Luulesalv

TALVIKE MÄNDLA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

***

Munakivid pragunevad mu sammude all,
juba mitu päeva olen
kuulnud nende praksumist.
Neist kooruvad kivilinnud,
nokad õieli ootavad nad,
et ema-kivilinn neile
kruusa kurku sülgaks.
Nende tiivad on sügaval maa all,
laperdavad bastionikäikudes.
Igal neljandal hommikul,
just enne tipptunni saginat
võib neid kuulda.
Muul ajal plagin maa peale ei kostu.
Igal neljandal päeval
üks kivilinn lendab pesast.
Algul tiirutab trollitraatide kohal,
siis juba kerkib
kõrgele-kõrgele-kõrgele,
kuni taevast ei ole enam näha,
ja unustab oma kunagise kodu,
munakividest pesa.

 

***

Lihtne on linnulaulu ära eksida.
Jalad viivad küll edasi, aga meel jääb metsa,
ringiratast ümber mändide keerlema.
Jalad on juba alevis,
maja juures, kus vanasti müüdi
villaseid sokke ja raamatuid.
Meel liugleb lindudega nii kõrgel,
et silm ei seletagi.
Jalad on rongis,
kandade taga kellegi koera
rahutu saba.
Meel korjab õhust suu ammuli
kiile ja kärbseid.
Jalad on kindlalt asfaldil.
Meel ei mõtlegi minuga
linna naasta,
seab oma suuna
veel enam metsa poole.
Jalad on kuuma asfaldi sisse
kinni jäänud.
Meel laulab lindudega,
kuulen teda isegi linnamüras.
Jalad on kivitrepil, plastmassisegust
susside sees.
Meel liigub tõrksalt linnale lähemale,
linnapiirini jõudes liitub
parvlevate piiritajatega.

 

Intervjuu Talvike Mändlaga:
„Terekäsi Talvikesele“

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht