Luulesalv

KRISTIINA EHIN, SILVER SEPP

Järgnevad luuletused on kirjutanud Kristiina Ehin ja Silver Sepp. Esimesed neli luuletust pärinevad Kristiina Ehini peagi ilmuvast raamatust „Janu on kõikidel üks“. Praegu Hooandjas hoogu koguv käsikiri täieneb muutunud aegade valguses aina uute luuletustega. Viienda luuletuse on kirjutanud Silver Sepp kodukarantiini kuuendal päeval. Loodame koos autoritega, et see „inspireeriv olukord“ ei kesta ülemäära kaua.

Silver Sepp ja Kristiina Ehin

Ekvilibrist

Ei tule meil lund ega ole ka jääd
ja keegi ei tea mis saab
mõtlen ja samal ajal mu käed
lõikavad lahti halvaad

Seda kas loodi või saadi meid
küsin kinni nööpides pluusi
Ja kas vastata täna võibolla või ei
mõtlen pestes Ukraina arbuusi

Meis voolavad täna ja hommegi veel
Armastusjõgi ja Styx
Me kardame ühtmoodi … Joome teed
Janu on kõikidel üks

 

Su rõõm lõi jälle mind relvituks
kurbusest polegi kasu
kui hingedel kägiseb keldriuks
ja maad laastab kole masu

Ma seisame kaldal all pärnapuu
süda täis rahutuid laule
ja vannume et ei kibestu
ja elame keskmisest kauem

Taga kõdunend kuure ja aitasid
on üks mustava paja pugu
Seda lapsena tihti paitasin
sest mind huvitas ajalugu

Ajatruudus ja aja pimedus
ja lõputu voolamine
asjade nimi ja nimetus
ja imede hoomamine

Mõni ime on loodusest
ja mõni kurat teab kust
ära raisat ja põhjani joodud sest
me ajalagi on must

Siis lähed sest täna on jälle see päev
kui mehed jooksevad marti
Jään kaldale üksi ja äkitselt näen
jõel valget albiinoparti

 

Teatrisse ja tagasi

1

Mis on me hing? Jääd lööme labidaga
ja kangiga … ja rusikaga rinda
Meil tuleb kevad kinni nabida ja
maksta ükstakõik kui kõrget hinda

Et me ei rohtuks mattuks lumme jäätuks
ei jätaks märkamata küsimust
Kõik päevad olgu sedapidi säetud
et võita kõike tapvat tüdimust

Kuid Goethe ütleb: Laual laua õigus
ja tahab teada kas ka haual haua
Ning vastab ise: Selles elulõigus
te lähedus on kestnud juba kaua

2

Sa suudad vaevu maanteel püsida
naelkummid leevendamas libedust
Ma tahan äkki sinult küsida
kuidas peletada kibedust

Teel teatrisse ilm veelgi halveneb
ei ole näha teed ei tulekiiri
Su käsi libiseb mu põlvele
kui dr Faustus rüüpab nooruseliksiiri

Sa sosistad et käes meil parim iga
Hull Gretchen pandi põrgu vangikongi
Kareninad Opheliad koos Kariniga
veel ootama jäid jõge trammi rongi

See Gretchen pärast sai veel pühakuks
Sa hoiad autot kindlalt rattaroopas
Kas naised ohvreiks mehed mühakuiks
tõepoolest sirgusid siin vanas heas Euroopas?

Üks tee viib halvale ja teine heale
Kas ikka armastame teineteist?
Sa juhid jutu lapsepõlve peale
kui mööda libiseme vanast meiereist

Veel läbi Märjamaalt ja Vigalast
kus pole kohta teatrisaalile
siis möödume kolhoosisigalast
Kas lähenen su naiseideaalile?

Sa mühatad: Kas on veel seda kringlit
teatripuhvetist? Kui on siis palun anna!
Ja unusta kõik hullud süütud inglid
kolhoositarid fitnesskuningannad!

 

Muutunud maailmas

Loen kuidas toetada
koduõppele jäänud last:
Tuleb arvuti soetada
ja jagu saada tast

Kekatunniks pead lapse
kuidagi saama õue
kus kehtib teiste lastega
mittesuhtlemisnõue

Riias Romantika randub
Aedades säutsub tihaseid
Kinod on lukku pandud
ja saalid kus treenida lihaseid

Nüüd tõuseb Eesti iive
ja kasvavad lahutused
ja tänaval lükkuvad edasi
rahvarahutused

Linna peal pole ühtki matsi
mitte nii nagu vanasti
Ihuüksinda Raekoja platsi
võid kõndida alasti

Kehtivad karantiinid
rahvas lettidelt krabab kondoome
Venemaa sulges piirid
ja enam ei pääse Soome

Õhtul vaatame hiina filmi
ja itaalia õudusseriaali
Kas kõik see on unes või ilmsi
ei mõista me siiamaani

KRISTIINA EHIN


 

Mida räägid mu pea
padja peal
uue hommiku valguses?
Tahad mind ära rääkida?
Et pole veel mõtet oma konte teki alt kokku korjata
Kogu linn on praegu veel padja peal
oma mõtete ees alasti
Ängid ja rõõmud
hirmud ja armud haukavad kordamööda
Juhitamatud unenäod pagevad
metskitsekarjana
läbi ajukurdudekuusiku

Üksteisest ja tavadest vaikselt lahti ütlev maailm
leiab uusi kombeid ja teineteise
mõistmise viise
Kõnelemise ja koosolemise kuldajast üha kaugenedes
Ja järsku prantsatame ühe nädalaga viimase sajandi suurimasse
koosolemise kartulikorvi
Pereteraapiline koroonakarantiin viib tagasi taluaega
kust me nii kindlameelselt oleme
püüdnud välja astuda
Jälle sattusime omade keskis üksikule saarele
kus plaanitakse aiatöid ja küttepuudetalguid
kus lapsi ei anta iga päev kusagile ära
Saadakse piskuga hakkama
Hoolitakse vanavanematest ja tehakse ise süüa
ning vaadatakse üksteisega
mitu kuud tõtt

Koos metskitsekarjaga piilume läbi ajukurdudekuusiku
märtsi-iilis õõtsuvate latvade poole
Me luud ja kuuseseemned jäävad kunagi kõrvuti maa sisse
ülestõusmist ootama

Õpime lindi pealt linnulaule ja ootame kevadet
Laulurästa laul kõlab kui:
Covid jah! Covid jah! Coviit! Coviit!
Sirtsule-särtsule vaktsiini vaja jah!
Võluvitsa virrrrrr!

SILVER SEPP

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht