Sõda Ukrainas ja Eesti venekeelne kirjandus

Traagilised sündmused Ukrainas tugevdasid Eesti venekeelse kirjanduse identiteeti, ent see kirjandus seisab praegu silmitsi uute väljakutsetega ning vajab riigi suuremat tähelepanu.

IGOR KOTJUH

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Suured ajaloosündmused avaldavad tavaliselt mõju argielu eri aspektidele. Varsti juba pool aastat vältav sõda Ukrainas on läbinud mitu suhtumistasandit (šokist väsimuseni) ning muu hulgas kutsunud esile muudatusi kultuuris. Meie laiuskraadidel tõotavad tulla suured ja ulatuslikud muudatused, mille jälg võib olla sügavam kui koroona­vapustus.

Venemaa sissetung Ukrainasse, magalate öised pommitamised, vaestest piirkondadest saadetud sõdurite toorus ja ahnus tsiviilelanike ja nende vara suhtes – maailm on toime pandud jubeduste pärast korduvalt võpatanud. On kõlanud ka selle sõja rohked interpretatsioonid ja hinnangud: poliitilised, majanduslikud, ajaloolis-ideoloogilised. Venemaa võimude põhjendus on igal juhul agressiivse iseloomuga.

Vene dissidentlik kirjanik Dmitri Bõkov (2010. aastal „Prima vistal“ esineja ja alates eelmisest aastast ühe New Yorgi eraülikooli õppejõud) ja Oleksi Arestovitš (endine sõjaväelane, psühholoog ja Ukraina presidendi nõunik) jõudsid omavahelises vestluses järeldusele, et Ukrainas toimuv sõda on sümboolsel tasandi käsitletav kui arhailise ja modernse vastasseis, mineviku ja tuleviku võitlus.1 Siit joonistus välja kollektiivse lääne (k.a Eesti) identiteet, mis osutus üldjoontes ühtseks, tugevaks, ühesugustel väärtustel põhinevaks. Toodud dihhotoomias mõistis lääs valjul häälel hukka Venemaa sissetungi iseseisva Ukraina territooriumile, toetades tänapäeva vaba maailma väärtusi. Euroopas ja mujal toimusid suured sõjavastased demonstratsioonid.

***

Vene sõda Ukrainas tõstatab mitmeid küsimusi meedia, keele ja kultuuri tasandil. Venemaa kõrged ametnikud kasutavad ukrainlaste ja Ukraina kohta selliseid sõnu nagu „ukraina nats“, „ukraina natsionalist“, „demilitariseerimine“, „denatsifikatsioon“. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi kasutab oma videopöördumistes kaasmaalaste poole vastase iseloomustamiseks selliseid sõnu nagu „vaenlane“, „okupant“. See on mõlema poole ametlik kõnepruuk.

Erinevad retoorilised konstruktsioonid: üks markeerib rahvust, teine mitte. Venemaa keelekasutus vihjab sellele, et kõik ukrainlased on natsid (täpsustamata, mida see tähendab). Ukraina president väldib järjekindlalt kõigist venelastest vaenlase tegemist. Ta sõnavalik jutustab vaikimisi näiteks järgmist: sissetungija on vaenlane, agressor on vaenlane, aga rahvus iseenesest ei ole vaenlane.

Ja kuidas saada aru sõnast „denatsifikatsioon“? Kas see on Venemaa võimude arvates natsidest vabastamine, ühe rahvusidentiteedi hävitamine või on mõistel mingi muu selgitus? Suheldes Eestis sõjapõgenikega Ukraina eri piirkondadest, lihttöölistest õppejõududeni, ukrainakeelsete ja venekeelsetega, on kerge jõuda järeldusele, et „denatsifikatsioon“ tegeleb just identiteedi ja informatsiooniga. Miks muidu on okupeeritud aladel põhimõttelise tähtsusega meediateema, et elanikel oleksid kättesaadavad vaid võõrvõimu kesksed kanalid.

Peaaegu kõik Eesti Kultuurkapitali kirjandusauhinna venekeelsed laureaadid ja nominendid on üheselt mõistnud hukka Venemaa agressiooni Ukraina vastu ning sõna või teoga aidanud ukrainlasi. Larissa Joonas palus e-ajakirjal Uued Pilved avaldada oma sõjavastased luuletused lausa sissetungi esimesel päeval, 24. veebruaril ja need ka avaldati.

Facebook

***

Jätkakem keele ja identiteedi teemadega. Üks mõiste ja kaks tõlget: vene keel, русский язык (vene keeles), російська мова (ukraina keeles).

Ehk ukraina keeles, kui tõlkida sõna-sõnalt, me ei kirjutaks „vene keel“, vaid kirjutaksime „Vene keel“, s.t Venemaal kasutatav keel. Teised ukrainakeelsed näited siia juurde: російська література, російська філологія, естонська російськомовна література (või російськомовна література Естонії).

Nagu näha, võtab artikkel aina spetsiifilisema pöörde, ent antud juhul see on vajalik, et mõista Eesti venekeelse kirjanduse ainulaadset olemust. Võrdle: російська література vs. естонська російськомовна література. Võrdle: українська література vs. українська російськомовна література.

Siit edasi järgmine samm. Kuidas väljendub kuuluvus teatud riigile selle riigi loojate valikutes? Olen ligi 15 aastat tähelepanelikult jälginud-lugenud ukraina kirjandust, ukraina ja vene keeles. Ukrainakeelsed kirjanikud-luuletajad on reeglina oma riigi patrioodid. Aga venekeelsed? Irina Evsa (snd 1956) elas märtsini Harkivis, kuid oli sunnitud linnast põgenema. Praegu vahendab tema avalik Facebooki-profiil2 sõja­uudiseid endisest kodulinnast ja teistest Ukraina kohtadest. Tuntud ja tunnustatud luuletaja loodab, et tema autoriteet ja elu jooksul kogutud sümboolne kapital aitavad Venemaal asuvatel lugejatel mõista, et Ukrainas käib tõeline täiemahuline sõda, millega kaasnevad rohked surmad ja purustused. Muidu leebe oleku ja tundliku natuuriga autor ei pelga praegu kopeerimast niisuguseid Telegrami-uudiseid, kus agressori kohta on kasutatud räigemaid sõnu, nt „orkid“, „rašistid“ (sõna „fašist“ põhjal antud nimetus – I. K.) jne.

Veel üks oluline Ukraina venekeelne luuletaja, Hersonis sündinud ja Kiievis elav Aleksandr Kabanov (snd 1968) ütleb oma intervjuudes Vene vägede kohta „vaenlane“ ja „okupant“ ning ülistab Ukraina armeed. Hersonis elavad tal sugulased ning ta avaldab lootust, et linn varsti „deokupeeritakse“.

Üldiselt mõistavad ukrainlased praegu eriti selgelt, et praeguse sõja proloog toimus 2014. aastal. Näiteks hakkas venekeelne luuletaja Boriss Hersonski (snd 1950), kes elas tollal Odessas ja paikneb praegu Itaalias, juba siis kirjutama ka ukraina keeles. Samasuguse valiku tegi noorema põlvkonna luuletaja Ija Kiva (snd 1984), kes esines tänavu kevadel festivalil „HeadRead“. Ija lugu on dramaatiline: 2014. aastal ta põgenes Donetskist Kiievisse, veebruaris 2022 ründas sama vaenlane pealinna, mistõttu tuli uuesti põgeneda, uueks elukohaks sai Lviv.

Ja loomulikult kirjanik Andrei Kurkov, venekeelne ukrainlane, veel üks festivali „HeadRead“ osaleja (2016), PEN-Ukraine kauaaegne president. Pikki aastaid on ta ukrainlaste nimel kõnelnud rahvusvahelisel areenil, kui teemaks on sõnavabadus ja selle piiramine.

***

Sõda Ukrainas (just nii, mitte „Ukraina sõda“!) on näidanud ühtlasi erinevust Eesti venekeelse kirjanduse ja Venemaa kirjanduselu vahel. Seesugune näide: 24. veebruaril oli venekeelne Facebook tulvil sõjavastastest postitustest. Šokk, hämming, eitus. Mis juhtus aga juba paari nädala pärast? Venemaal elavad autorid kustutasid oma postitused, sest alates märtsi algusest on sellised sõnumid keelatud ja karistatavad.3 Mitmed ja mitmed autorid ja humanitaarteadlased lahkusid Venemaalt USAsse, Saksamaale, Gruusiasse, Lätti, mõni kolis ka Eestisse.

Süütunne. Rohked Venemaa kultuuritegelased kirjutasid süütundest ukrainlaste ees. Kultuur ei hoidnud ära sõda, kirjandus ei hoidnud ära sõda, luule ei hoidnud ära sõda. Ei Puškin ega Tolstoi, ei Dostojevski ega Ahmatova teinud seda.

Ja Eesti venekeelne kirjandus? Küsisin endalt ja kolleegidelt, kas nad tunnevad midagi selletaolist. Vastus oli eitav. Jah, oleme lugenud samu teoseid, kuid meie ei vastuta naaberriigi võimude otsuste eest. Nagu me ei vastutaks ka Soome või Läti valitsuse otsuste eest. Selles seisneb erinevus mõistete російська література ja естонська російськомовна література vahel. Ning muide see eristab Eestis sündinud venekeelseid kultuuritegelasi siia hilisemal ajal emigreerunud teadlastest ja kunstnikest.

***

Eesti venekeelset kirjandust võib nendel traagilistel sõjapäevadel kõrvutada kõige enam Läti venekeelse kirjandusega. Mida teevad sealsed kirjanikest kolleegid? Osalevad sõjavastastel aktsioonidel, kirjutavad alla rahupetitsioonidele, koguvad raha ukrainlastest abivajajatele, töötavad vabatahtlikena, kirjutavad sõjavastaseid tekste jne.

Väike näide: aprilli alguses esitles Riia luuletaja Sergei Timofejev Kanuti gildi saalis oma eestikeelset valikkogu „Tulemasinaid täis tasku“ (Tuum 2021), autoriga vestles teose tõlkija Aare Pilv. Raamatu müügist saadud tulu oli autori palvel ja kirjastuse nõusolekul suunatud täielikult annetusena Ukraina kultuurikeskusele. Artur Punte, Jelena Glazova, Dmitri Kuzmin ja mitmed teised on teinud ja teevad palju, et nende hüüd „Stop war!“ ja kaastunne ukrainlastele oleks võimalikult tulemuslik.

Umbes samamoodi reageeris suurele tragöödiale meie enda venekeelne kirjarahvas. Larissa Joonas palus e-ajakirjal Uued Pilved (oblaka.ee) avaldada oma sõjavastased luuletused lausa sissetungi esimesel päeval, 24. veebruaril ja need ka avaldati.4 Mõni päev hiljem, 27. veebruaril kirjutas Andrei Ivanov alla sõjavastasele petitsioonile, mille algatajaks oli PEN International.5 Sama dokumendi allkirjastas ka P. I. Filimonov, kes 11. märtsil esines kirjandusüritusel Paides ning sellel õhtul müüdud raamatute müügist saadud tulu suunati täielikult esimestele linna saabunud põgenikele.6 1. aprillil toimus Tallinna Kirjanike Majas heategevusmüük, millega koguti raha Ukraina kultuurikeskusele – seal osales koos teiste kirjanikega Jelena Skulskaja.7 Aprilli lõpus avaldas Nikolai Karajev oma avalikus Facebooki-profiilis luuletuse „На независимость Украины 2022.0“8 – sisu ja vormi poolest võimas vastus Brodski vastuolulisele luuletusele, kus lüüriline kangelane vaatleb iseseisvat Ukrainat üleoleva pilguga.

Peaaegu kõik Eesti Kultuurkapitali kirjandusauhinna venekeelsed laureaadid ja nominendid, kunagised või praegused, on üheselt mõistnud hukka Venemaa agressiooni Ukraina vastu ning sõna või teoga aidanud ukrainlasi.

***

Samal ajal võib täheldada, et sõda Ukrainas on polariseerinud Eesti venekeelset kogukonda ja näitab kitsaskohti meie integratsioonipoliitikas.

Ühest küljest leidis 26. veebruaril Vabaduse väljakul aset Eesti ajaloo suurim meeleavaldus: ligi 30 000 inimest tulid kokku, et avaldada toetust Ukrainale. Selle ürituse korraldas Eesti vene taustaga ühiskonnategelane Sergei Metlev.9

Teisest küljest hakati sama kiiresti, kohe Ukrainas vallandunud sõja esimestel päevadel blogides ja mitmesugustes seltskondades arendama spekulatsioone meie venekeelsete inimeste kohta. Et kas nendega kaasneb mingi oht? Kuidas nad käituvad sõjalise konflikti korral? Ja kes tuli rahustama rahvast? Kas kultuurilise mitmekesisuse või integratsiooni spetsialist? Ei. Kulutulena hakkas ühismeedias levima 28. veebruaril avaldatud artikkel „Peame venelasi toetama nagu ei kunagi varem“.10 Autor oli märgitud järgmiselt: Oliver Lomp, Sweep. agentuuri juht ja vabakutseline ajakirjanik.

Oliver Lomp tunneb põhjalikult jalgpalli ning tal on hea keeletaju (esines kalamburistina festivalil „HeadRead“). Loomulikult toob ta eeskujuks Konstantin Vassiljevi ega süvene integratsioonipoliitika dokumentidesse. Pean Oliverist lugu, oleme väikestviisi tuttavadki – saan aru, et see artikkel oli karje, siiras kodanikualgatus.

Siiski täpsustan siinjuures, miks väljend „Eesti venekeelne inimene“ on etem kui näiteks „meie venelased“. Nõukogude Eestisse tuli omal ajal inimesi paljudest liiduvabariikidest ja neil oli erinev etniline taust. Nende ühiskeeleks sai vene keel. Tõsi küll, venelasi oli nende seas kõige enam, ent oli ka ukrainlasi ja valgevenelasi, grusiine ja kasahhe, puhta- ja segaverelisi. Kui öelda „Eesti venekeelne inimene“ saab sellega tähistada erineva päritoluga isikuid. Kui markeerida sõnaga „venelane“ oleks see vaid osa muukeelsest kogukonnast. See on üks põhjustest, miks mina üritan vältida väljendeid nagu „eestivenelane“ (kes see on?) või „eestivene kirjandus“ (mis see on?).

***

Olen meie venekeelse kirjanduse üks autoritest ja ühtlasi selle järjepidev uurija-tutvustaja. Kümne aasta eest kirjutasin artikli, mille pealkirjas esitasin ettevaatliku küsimuse: „Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest?“.11

Paari aasta tagune magistritöö oli juba konkreetsema sõnastusega: „Andrei Ivanovi teoste retseptsioon ja Eesti venekeelse kirjanduse identiteedi kujunemine“.12

Selle aasta 16. märtsil esinesin Jõhvis kultuuriministeeriumi korraldatud üritusel ettekandega „Kirjandus ja ühine kultuuriruum“.13 Sõja kolmas nädal, ärev aeg, emotsioonid. Rääkisin sellest, kuidas Eesti kirjandusüldsus reageeris sõja puhkemisele: Loomingu Ukraina-eri, Sirp ukrainakeelse kaanega „Я – українець!“, autorite sõjavastased tekstid.

Rääkisin ka Eesti venekeelsete kirjanike solidaarsusest ukrainlastega. Sellest, kuidas meie venekeelne kirjandus võib uues olukorras olla tähtsaks meediumiks või vahendajaks ukraina põgenike ja siinsete rahvusgruppide vahel. Tõlkida tuleb ju mõlemas suunas, nii lauseid kui ka kultuurilisi iseärasusi. Tõsi ta on: kõik minu kolleegid reeglina oskavad eesti keelt, olgu nad e-ajakirja Uued Pilved autorid või mu bändi FSK (Faershtein/Siltšenko/Kotjuh) liikmed.

Arendades toonast ettekannet edasi, tundub mulle, et siia tulnud ukrainlastest võivad sirguda andekad prosaistid ja luuletajad. See omakorda tähendab, et võib tekkida Eesti ukrainakeelne kirjandus (kui neid on palju) või Eesti slaavikeelsed kirjandused (kui neid on mõni üksik). Algus sai rajatud 2020. aastal, kui Uutes Pilvedes ilmus esimene ukrainakeelne luulevalik, autoriks Katja Novak.14

***

Nii nagu venekeelne kirjandus võib kuuluda Eestile, nii ka vene keel ise võib kuuluda Eestile. Keel on kõigi oma, ükski valitseja ei saa seda omale tasku pista. Venemaal on keelatud kasutada praeguste sündmuste kohta sõna „sõda“ (война), peab piirduma mõistega „sõjaline erioperatsioon“ (специальная военная операция). Eesti venekeelsed autorid kasutavad läbivalt sõna „sõda“.

Venemaa keelab ka lugemast teatud tekste, meediasõnumeid ja ilukirjandust. Keeld puudutab Venemaa-siseseid infoallikaid, aga ka välismaal asuvaid väljaandeid. Eestit puudutab see näiteks järgmiselt: sõja teisel päeval sulges Venemaa tehnilise järelevalve amet ligipääsu ERRi venekeelsele portaalile.15 Viis kuud hiljem tabas sama saatus Äripäeva sõsarlehte Delovõje Vedomosti.16

Juulist on Venemaal blokeeritud ka Iisraelis ilmuv värske e-ajakiri ROAR (roar-review.com, Russian Oppositional Arts Review, „Вестник оппозиционной русскоязычной культуры“),17 kus avaldatakse sõjavastast ilukirjandust ja kunsti. See väljaanne on rahvusvahelise haardega, autoriteks venekeelsed tunnustatud loojad üle maailma, kaasa arvatud Eestist.

***

Mida nende sündmuste valguses arvata Eesti venekeelsest kirjandusest? Jah, meie venekeelsed kirjanikud on osa Eesti kirjandussüsteemist, ent ühtlasi justkui eraldi, nagu omaette saar. Seda nii formaalsel kui ka isiklikul tasandil.

Näide 1. Valitsuse tasemel ei ole tehtud otsust Eesti venekeelse kirjanduse institutsionaliseerimise suunas. Meediast võib lugeda vahel uudisnuppe „Looming otsib peatoimetajat“ või „Ajakiri Värske Rõhk otsib peatoimetajat“.18 See tähendab, et mõlemas väljaandes on toimetus, mida juhib peatoimetaja. Samas me ei leia meediast ühtegi kuulutust, kus otsitakse peatoimetajat venekeelsele väljaandele. Miks? Sest Eestis ei ole ühtegi selletaolist väljaannet. Viimane riigi toel ilmuv ajakiri lõpetas oma tegevuse nullindate keskel – see oli ajakiri Raduga (2006). Eesti venekeelne kirjandus on ilma riigi toetuseta hätta jäänud.

Näide 2. Siinsed venekeelsed kirjanikud esinevad sageli eesti keeles, olgu siis saalides või meedia vahendusel. Ent vahel teevad nad seda emakeeles või kahes keeles kas omaette üritusel või mõne festivali programmi osas. Ja kui siis on nähtud vaeva venekeelsele esinemisele eestikeelse tõlke korraldamisega, aga saalis istub ikkagi ainult venekeelne publik, on kurb ja mahajäetud tunne. Kohe tuleb meelde ütlus, et integratsioon on kahesuunaline tee. Olen mitu korda olnud sellises olukorras.

Eesti venekeelsed kirjanikud mõtlevad juba ammu: „Ei taha, ei või, ei saa sind jätta, Virumaa!“ Kas Virumaa vastab samaga?

1 Videovestlus on avaldatud 19. IV 2022 ning praeguseks on seda vaadanud ligi 1,5 miljonit inimest. Vt youtube.com/watch?v=HXJwhPAug9k

2 facebook.com/irina.evsa1

3 Nn võltsuudiste seadus, vastu võetud 4. III 2022: kommersant.ru/doc/5240550?tg

4 Luulevalik: oblaka.ee/journal-new-clouds/ukraina-solidarnost/лариса-йоонас-антивоенные-стихи/

5 pen-international.org/news/nobel-laureates-writers-and-artists-worldwide-condemn-russias-invasion-of-ukraine

6 jarvateataja.postimees.ee/7475003/salongiohtu-tulu-annetati-sojapogenikele

7 Pilte: facebook.com/eestikirjanikeliit/posts/pfbid0geqzijVEWjTHh3QhFJyURw5Uw8rkRVUL3CFPgX8FhGAgaeAqdDbcuzuupeX162Efl

8 facebook.com/nikolai.karayev/posts/pfbid0JwSBeoXLPpsFXvuSDujhmDQE12tvV2nMCBZBnYuhGyMPPLS1aq8yytcmEz9QU51rl

9 delfi.ee/artikkel/96021073/video-ja-fotod-vabaduse-valjakul-avaldati-toetust-ukraina-rahvale-kohale-tuli-30-tuhat-inimest

10 arvamus.postimees.ee/7464965/oliver-lomp-peame-venelasi-toetama-nagu-ei-kunagi-varem

11 Igor Kotjuh, Eesti venekeelne kirjandus: kas osa eesti või vene kirjandusest? – Keel ja Kirjandus 2012, nr 2, lk 134–139.

12 Tallinna Ülikool, 2020. Tööga saab tutvuda keskkonnas etera.ee.

13 Ettekande videosalvestus: facebook.com/kultuurifoorum/videos/4934599419920638/

14 oblaka.ee/journal-new-clouds/катя-новак-вкрадена-весна-стихи/

15 err.ee/1608512678/venemaa-sulges-ligipaasu-err-i-venekeelsele-portaalile

16 aripaev.ee/uudised/2022/07/27/aripaeva-sosarleht-delovoje-vedomosti-blokeeriti-venemaal

17 rbc.ru/politics/17/07/2022/62d3e3aa9a79479e24866a14

18 kultuur.err.ee/1196455/looming-otsib-peatoimetajat; kultuur.err.ee/1126792/ajakiri-varske-rohk-otsib-peatoimetajat

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht