Vana-Kreekast nõukaaega ja ürgloodusesse

Pärnu Europe müüdi, mehelikkuse uute arhetüüpide ning 1970ndate ja 1980ndate õrna naiselikkuse kõrval leiab suviseid elamusi nii Saaremaalt kui ka Muhust ja Ruhnust.

TRIINU SOIKMETS

Näitus „Mees ja naine“ Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 10. IX, kuraator Mark Soosaar; näitus „Mees ja mees“ Pärnu Linnagaleriis kuni 23. VII, kuraator Jan Leo Grau; näitus „Naine ja naine“ Pärnu Kunstnike Majas kuni 23. VII, kuraator Marian Grau; näitus „Ajareis nõukogude argipäeva“ Kuressaare Saare KEKi muuseumis kuni 31. VIII; „Ruhnu nägu“ Ruhnu rahvamajas kuni 31. VIII ja festival „Futu Muhu“ Muhu kunstitalus kuni 29. VIII.

Mis oleks toredam suvine seiklus, kui lennata härja seljas üle mere Kreetale? Pärnu uue kunsti muuseumi tänavuse näituse „Mees ja naine“ alateemaks on müüt Vana-Kreeka peajumalast Zeusist, kes röövib härjaks kehastununa Foiniikia kuningatütre Europe ja viib ta endaga idast läände. Näitusega on tõlgendatud müüti romantilise lähenemise kõrval muu hulgas ka poliitilisest vaatenurgast, antud vihjeid ning jäetud küsimused ja vastused, nagu ikka, vaataja hooleks. Näituse avalöögina pöörab Mare Mikoff oma skulptuuriga müüdi kohe tagurpidi: kaameli kuju võtnud araablane viib Europe Aasiasse tagasi. Erika Tampere installatiivsed seinavaibad aga laiendavad teemat: kuldvillak ehk jääranahk viitab lõputule võidusõidule rikkuse pärast, laskmata karu nahk aga tõstatab küsimuse, kas ja kellel on üldse õigus kuulutada ennast sõja võitjaks. Nii et ainult aktinäitusest on asi kaugel.

Aleksei Gordini video „Wild hunt“ valmis eelmise aasta „Futu Muhu“ festivalil.

Videokaader

Müüdi otsesemaks illustreerimiseks ja siiski ka aktimaali auks on ritta seatud nii siinsete klassikute kui ka välismaiste autorite teosed. Näitusel leidub tehniliselt võluvaid ja sisult mitmekülgseid Europe tõlgendusi, näiteks dramaatiliselt merevahus uinununa (Olga Tobreluts) või verise härja puretuna (Meda Norbutaitė), naiivselt lilledest pärjatuna (Kalev Mark Kostabi) või kaisukaru kallistavana (Capten). Küsitav on aga, kas juba eelmise suve näitusest tuttavad nimed (Mykolas ja Šarūnas Sauka, Rafał Olbiński) väärivad uuesti nii suurt pinda. See võib küll tuua äratundmisrõõmu, aga ka viia mõttele, et muuseumi pink on lühikeseks jäänud. Veel mõni aeg tagasi võis näitusel „Mees ja naine“ näha ju biennaalinimesid!

Videonurgakeses kostub Vivaldi ning ekraanil jookseb kunstiajalooline ekskurss sajandite taha, mil kõnealust müüti kujutasid maalidel toonased Euroopa suurmeistrid. Nende ainetel loodud digikollaažidel (Jaak Kadarik) on vahetatud härja pea Putini ja Europe oma von der Leyeni vastu. Vaimukas, kuid meemiajastul pigem triviaalne kollaažiseeria viib ringiga tagasi näituse politiseeritud alguse juurde ja kaarega edasi järgmise traditsiooniks saanud suvise näituseni Pärnus.

Nimelt on näituse „Mees ja mees“, kus tänavu tegeldakse XXI sajandi arhetüüpidega, üheks osaks samuti kollaažid (Naro Pinosa). Kunstiklassikast pärit mehekehad on siin kombineeritud tänapäeva fotodega ja rivistatud nii, et meenub taas Umberto Eco „Ilu ajaloo“ ajas muutuvate esteetiliste ideaalide kronoloogiline läbilõige. Poolitatud figuurid on kollaažidel kokku sätitud meisterlikult: moodustatud on uusi hübriide ja kontrastid esile toodud. Autor ise pole ilmselt küll kunstiajaloo detailidega alati kursis (näiteks David, kelle maalitud Napoleoni ratsut on ta kasutanud ühel oma kollaažil, on talle tundmatu), kuid see ei vähenda Instagrami-kunstniku tähelepanuväärsust. Vastupidi, see üksnes tõestab, et kaasaegne kunst ei eeldagi haritust.

Mehelikkuse muutumist on näitusel veel vaadeldud nii flamenko ja alateadvuse (Alvaro Sola, Nihil ja Leoncio Harmr) kui ka macho’likkusse ja kosmeetilisuse (Peeter Allik, Valdek Laur) kaudu. Viimasel juhul on tegu keti otsas kõlisevate metalsete munanditega, mis esindavad seina riputatuna maskuliinsuse atribuutikat. Karikatuurina kavandatud taies on paradoksaalsel kombel tõsiseltvõetavam kui esimesel näitusel „Naine ja naine“ samal seinal rippunud robustsed kilepeenised. Kindlasti ka esteetilisem.

Tänavune „Naine ja naine“ on 2019. aasta variandiga võrreldes samuti meeldivam ja rahulikum: ei radikaalfeminismi, sooidentiteedikriisi või muid moonutusi, mis äsja vastu võetud abieluvõrdsuse seadust arvesse võttes oleksid iseenesest vägagi päevakohased. On ainult delikaatne feminiinsus, sedapuhku ajas tagasivaatava ehk naissoost kunstnike Nõukogude-aegse loodu kontekstis. Näitusel on esile toodud nähtuse sotsiaalne positsioon ja kunstiajalooline murrangulisus, selgitatud ja demonstreeritud tehnilisi võtteid ja motiivide valikut.

Kuigi vormi poolelt tõuseb esile autorite õrn käekiri, siis just motiivide kaudu avaneb nõukogude naise toonane argipäev ja tundeelu. Vormikuues naisametnik linnamiljöös ja eevakostüümis suplejad meres (Marje Üksine), üksik daam keset heinamaad ja perekond kodutare taustal (Malle Leis), portreed juurviljakastist ja veduritest (Kaisa Puustak) või poeedist ja iseendast (Evi Tihemets), kummituslikud haldjafiguurid (Silvi Liiva), naise püha altari kujundi piiri kompavad abstraktsed kompositsioonid (Aili Vint) ning seda piiri kaitsvad müürid (Mare Vint), kõige krooniks meditatiivses poosis skulpturaalsed aktid (Aime Kuulbusch). Ehk isegi enesele teadmata on kuraator jutustanud ilusa loo, kuidas olla naine ajal, mil seda olemist defineerisid hoopis teised arusaamad kui praegu.

Minu hinnang on kindlasti kantud osaliselt konservatiivsemast maitsest, osalt aga nostalgiast, mida Nõukogude aeg minus äratab. Selle tõttu tormasin ma esimeste seas mõni suvi tagasi vabaõhumuuseumis püsti pandud kolhoosielamusse ja nüüd suvepealinnast ka otse Saare KEKi. Kunagine kolhoosidevaheline ehituskontor, teos omaette, mida omal ajal peeti arhitektuurikunsti tippsaavutuseks ja unistuste töökohaks, on tuhast tõusnud. Hoone on erakätes ning peale rendipindade funktsioneerib nüüd muuseumina.

Saare KEKi muuseumi püsinäitusega „Ajareis nõukogude argipäeva“ heidetakse humoorikas pilk ajavahemikule 1970–1980. Kunagised kabinetid on sisustatud temaatiliselt, kas siis toonaseks tüüpiliseks elu- või magamistoaks, klassi- või kaupluseruumiks, sööklaks või restoraniks jne. Siitsamast majast või kaugemalt on kohale veetud kõikvõimalikku atribuutikat konserv­tomatitest öökapiraamatute ja kosmeetika­tarveteni. Kuigi töölisnaised kandsid auga pükse, eeldati, et muul ajal kannab naine siiski kleiti, selgitatakse infotahvlil. Tegu ei ole küll kunstiväljapanekuga, kuid Pärnu näitusel „Naine ja naine“ alanud narratiiv areneb Kuressaares üsna loomulikul viisil edasi, seda enam et vaatluse all kümnendid klapivad.

Kunsti saartel jagub, eriti just suviti. Ruhnu saare maalikunstnike liidu maalilaagri „Ruhnu nägu“ puhul on tähtis sealse olustiku tabamine, kogemuste vahetamine. Laagri lõpus sündiv vabaõhunäitus on pigem selle tagajärg, mitte eesmärk. Mandril valitseva pragmaatilise maailma ja Ruhnu saare arhailis-romantilise rahu vastandamine ning puutumatu ürglooduse vohamine on see, mida maalijad sinna avastama lähevad. Tulemus on kogu suve Ruhnu rahva­muuseumis näha.

Teine väikesaar, kuhu kunstnikud suviti pagevad, on Muhu: sealne kunstitalu on kunstnike liidu residentuuripaik ning terve suve kestev festival „Futu Muhu“ nende töö väljund. Möödunud aastal valmis seal näiteks Aleksei Gordini videoteos, mida äsja demonstreeriti Vaala galeriis. Tänavu on festivalil osalejatele antud ülesanne kasutada ümbruskonnas leiduvaid ressursse ja käepäraseid vahendeid, kunstitalu pakub omalt poolt veel näiteks vanametalli ja suurt Sirbi kollektsiooni. Nii et Kreeta kõrval leiab suviseid elamusi kindlasti ka meie enda saartelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht