Paljude Tarandi tähelepanekutega saab nõus olla, kuigi artikli retoorika tundub olevat pealkirjale kohane: täiuslik ruum on kättesaamatu ideaal. Ühele mõttele pean siiski oponeerima. Tarand kirjeldab, et unistust eestlastest kui jalgrattarahvast kaitstakse peamiselt välismaiste eeskujudega Hollandist, Taanist ja Austriast (eeldatavasti viimase kahe puhul Kopenhaagen ja Viin), aga kuivõrd Eesti laiuskraadil on nende riikide oludega võrreldes pime, külm, sajab vihma või lund ja puhub kõle tuul, siis pole siinmail aktiivse liikuvuse samasuunaline areng võimalik.

Kohtumine tundmatuga kesk kurnatud loodust
Kui kaob rahvas, kultuur ja keel, kaob sellega koos mõtlemisviis ja maailmanägemine, tõdevad Edina Csüllög ja Anti Naulainen.
Filmitegijad Edina Csüllög ja Anti Naulainen räägivad soome-ugri filmifestivalist ja Handimaal filmiõpitubade korraldamisest. Jutuks tulevad ka tarbimisharjumused ning nende tõttu kannatav loodus- ja elukeskkond.

Järvi Kokla: Kärdla köikse suurem vaatmisväärsus ongid Kärdla ise
„Ära käi Kärdel,“ kordas mei ema ikka, kui raha otsa hakkas löppema. Nee öpedussönad oli ta kasutusele vötten ühe mei küla vanapoisi keest, kis vastas sedasi köikidele uudishimulikkudele, kis imestasid, et kuida taal naa palju raha on. Aas aga näpu tähtsald püsti ja ütles elutargald: „Ära käi Kärdel“. Mo lapsepölves käidi Kärdel harva, korra nädalas, tavaliseld laupeeval. Mei kodust oli Kärdele kaheksa kilumeeterd ja see oli pitk maa, sest sel aal pole veel iga peres autud oln ja nii pitkasid söitusid vööti harva ette. Hiiumaal oli muidu ka vähe teisem möötkava. Näituseks Köpu, kuhu oli terveld 50 kilumeeterd, oli peaaegut nagu maailma löppus, kus käidi vöib-olla korra viie aasta sees ekskursioonil.

Arvustamisel
näitused „Urbatekt varjatud maailmas“ ja „Ando Keskküla. Tehnodeelia ja tegelikkus“
Hando Runneli „Ma ja ta ka“ ja Kalle Käsperi „Ime“
Käbliku festival ja „Klaaspärlimäng“
Kellerteatri „Mäng“ ja Musta Kasti „Sada sekundit südaööni“
Raimo Pullati ja Tõnis Liibeki „Oma alma mater’it otsimas“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht