20.09.2024

Vapper imeilus südantmurdev Lviv

Ukrainlased mitte ainult ei kaitse oma kultuuripärandit, vaid ka evakueerivad, digiteerivad ja vahendavad. Lisaks arhiveerivad nad sõda.

ELLE-MARI TALIVEE

Tulin Lvivist ja sõitsin Oulusse keskkonnaajaloo maailmakonverentsile. Võtsin õhuhäirete rakendusest piirkonnamäärangu igaks juhuks maha, sest see hakkab häälitsema ka siis, kui telefon vaigistada. Hommikuti on mul siiani mul harjumus vaadata, kus on parajasti õhuhäire. Püüdsin pikkade rongisõitude ajal – Lvivist Varssavisse, Helsingist Oulu ja tagasi – kõik kuidagiviisi enda jaoks kokku võtta. Ukraina kuldne suvi, petlikult vaikne sõjataevas, sest liinilennukid ei lenda. Soome maastikud, mis sel reisil seostusid ikka soomlaste kuulsate sõjafilmidega „Tundmatu sõdur“, „Talvesõda“ ja „Rukajärve tee“. Ümbritsev on sageli nii ilus ja habras ja ikka ju kaalud, kuidas see kõik pärast raketitabamust välja näeks.

Oulu konverentsil esinenud Ukraina keskkonnaajaloolased sidusid eranditult oma ettekanded praegusega, tekitasid seoseid varasema ja praeguse vastupanu vahele. Neid oli Ukrainast Harkivist ja Hersonist, Karpaatidest, aga ka Euroopast ja Ameerikast – kui koduülikool on varemetes, siis kirjutatakse Ukrainat teadusesse Albertas, Ontarios, Melbourne’is, Berliinis … Teemad: holodomor, Dnipro sood sõja ajal ja Kahhovka, Tšornobõl, Donbass, sõjameemid.

Ukrainas käisin autokonvoiga. Viisime sinna muu hulgas ühe masina, mis oli poolenisti minu honoraride eest ostetud, nii et Eesti teadus- ja kirjandusajakirjadel oli ses sõidukis igatahes oma tänuväärne osa. Selline valge kasutatud pisike kaubik, paras naksitrall, mida soovis Lvivis üks autotöökoda, kus rinde jaoks masinaid hooldatakse. Mulle oli selle auto ost ka üks esimesi kogemusi automaksu tulekust – sõiduki müüs ära üks Saaremaa ettevõtja, kes oli leidnud, et saab ka ühega hakkama, ja andis poole odavamalt – Ukraina jaoks ju. Ühtlasi viisime Tartakivi koolile arvutitehnikat.

Imetlen iga kord Ukrainas käies sealset piiritut ja südamest tulevat külalislahkust ja tänulikkust: muu hulgas väljendub see boršis, pelmeenides, vareenikutes, seenepirukates ja kompotis, väike klähv käib asja juurde. Mäletan nagu eilset oma esimest sellist kogemust 2017. aastast, kui käisin Ukraina Friedebert Tuglase nimelise kirjandusseltsi¹ asutamise pärast Kõjivis: Eesti saatkonnas laud hõrgutistest lookas, inimeste soojus. Tähelepanelikkus ka: Eesti Vabariigi omariikluse taastamise aastapäevaks sai üks tänav Tšernigivi oblastis Tuglase nime.²

Serhi autotöökojast küsis, kas õhuhäire ajas hommikul üles. Ta viis meid tagasi linna ja tegi tee peal võrratult põhjaliku linnaekskursiooni. Omaette lugu on see, kuidas ukrainlased sõja ajal suhtuvad oma kultuuripärandisse: kuidas nad seda kaitsevad, evakueerivad, digiteerivad, vahendavad. Lisaks arhiveerivad nad sõda: sellest on mitu korda kirjutanud hiljuti Eestitki väisanud šoti teadlane Victoria Donovan.³ Uurijad Ukrainas ja väljaspool seda on kulutanud aastaid, et kokku panna Ukraina ajaloo purustatud killud. Venemaa täiemahulisest kallaletungist alates dokumenteerivad nad reaalajas vastupanu: „Kui miski hävib ja kaob – pärand, linnad, inimesed –, tekib asemele midagi muud. Seistes silmitsi neokolonialistliku jõhkrusega, on inimesed hõivatud tööga: meeleheite arhiveerimise, viha arhiveerimise, vastupanu arhiveerimisega.“⁴

Lvivil on linnapea kõrval kass-linnapea Levtšuk. Sõda dokumenteerib niisamuti ilukirjandus. Just enne sõitu sain läbi kevadel Loomingu Raamatukogus ilmunud Andri Krasnjaštšõhhi teose „Jumal on. +/-“⁵ Krasnjaštšõhh kirjutab, kuidas kass aitas tema väiksel tütrel Harkivis pommirünnakute ajal varjendis mõistuse juurde jääda, enne kui nad siiski olid linnast lahkuma sunnitud. Loomadel on ses sõjas üldse oma koht, kajastusel „rohkem kui inimese ajaloo“ mõõde: ikka ja jälle satun uudistele loomaaedade või kari- ja koduloomade evakueerimisest, Kahhovka paisu purustamise järel üleujutuses hukkunud metsloomade piltidele, aga ka fotodele sõja jalust põgenenud vana naise ja tema sülekukega või hoopis kassiga, kes magab sõduri põlvedel, samuti teadetele lahingukärast kurdistunud lindude kohta. Konvoikaaslane Peeter näitas mulle oma telefonist videot metssigadest, kes kevadel nende tee servas peatunud autosid tulid uudistama: võib-olla olid seadki sõjakärast juhmistunud, metsloom muidu nii ju ei käitu. Imelise ettekande pidas Oulus kunstnikust teadlane Darja Tsõmbaljuk, kes peagi avaldab Ukrainas toimuva ökotsiidi kohta raamatu („Ecocide in Ukraine: The Environmental Cost of Russia’s War“). Laikisin somes Musta merre uputatud Vene sõjalaeva pilti. Aga kas seal delfiine veel on või enam ei ole?

Teised konvoi autod läksid kaugemale ning juhid saatsid reisikaaslastele pilte. Ühel Zaporižžja kandist saadetud fotol oli viinamarjaväätidesse põimitud pergola, mille katuse all oleksid nad tahtnud suveöös tukastada. Mõni aeg hiljem said nad kohalikelt omakorda pilte: seda tänavat oli pommitatud.

Kihutasime öös Lvivi poole, et mitte komandanditunnile jääda. Tee veeres oli kalmistu, lipud pimedas valgustatud. Järgmisel päeval mõtlesin Lvivis Marsi väljakul, kuhu nüüd maetakse sõjas langenud, et leiaksin siit lippude vahelt aasta, aga küllap ka kuu täpsusega hauakivi nii endale kui ka kõigile oma sõpradele. Ja oma mõlemale lapsele ka. Soovisin pildistada noore sõjamehe hauda, kes oli kuu aega vanem minu nooremast pojast, sündinud augusti algul 2001. Nüüd on Taavi temast juba vanem. Laskusin pildistamiseks ühele põlvele, nagu nemad seal teevad siis, kui matuserongkäik mööda läheb. Suvekleit, paljad põlved, killustik. Kõrval puhkas 25aastaseks jäänud tütarlaps, medõde, fotol naeratab ta läbi tuule sasitud juuksesalgu ja risti ümber on seotud võšõvanka-mustriga pael. Mul on ka Lvivist ostetud tikitud särk – võšõvanka. Teismeline tüdruk viis ämbriga oma isa alles väga värskele hauale mulda, et lilli istutada: hauad on kõik õisi täis. Ämber oli raske, ta pani selle vahepeal maha. Küllap on hea, kui saad midagi oma kätega teha. Ma ei teagi, kas ei läinud talle appi ahastusest või kohmetusest. Noored naised mustades kleitides tulid haudade vahel vastu. Pärast Lvivi-Varssavi rongis olidki ainult naised ja lapsed. Rong loksus kümmekond tundi ja seisis neist umbes kolm piiril, kõigepealt Ukraina, siis Poola poolel.

Muu hulgas on Krasnjaštšõhh üles tähendanud sõja jalust põgenenud inimeste pilgu. Niisuguseid silmi olen siin Eestiski meile jõudnud sõjapõgenikel näinud.

Nüüd on september. Paar päeva tagasi oleks mu õhuhäire rakendus järelejätmatult kisendanud. Lvivis hukkus seitse inimest, rusud olid neilgi vana linnasüdame tänavatel, kus mõni nädal tagasi kõndisin. Fotod väikestest surnud tüdrukutest kummitavad mu vikerkestal: võib-olla tulid nad oma vanematega mulle vanalinna munakividest tänavail vastu – kas heleda päeva ajal või elavas jalutajaid tulvil suveõhtus. Ukraina-eesti luuletaja ja tõlkija Katja Novak pani mulle kunagi ümber Marie Underi värsid: „Vihasäde hõõgub muretuhas, / nördimusest kalk, hell valust meel“⁶ – „У попелі сум’яття тліє злість / різкий від гніву, від болю ніжний стан“. Ärge palun unustage Ukrainat toetada: otsige valdkond, mis teid kõige rohkem kõnetab, aitamisvõimalusi on palju ja abi on väga vaja. Au Ukrainale!