Sel reedel Sirbis

Sirbis Eesti inimarengu aruanne, Sirbi vahel on Diplomaatia.

MART HIOB:  Vabatahtlikult linnadesse surutud Eesti
Kui lugeda arengukavasid, tundub, et Eesti liigub hajutatud asustuse ja üksteisest hooliva ühiskonna poole, kui aga inimarengu aruannet, et tormame Tallinna linnriigi suunas.
Seekordne Eesti inimarengu aruanne „Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud“ on üks nutune lugemine. Tõsi, mitmes peatükis tuuakse välja helgemad näitajad, nagu põllu- ja metsamaa jätkuvalt suur osakaal maakasutuses, eestlase looduslähedus, avaliku ruumi areng ning elukeskkonna suur potentsiaal inimväärsema miljöö loomiseks. Aruanne koosneb neljast peatükist, igas peatükis on sissejuhatus ja neli, esimeses viis artiklit eri autoritelt. Aruande lõpus on neli tulevikustsenaariumi. Siinkohal käsitlen eelkõige esimest peatükki.

LEELE VÄLJA: Inimkeelne aruanne inimmõõtmelise ruumi kohta
Värske inimarengu aruanne toob hästi välja pärandi ning ruumi hoidmise ja kavandamise kitsaskohad: sõltuvuse poliitilistest otsustest ja spetsialistide kaasamata jätmise.
aastast peale koostatakse iga kahe aasta tagant Eesti inimarengu aruanne, mis annab ülevaate Eesti sotsiaal-majanduslikustolukorrast. See on siiani olnud sotsiaalteadlaste pärusmaa. Värskes aruandes on aga vaatenurka laiendatud ning sisse toodud ka teised, mitte vähem olulised elukvaliteeti mõjutavad asjad, nagu meid ümbritseva füüsilise ruumi, eelkõige avaliku ruumi kvaliteet ja identiteeti kujundavad püsiväärtused, nagu pärand ja looduskeskkond. Eraldi peatükk on pühendatud ka vaimsele keskkonnale, kusjuures aruteluruumi mõiste all on käsitletud nii ajakirjanduses kui ka ühismeedias toimuvat. Rõhuasetuste muutus on panustajatehulka toonud rohkem teadlasi ja laiema ringi huvigruppe. Võib oletada, et selleaastasel aruandel on lugejaid palju rohkem kui seni.

AVELIINA HELM: Aus ülevaade
Aruanne toob selgelt välja, et oleme veel kaugel ühisest arusaamast, millisena me oma avalikku ruumi näha tahame.
See, kes loeb värske inimarengu aruande looduskeskkonna osa, näeb Eestit ja Eesti elanikku ausas valguses. Ruumi ning ruumilist arengut käsitlevas teoses on välja toodud looduskogemuse ja -tunnetuse mitmekihilised tahud. Ühest küljest kujuneb elanikust pilt kui loodusega heas kontaktis olevast inimesest – käib seenel, marjul, kalal, matkaradadel, tegeleb harrastusteadusega. Teisalt paistab silma vähene teadlikkus looduskeskkonda mõjutavatest teguritest, väga napp arusaam looduse hüvede tähtsusest elanike hea käekäigu ja tervise kujundamisel, passiivsus ja vähene nõudlikkus avaliku ruumi kujundamise osas ning kehv kaasamine/kaasumine otsustusprotsessidesse.

ANTTI ROOSE: Eesti linn ja maa 2020
Strateegilisi valikuid ruumilise õigluse nimel tuleb teha sel kümnendil.
Võtan Eesti inimarengu aruande (EIA) kokku viie tulevikulise teesiga Eesti linnaühiskonnast, mis iskiühiskonnana reageerib kriisidele ja väljendab ühismeelt kodanikuühiskonnana. Unistav ja tõenäosuslik ettevaade sõltub ruumilistest otsustest siin ja praegu: kuhu tuleb uus elurajoon, koolimaja, logistikakeskus või õlitehas, kuhu veetakse interneti või autokiirtee, kuhu joonistatakse uus looduskaitse või puhkeala. Avaliku ja suletud ruumi sundgeograafia kehtis ka enne koroonakriisi. Ruumile peab jätma samuti ruumi.

JOONAS KIIK: Udukudumisest ja teaduspesust ajakirjanduses
Kui pseudoteaduslikku udu kootakse  suurima päevalehe peatoimetaja asetäitja toolilt, heidab see ajakirjanduspildile ja arvamusruumile märksa süngemat varju kui mõne raadiodiskori ignorantne loba.
Tõejärgsusest on palju räägitud, sõna on üldtuntud, hästi on teada ka selle sõna hädad, neist on omajagu juttu olnud. Meenutan lühidalt. Millegi tõele järgnevaks nimetamine eeldab, et see miski erineb tõest, on mittetõde. Näiteks tõejärgsest ajastust kõnelemine ütleb, et tõe ajastu on läbi, käes on valede aeg. Enne oli meil tõde, nüüd mitte, nüüd on see kuhugi kadunud. See jutt tundub tõekauge. Kas siis enne valetamist polnud? Oli. Kas nüüd on vale öelda, et lumi on valge? Ei ole. Korrutustabel kehtib. Mis tõejärgsusest me siin räägime?
Ent nähtus, mida see sõna kohmakalt tähistab, polegi järsk ja are juba toimunud pööre, vaid aeglane ja hajus, alles kestev protsess. Korrutustabeli osas on üksmeel veel üldine, kuid paljudes keerulisemais küsimustes kipuvad üldtunnustatud tõe mõõdupuud ja nende autoriteet hajuma. Sellest jutt käibki. Võistlevaid või ka vastandlikke tõekspidamisi oleks nagu üha rohkem, kuid vähemaks paistab jäävat ühist pinda, mida enamik oleks valmis usaldama. Poliitilistes, ühiskondlikes ja eetilistes küsimustes konkureerib hulk ideoloogiaid, mis on ise oma tõe mõõdupuud ega tunnista teisi, väliseid kriteeriume, kui see neile parasjagu ei sobi.

ELO KIIVET: Kivist naised on nähtamatud
Naiste eemalejäämine ühiskondlikelt jõupositsioonidelt väljendub ka linnaruumis, liiga vähe on neile eraldatud tähelepanu tänavanimega või lubatud aupaistet monumendiga.
Koolipõlves pidin igal aktusel kuulma paatosliku häälega loetud sõnu: „Meie kooli lipp, Härma-kooli lipp, eesti kooli lipp, ühegi plekita. Miina Härma neiukäed õmblesid esimese sinimustvalge lipu kahe sõbranna seltsis.“ Need neiukäed on mu ajju sööbinud igaveseks. Edasi läks asi segaseks, meelde jäi mingi siivutuvõitu jaburdus, et oleme oma emade õed ja isade vennad, kuigi tegelikult oli hoopis „Me oleme oma isade koolivennad, me oleme oma poegade koolivennad ajast aega. Me oleme oma emade kooliõed, me oleme oma tütarde kooliõed ajast aega.“ Nüüd üle lugedes tundub Lehte Hainsalu 1989. aastal kirjutatud lipu saatmise salm veidi nõretav, aga peaaegu normaalne.

DORIS KAREVA: Õnnelik sõlmitus
Norralane Øyvind Rangøy, eestlanna Veronika Kivisilla ja ameeriklane Adam Cullen on jõudnud koos luulekoguni „Kolm sõlme“.
„Kolm sõlme“ on üks õnnestunud pealkiri, mis äratab teadvuses tuhinal kogu kelti sümboolika. Tuleb meelde ka lapsena loetud muinasjutukogumik „Tuulesõlmed“, Clifford W. Ashley legendaarne „The Ashley Book of Knots“ ehk „Ashley sõlmeraamat“ 1944. aastast ja alles hiljuti lapatud Des Pawsoni merendusteatmik „Sõlmed“, Tom Waitsi laul „Pray“ Ameerika bändi Book of Knots saatel, sõlmkiri, mis eri vormes oli kasutusel nii inkadel kui ka Vana-Hiina riigis – ja mis veel kõik.
Põnev, kuidas mõnes sõnas korraga sõlmuvad nii iidne kiviraiekunst rock-art kui ka eksperimentaalmuusika art-rock – aga ka tuntud inglise psühhiaatri ja kirjaniku Ronald David Laingi looming. Tema antipsühhiaatria vallas omamoodi teedrajav teos „Knots“ jõudis 1978. aastal Paul-Eerik Rummo tõlkes eesti keelde Loomingu Raamatukogu ülimenuka vihikuna „Omadega puntras“.
Ühes valgete laudadega vooderdatud ärklitoas, mille lagi meenutab kummuli pööratud paati, ajangi juttu selle raamatu autoritega: norraka Øyvind Rangøy, eestlanna Veronika Kivisilla ja ameeriklase Adam Culleniga. Selges eesti keeles, kuigi ühiseid keeli leidub teisigi.

In memoriam Ain Kaalep
Luulesalv. Leanika Tamm
Kaanetekstid Hanna Linda Korp ja Janek Kraavi
Lõpulugu Mele Pestilt

JOHANNES LÕHMUS: Mäluta molutajast Kafka ja Camus’ni
Ajaviite- ja lõõgastumiskultuuri kujutamisest eesti muusika- ja mängufilmis 1960ndate esimesel poolel nõukogude kultuuriuuringute, tantsu, pidutsemise, molutamise ja targutamise valguses.
aastad on maailma filmiajaloos põnev rahvuslike uute lainete ajastu: nouvelle vague Prantsusmaal, cinema novo Brasiilias, neues deutsches Kino Saksamaal, Tšehhoslovakkia uus laine jne. Nõukogude filmiloos on see periood sõnastatud kui postmälu ajajärk, mil vastanduti stalinistlikule kinematograafiale ja toonastele suurtele ajaloofilmidele, kus Nõukogude Liit peab võidukaid lahinguid nii kodus kui võõrsil, või ka muusikalistele komöödiatele. 1960. aastate nõukogude filmid näitavad seevastu argi- ja eraelu koos ühiskorterite interjööridega, kus paistab remont alaliselt pooleli olevat ja valitseb traumaatiline õhkkond, milles lahustuvad minevik ja pealtnäha pidepunktideta olevik.

