Tulevikuga silmitsi

Hotellitöötaja tähelepanekud „Prima vista“ futuroloogiliselt kongressilt ja vabastatud kirjanduse pleenumilt

SAARA LOTTA LINNO

25. septembri hommikul ärgates avastasin, et kell 9 algab minu vahetus hotellis aadressil Vanemuise 19. Hilineda ei tohtinud, kuna laupäevaks oli hotell broneeritud lausa kahele suurejoonelisele üritusele: Stanisław Lemi 100. sünniaastapäeva pühitsevale futuroloogilisele kongressile ja vabastatud kirjanduse pleenumile. Olukord oli kummaline. Enne toda hommikut olin mina kirjandustudeng, mitte hotellitöötaja, ja aadressil Vanemuise 19 asus Tartu Kirjanduse Maja. Selles teadmises kumas midagi illusoorset. Ent nii varastel hommikutundidel polnud mul aega illusiooni pragude vahelt läbi pugeda. Niisiis seadsin sammud endisesse Kirjanduse Majja. Ukse kohal kõlkus ähvardavalt punane neoonsilt „HOSTEL“ ja kui sisse astusin, selgus, et suure saali asemel laiub seal vestibüül purskkaevu ja vastuvõtulauaga, väiksest saalist oli saanud hotelli esindussaal ning Ilmamaa kirjastuse ukse ees oli end sisse seadnud Solaristika raamatukogu.

10.00–11.00: hommikusöök ja rituaalid keefiriga

Peagi mõistsin, et hoolimata hotelli grandioossetest mõõtmetest on personal napp ja rügab mitmel rindel. Mind oli esmalt määratud köögitoimkonda peakokk Maret Tamme juhiste järgi hommikusööki valmistama. Menüü tõotas luksust: vegan–šimpansiburger, kanalihast tikka masala, suitsutatud beebiforellifilee trühvlitega kitsepiimajuustu ja kuivröstitud brokoliga, suupistekorvis metsaseenesalat kergsoolakurgi ja suitsuse tomatiga ning muidugi iga roa peale pakutav trühvlikaste. Serveerimisliudadel paistsid küll ainult pelmeenivirnad, hapukoor ja petersell, aga see selleks.

Hommikusöögi ajal vestles hotelli püsielanik Siim Lill Utoopilises salongis kongressikülaliste Rauno Alliksaare ja Joosep Vesseloviga. Pelmeenipraadimise kõrvalt kikitasin kõrvu, et kuulda, kuidas teadjad tulevikust kõnelevad. Arutleti, mis saab kirjandusest, küsiti, kas noor futuroloog Vesselov kolib oma luule kunagi ka TikTokki (ilmselt mitte). Mõttelõnga veeretamisel otsiti muu seas abi keefirimetafooride hulgast.

11.00–11.30: avamäng ja kongressikülastajate tervitamine

Pärast sööki siirduti hotelli vestibüüli, kus alustati päeva keeruka rituaaliga. Kombetalitus hõlmas tšehhi marionett-čertik’ut, konsjerż Paavo Matsini õnnistust ja martsipanbeebisid. Rituaalist ei puudunud ka traditsiooniline armulaud vutimunade ja piiritusega. Lisaks võttis hotellipersonali nimel sõna šveitser Jaak Tomberg, kes vabandas, et kongress ei saa toimuda hotelli esindussaalis (kunagise Kirjanduse Maja väike saal), kuna tolle on vallutanud vabastatud kirjanduse pleenum. Nii mõnigi külastaja kiikas futuroloogilisel kongressil osalemise kõrvalt ka tolle ukse vahelt sisse, kus pleenumi paljulubav ja sündsuse piire nihutav programm oli mattunud pikaldase, kuid ääretult sisuka dialoogi alla. Erik Alalooga abil kaugelt saabunud robotite Külli ja Einari vestlus keskendus transgressiivsusele eesti nüüdiskirjanduses ja vältas tunde.

Vestibüülis jätkusid sõnavõtud. Poola suursaatkonna esindaja Sławomira Borowska-Peterson tutvustas tervituskõnes Stanisław Lemi tavalise inimesena. Lemi materiaalse keskkonna lahutamatuteks osadeks olnud näiteks kabinetist kostev kirjutusmasinaklõbin ja lugemispauside rahulik vaikus, lemmikroogadeks martsipan ja halvaa ning meelisjoogiks šartröös.

11.30–13.00: tagasi Stanisławi juurde

Avamängule järgnes sümpoosion „Tagasi tähtede juurde“, kus Lemi materiaalse keskkonna juurest liiguti tema loomingu juurde. Sõna võtsid Jüri Kallas, Joel Jans ja Paweł Frelik. Jans tõi Lemi loomingut iseloomustava joonena välja korduva narratiivi, milles inimkond püüab meeleheitlikult suhelda maa­väliste eluvormidega, kuid kõik katsed luhtuvad. Selle narratiivi keskne koht selgus ka Freliki ettekandes Lemi adaptsioonidest, mainiti, et kõige enam on tõlgendatud-lavastatud romaani „Solaris“ (1961) ehk kirjaniku tuntuimat lugu luhtunud kontaktist maavälise eluga. Huvitaval kombel mainis Frelik, et Lem ei ole kuigi hea karakterikirjanik, tema teoste tegelased on kõrgelennulise ideetasandi etturid. Selle peale hakkas jooksma järgmine mõttelõng: kui Lemi karakterid jäävad üheplaaniliseks, kas võib siis öelda, et tema inimestel on puudu mingist inimlikkusest? Ning mida ütleb see Lemi kujutatud inimkonna kontaktivõimetuse kohta?

Kella ühe ja poole kahe vahelise pausi aegu kondas hommikumantli ja toatuhvlitega hotellis ringi viril härra Lill. Kontakt tema ja hotelli personali vahel luhtus. Härra andis märku, et tema hotellituba külastavad võõrad ja ta pole terve päev saanud pesemas käia. Personal jällegi nõudis tungivalt, et härra end sündsalt riidesse paneks.

13.30–15.00: lift ei tööta

Kell pool kaks kolis kongressi tegevus maa alla ja kõrgele taevasse. Hakkas kujunema pilt hotelli mõõtmetest: ülakorruse pööningukinos näidati eksklusiivselt dokumentaalfilmi „Stanisław Lem, „Solarise“ autor“ (2016, rež Borys Lankosz), keldris esitleti Lemi värskeimat eesti keelde tõlgitud teost „Robotite muinasjutud“. Kuulsin pealt, kuidas retseptsioonidaamid tutvustasid kongressile saabunuile hotelliteenuseid, mainides sealhulgas ka 77. korrusel pesitsevaid kaelkirjakuid ja modernmassaaži – jällegi kangastus hommikune illusoorsus. Teenuste tõele vastavust mul kontrollida ei õnnestunud, sest lift oli katki.

Ka tubadega olid lood kehvasti, kongressi ja pleenumi populaarsuse tõttu said külastajad broneerida ainsa vaba toa pööningukino kõrval, ja sedagi vaid kümneks minutiks. Ent usun, et mitte üheski vähem ega rohkem luksuslikus võõrastemajas ei pakuta teenust, mida tol laupäeval Vanemuise tänava hostelis: telefonikõnet tulevikust. Hiljem selgus, et sugugi mitte kõik külastajad ei olnud kõnest vaimustatud, mõni pani toru poole kõne pealt hargile, teine pidas seda häbituks tasuta reklaamiks. Tasub meeles pidada, et me ei ole alati valmis tulevikuga silmitsi seisma. Igal juhul pole mainitud luksuslike teenuste juures ime, et hotelli püsielanik härra Lill külaliste lakkamatust voolust nõnda häiritud oli.

Viimane viibis sel ajal muidugi raamatuesitlusel, kuhu olid vestlema kutsutud ka Andrus Laansalu ja Rauno Alliksaar. Kui hommikupoolikul kirjeldati Lemi esmalt tavalise inimese ning seejärel kirjaniku ja filosoofina, siis nüüd kõneldi temast kunstnikuna, tõstes esile näiteks valguse ja värvide eripärast kujutamist Lemi teostes.

15.00–16.00: saabuvad kõrged külalised

Kongressil esinevad futuroloogid saabusid väärika hilinemisega alles dinee ajaks või hiljemgi. Kuid kes seda neile ette heita saab – tuleviku-uurijad on ju tänapäeval hinnas! Selleks ajaks oli retseptsiooni hommikune vahetus lõppenud, check-in veetud koridori vestibüüli ukse taha ning mina pidin asuma külalisi sisse kirjutama. Vaikselt tõmbas otsad kokku ka vabastatud kirjanduse pleenum, ehkki Külli ja Einar ühinesid kongressipublikuga ja jätkasid kultuurset seltsielu.

16.00–21.00: futuroloogiline kongress

Kell neli algas kongress. Tulevikuvisioonidest kõneles terve plejaad kirjanikke: Sveta Grigorjeva, Kristjan Haljak, Maarja Kangro, Hasso Krull, Mairi Laurik, Triinu Meres, Mihkel Mutt, Natalja Nekramatnaja, Carolina Pihelgas, Urmas Vadi, Elo Viiding ja Tõnis Vilu. Kogu üritust mul jälgida ei õnnestunud, kuna kongressile vooris järjest innukaid külastajaid, kellele tuli hotelli sisekorda tutvustada ja kümneminutine tuba broneerida. Ent vestibüüli ukse vahelt sisse piiludes panin kõrva taha nii mõndagi sellest, kuidas kirjanikud reageerivad tulevikust mõtisklemise ülesandele.

Üks võte oli naasta klassika juurde ja jõuda selle uute tõlgenduste kaudu tulevikuni. Mõnele tähendas see intertekstuaalseid mänge, teisele robotlik-elektroonilisi helimaalinguid, kolmas ladus tarokaarte. Teise variandina võis mõelda, kuidas tulevik ruumis paikneb. On tulevik see, mis seisab ees? Või üleval? Või on hoopis maalähedaselt horisontaalne? Mõni futuroloog lähtus omaenda perspektiivist, teine tõmbas laia pintsliga ühiskonnale jooni. Pea kõigis tulevikunägemustes kangastus üks ja sama iidne küsimus: kas suudetakse omavahelistest konfliktidest üle saada, rahulikult külg külje kõrval elada? Tuli välja, et lemilik kontaktivõimetus ei pruugi iseloomustada ainult inimkonna suhteid maavälisega, vaid ka inimese ja ligimese suhet.

Kongressi lõpus pakuti külalistele šartröösi ning edutati hotelli personal koristajateks. Meeleheite maandamiseks siirdus personal selle peale Solaristika raamatukokku ja asus hoogsalt raamatutest lehti välja rebima. Õnneks pidi meie vahetus algama alles kauges tulevikus pühapäeva koidikul.