Kõige imelikum luuletus ülikooli raamatukogu ees

Avalik kohtumine lüürilise minaga tõstatab intrigeerivaid küsimusi luule kui niisuguse kohta.

PILLE-RIIN LARM

Avalik kohtumine lüürilise minaga. Idee autorid Joosep Susi ja Jaak Tomberg, lavastaja Elise Metsanurk. 14. V festivalil „Prima vista“.

Kirjandusfestivali „Prima vista“ viimasel päeval oli kavas väga isevärki punkt (või koma või …): avalik kohtumine lüürilise minaga. Kohtumine ei allu hästi arvustamisele, kuid väärib trükijälge, seetõttu püüan toimunut kuidagiviisi edasi anda. Luban endale subjektiivsust – kes soovib, võib kujundada teistsuguse arvamuse.*

Miks seda kohtumist siis arvustada ei saa? Kõigepealt oli tegu rohkem nähtuse kui üritusega, pigem udupilve kui musta monoliidiga. Raske otsustada, millal kohtumine algas ja millal läbi sai. Läksin kohale laupäeval täpselt kella 16ks, kuid näis, et sain osa ka juba ööpäev varem alanud luuleketi lõpust, tund aega varem aset leidnud kõige imelikuma luuletuse konkursi tulemuste väljakuulutamisest ja paar tundi hiljem alanud luulepeost. Nähtus pidi aset leidma ülikooli raamatukogu esisel platsil, kuid valgus ka raamatukogusse, kirjandusmaja hoovi, Salongi keldrisse, imbus sillutisele kirjutatud luuleridade kriiditolmust pinnasesse, tõusis laulutuules lehvivate kardinate kaudu taevani üles.

Sama hõljuv oli kohtumise kontseptsioon. Lühikeste, kuid löövate sõnavõttudega esinesid Sveta Grigorjeva, Tiit Hennoste, Roomet Jakapi, Hasso Krull, Marju Lauristin, Roosi Lillevere, Viivi Luik ja Rein Veidemann. Sõnavõtud sidus tervikuks Joosep Susi Juhan Liivi luuletuse „Lumehelbeke“ analüüsi fragmentidega (ühislooming Jaak Tombergiga, sisu poolest „Suitsu nurga“ live). Festivalikülalised Adelaide Ivánova, Nikola Madžirov, Krišjānis Zeļģis ja Nyk de Vries lugesid „Lumehelbekese“ tõlkeid. Taustal askeldasid kirjandusringi Ellips liikmed. Korraldati sotsioloogiline uuring. Jne.

Roosi Lillevere kõnelemas avalikul kohtumisel lüürilise minaga.

Uku Peterson / Prima Vista

Ükshaaval oli üks osis sümpaatsem kui teine, aga kokku sai minu maitsele natuke liiga kirju ja kõikuva tasemega kompott. Võib-olla kaalunuksin loobumist papist mesilastest-raamatutest. Teisalt assotsieerusid need meisterdused Hugo Balli dadaistliku kostüümiga ja see seos on vahva. Pealegi – kas ei püütud muu hulgas just butafooria abil, tuntud luulesümboleid materialiseerides osutada luule piiride laiendamise taotlusele? Kuigi „kujundite kujustamine on üks tühi töö“, siis seda ju taotleti? Nii nagu näiteks maalikunsti kõrval on olemas etenduskunst, eksisteerib kirjutatud teksti kõrval etendusluule. Ja kas ei soojenda tagantjärele südant just need siirast õhinat aimata laskvad hetked?

Viimaks. Mida õigupoolest peetakse silmas „lüürilise mina“ all? Osa arvab, et see tähendab luuletuse jutustajahäält või lausujat, osa ei arva midagi. Kohtumisel selgus, et lüüriline mina olen ma ise, kes ma luuletust loen. Ja siis me lugesime! Ja kohtusime iseendaga. Samuti luuletuse autori lüürilise minaga. Ühtlasi tekkis mõtteline sild 2018. aastal festivali „HeadRead“ ajal aset leidnud ühislugemisega Tallinnas Vabaduse väljakul.

Kas sõda on pannud rohkem luuletama, küsib vahel üks ja teine. On küll. Luule üle ka mõeldakse rohkem, kuid ilmselt see trussikumürgitaja sigadustest eriti ei sõltu (avaliku kohtumise õilis idee sugenes korraldajatel arvatavasti palju varem). Lisagem koos tegutsemise ja kogemise võlu, mida mitmeaastane pandeemia kõrgelt hindama on õpetanud. Välja hõigati etenduslik ühismõtisklus – seda see tõesti oli. Aga ühtlasi sündis ka kõige imelikum luuletus, mida minu silmad on näinud.

* Ürituse videosalvestis on leitav Tartu Postimehest ja „Prima vista“ Facebooki-küljelt.