VAHUR KELLER: Viirus kui nähtamatu zen-master*
Kellerteatri kriisikogemus: iga prognoos on illusioon ja meie plaanidest sõltub enamasti palju vähem, kui arvame.
Kaks aastat tagasi lõppes minu paar kümnendit kestnud töö riigiteatrite süsteemis. Uutel juhtidel on sageli mugavam oma nägemust ellu viia tema enda kokku kutsutud meeskonnaga. Olin hakanud teatrit, kus tegutsesin, ehk liigagi omaks pidama, ja selline illusioon maksab sageli varem või hiljem valusalt kätte.
Hirm muutuse ees oli väga suur. Riigiteater annab turvatunde, millel on nii häid kui ka halbu külgi. Võimalus trupiga pikemalt koos töötada on hea: kui kolleege paremini tunda, saab avaneda potentsiaal, mis põgusal projektipõhisel kokkupuutel jääks ehk varjatuks. Tähtsusetu ei ole muidugi ka majanduslik pool: küllaltki kesine teatripalk on enamasti küll kuu esimeste päevadega otsas, kuid kodulaenu saab tasutud ja haigekassa teenus on garanteeritud. Selge, et kui argimuresid on vähem, saab paremini loomingule keskenduda.

KADRI STEINBACH: Mis saab pärimusmuusika keskusest?
Eesti pärimusmuusika keskuse eelarve sõltub suuresti piletitulust. Ehk oleks põhjust selle tegevuse jätkumise nimel riigi (regionaal)toetust suurendada?
Artiklit kirjutama tõukas mind ERRi kultuuriportaali uudis (19. V 2020), et Eesti pärimusmuusika keskus koondab 10 töötajat, poole töötajaskonnast, sest „eriolukorra ajal polnud võimalik teenida piletitulu ega ruume välja rentida“. Konteksti tundmata uudis šokeerib, seda enam et kultuurivaldkonnas on see koondamine selle kriisi ajal esimene. Mis selle uudise taga siis tegelikult on? Mida tähendab töötajate koondamine aidale ja laiemalt eesti pärimusmuusikale? Kas see on lõpu algus, appikarje või hoopis vastutustundlik ja mõistlik tegutsemine?

Resistentsetel liivlastel on lootust. Tuuli Tuisk intervjueeris Valts Ernštreitsi.
VALTS ERNŠTREITS: „Kas suudame leida oma niši, kus oleme tugevad? Väga oluline on motivatsioon: ei tohi tekkida tunnet, et liivi värk on ainult mineviku värk.“
Elame huvitaval ja kummalisel ajal. Viimased kuud on viinud meid justkui teise reaalsusse, millega kohanemine võtab aega. Paljud suursündmused ja projektid terves maailmas kas tühistati või lükati edasi, nende hulgas ka soome-ugri maailmakongress.

AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE: Eesti ravimtaimedest
V osa. Oh sa vana pässik, kuidas sinust küll chaga sai ehk Elueliksiiri keerdkäigud moe- ja teadusemaailmas.
See oli vist kümme aastat tagasi, kui ravimtaimemaailmas hakati kõnelema chaga’st. Uuest imerohust, mis annab karu jõu ja jänese sigivuse, parandab vähist ja toob kõige kaugemale arenenud närvihaigusest tagasi.
Isegi klantspilt elueliksiiri reklaamival trükisel ei suutnud lõpuks varjata, et tegemist on meie vana hea puuseene musta pässikuga (Inonotus obliquus). Igas uues pidavatki olema peidus ammu unustatud vana ja vaid rahva usk ja tahe terveneda on tõstnud selle „ravimtaime“ ootamatult parnassile. Viimastel aastatel kõige kõrgemale kohale meie ravimtaimede seas, kõrgemale kui karulauk, nõges, kuldvunts või vana kuulus ženšenngi. Küllap on põhjuseks see, et pässik on vana tuntud vähiravim ja see kõneleb sellest, et kasvajad kimbutavad meid senisest enam. On põhjuseks siis keskkonnamürgid või väheliikuv eluviis või hoopiski „vale mõtlemine“ … nagu mõni arvab.

Arvustamisel
„Eesti Vabadussõja ajalugu I“ ja „Eesti Vabadussõja ajalugu II“
Reigo Rosenthali „Kord ja kohus. Eesti sõjaväejuhtkond Vabadussõja-aegses sisepoliitikas“
Urmas Vadi „Elu mõttetusest“
kontsertpalvus „Mööda linnuteed“
ERSO kontsert „Hakkab juba kujunema“
Tallinna Linnateatri „Inimese hääl“
kogumik „Normaalsed nullindad. Vaateid 2000. aastate Eesti kunstielule“
näitused: „Aeg unistada või karta“  ja „Kas sellist muuseumi tahtsimegi? Narva versioon“
Mari Roosvaldi, Marje Üksise ja Kaisa Puustaku väljapanekud
dokumentaalfilm „QT8. Esimesed kaheksa filmi“

Järgmine Sirp ilmub 3. juulil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht