Tartu Kunstimuuseum pakub ideelist mitmekesisust

Indrek Grigor: „Mida rohkem üksteisest sõltumatuid asutusi, seda väiksem on tõenäosus, et midagi meie niigi ahtal kunstiväljal väga uppi läheb.“

REET VARBLANE

Järgmisel aastal 80aastaseks saavat Tartu kunstimuuseumi oleks viimastel aastatel nagu needus tabanud. Vallikraavi tänava hoonest jäi muuseum kaks aastat tagasi ilma, sest XIX sajandi lõpul elumajaks ehitatud hoone oli nii amortiseerunud, et seda ei saanud  ei töötajate ega ka kogude ohutuse peale mõeldes enam kasutada. Muuseumi rikkalikud kogud on ajutiselt – õnneks kümneks aastaks – leidnud peavarju Eesti Rahva Muuseumis ning töötajatele on leitud üüripind Rüütli tänavas, seal tegutsevad ka raamatukogu ja restaureerimisosakond. Näitusesaalid Raekoja platsi viltuses majas on küll alles, kuid need ei vasta enam ammu praegustele vajadustele. Nüüd ollakse ka direktorita: Signe Kivi oli sellel ametikohal vähem kui kaks aastat ja jätkab nüüd riigikogus, direktori kohusetäitjana juhib muuseumi näituste osakonna juhataja Joanna Hoffmann. Aasta lõpul peab Tartu kunstimuuseumist saama sihtasutus ja siis kuulutab uue direktori konkursi välja juba sihtasutuse nõukogu.

Tartu kunstimuuseum on oma uue hoone eest võidelnud 50 aastat, seda vähemalt kolme projektiga, aga teostunud pole seni neist ükski.

Semiootik ja kunstiteadlane Indrek Grigor töötas Tartu kunstimuuseumi foto- ja videokunsti koguhoidjana 2006–2010, siis kuni 2018. aasta sügiseni Tartu Kunstimaja galeristina. Ning on nüüd pea aasta olnud vabakutseline kriitik ja kuraator, kes elab peamiselt Riias, kuid tegutseb samal ajal ka Tartus ja Tallinnas. Klassikaraadio „Kunstiministeeriumi“ saates on ta hoidnud silma peal nii kunstisuundumustel ja -näitustel kui ka kunstipoliitikal, regionaalpoliitilisest vaatepunktist iseäranis rubriigis „Tartu möliseb“.

Indrek Grigor: „Tartu kunstimuuseum asub praegu kesklinnas ja ma ei mõista, mida ta sellest võidaks, kui viidaks Raadile.“

Didzis Grodzs

Kas Tartu kunstimuuseumil on kurb saatus või on see õnnetute juhuste kokkusattumine?

Tartu Kunstimuuseumi saatus peegeldab üldist regionaalpoliitikat. Eesti on küll väike, kuid kõigil, kes tegutsevad väljaspool Tallinna, on keeruline oma eksistentsi õigustada. Nagu eelnevad ning ka varsti loodav koalitsioon korrutanud on, paiknevad riigiasutused peaasjalikult Tallinnas ning seda mõistetakse üldiselt kui probleemi. Kujutava kunsti puhul kirjeldatakse aga väljaspool Tallinna tegutsemist kui dubleerimist (see mõiste sai saatuslikuks Tartu ülikooli maalikunsti osakonnale) ja uuemal ajal räägitakse korrastamisest, mis nagu tuleb välja kunsti rahastamise puhul, tähendab kultuuriministeeriumi osaluse ja seeläbi vastutuse vähendamist väljaspool Tallinna toimuvas. Tallinnas on riigiasutused ja riiklik huvi, väljapoole jääv on aga kuulutatud kohalike omavalitsuste huviks.

Tartu kunstimuuseum asutati 1940. aastal tollaste noorte kunstnike algatusel nüüdiskunstimuuseumina, direktorite püüdlustest hoolimata loksus see Nõukogude ajal Tallinnas asuva Eesti kunstimuuseumi kõrval teiseks, kus tegeleti eelkõige kas siis Tartu kunsti ajaloo või tollase Tartu kunstiga. 1990ndatel ja 2000ndate algul jätkati seda suundumust. Rael Artel tõi muuseumi näituseprogrammi praegusse aega ja rahvusvahelisse konteksti, aga muuseum toimis siis pigem kunstikeskusena.

Ma ei julge kommenteerida Tartu kunstimuuseumi näituste kava ajaloolises perspektiivis, kuid oluline on märkida, et peale muutuste näitusteprogrammis ja uue kaadri tõi Rael Artel kultuurkapitali toetused. Nullindate keskel, mil ma ise paar aastat muuseumis töötasin, valitses juhtkonna tasandil põhimõtteline otsus, et riigimuuseumi näituseprogrammi peab rahastama kultuuriministeerium, kulka ülesanne on toetada projekte. Seisukoht oli ekslik, seda on tõestanud elu ja kultuuriministeeriumi kunsti rahastamise korrastamise käigus sõnastatud seisukohad.

Hiljuti Postimehes ilmunud arvamusloos kirjeldab Enriko Talvistu Tartu kunstimuusemi algselt kaasaegse kogu muutumist ajalooliseks. Ma olen selle osas mõnevõrra kõhklev. Eesti riik on saja-aastane, muuseum pole veel kaheksakümmendki. See pole mingi ajalugu. Isegi Pallas on veel üsna praegusaegne kunst, eriti kui arvestada tõsiasja, et Konrad Mäe stuudio näol on traditsioonil järjepidevus olemas.

Tartu kunstimuuseumi ülesanne on pakkuda ideelist mitmekesisust. Kui mõelda kas või meie kunstimuuseumide ostupoliitika peale, siis üldjuhtumil ostetakse enam-vähem samade autorite töid, kuid Tartu kunstimuuseumis on tehtud julgemaid otsuseid. Ma ei usu, et Eesti kunstimuuseumi ostukomisjon oleks nõustunud järjepidevalt ostma töid Matti Miliuse kogust või et seal oleks läinud läbi ettepanek osta Jaan Toomiku kurikuulus installatsioon „15. mai – 1. juuni 1992“. Eesti kunstimuuseumi ostukomisjon on palju suurem ja seeläbi on ka omavahel võistlevate agendade hulk suurem. Küsimus ei ole vaid selles, mida osta, vaid mida mitte osta. Tartu kunstimuuseumi märksa väiksem komisjon on oluliselt kiirem, paindlikum ja ootamatum.

Tartu kunstimuuseum kui väljaspool Tallinna paiknev kutseasutus on tähtis ka regionaalpoliitika mõttes. Kui Pärnus üritati nullindate lõpus oma loomeliitu registreerida, siis muudeti kultuuri­ministeeriumis seadust, et seda ei juhtuks. Sama kordus mõned aastad hiljem, kui Tartu Kunstnike Liit üritas eraldi loomeliiduna tunnustatud saada. Ta võitis küll kahes astmes kohtuvaidluse, ent ministeerium tegi loomeliitude seaduse veel rohkem ümber, sedastades, et üht loomeala saab esindada vaid üks loomeliit. Eestis tegutseb seitseteist riiklikult tunnustatud loomeliitu. Neist vaid üks – maastikuarhitektide liit asub väljas­pool Tallinna, Tartus, ning kõik kujutava kunstiga seotud liidud – kunstnike, kuraatorite ja kunstiteadlaste ning kujundus­graafikute liit – on registreeritud Tallinnas aadressil Vabaduse väljak 6.

Põhjused, miks riik ei taha toetada initsiatiivi ja inimesi, kes on nõus elama väljaspool Tallinna, jäävad arusaamatuks. Narva puhul on avastatud, et seal ei taha keegi olla, sinna on asutud vägisi tegevusi viima. Pärnut, Viljandit, Tartut, Võrut, kus on olemas kohalik tahe ja inimesed, kes mingil äraspidisel põhjusel ei ole veel Harjumaale migreerunud, piiratakse struktuurselt.

Kui kultuuriministeeriumis räägitakse korrastamisest, siis kipub see tähendama mitmekesisuse likvideerimist. Kunsti rahastamise korrastamise käigus likvideeriti kunstigaleriide toetusprogramm, millest muu hulgas rahastati ka väljaspool Tallinna tegutsevaid väikesi näituseasutusi. Toetussummad olid vaid paar kuni viis tuhat eurot. Programm oli ministeeriumile bürokraatlikus mõttes kahtlemata lisatöö: komisjon tuli kokku kutsuda, taotlused registreerida, aruanded üle vaadata jne. Tüütu värk. Lükata see kultuurkapitali õlgadele, kuna paarkümmend lisataotlust neile olulist koormust ei tekita, tundub kahtlemata mõistlik. Aga see oli alternatiivne võimalus. Näiteks Haapsalu Linnagalerii galerist Agur Kruusing ütles „Kunstiministeeriumi“ intervjuus, et ei olnud enne korrastamise otsust kordagi kultuurkapitalist raha taotlenud. Eesti kõige pikema traditsiooniga residentuur MoKS lõpetab osaliselt just selle esmapilgul pisikese toetuse kadumise pärast oma tegevuse praegusel kujul, sest kulka otsustas residentuuri üldse mitte toetada, alternatiive rahastamise taotlemiseks ei ole, sest reformijärgne kohalik omavalitsus ei tunne projekti vastu erilist huvi.

Lisaprobleem on ka inimeste puudumine, kes projekti arendamises kaasa tahaksid lüüa. Inimesed on Harjumaal, sest raha on seal. See ei puuduta pelgalt kultuuri. Ent kui majandus tegutseb turumajandusliku loogika järgi, siis kultuurirahastus on konkreetne meede, mille üle riigil on pea absoluutne kontroll.

See, milliseks asutuse eelarve kujuneb, oleneb palju ka asutuse juhist, s.t millise positsiooni on ta suutnud oma asutusele välja võidelda. Kas pole kunstimuuseumi ülesanne teha ennast Tartus sama tähtsaks, nagu on ülikool?

Olen nõus, et direktorist oleneb institutsiooni tasandil palju. Aga regionaalpoliitika on riigi asi. Omavalitsusi ei saa vaadata kui väikesi vürstiriigikesi, kes maksavad riigile kümnist selle eest, et riik neile katust pakub. Nende vürstiriikide elanikud ei ole sunnismaised. Riigi asi on arendada ka kõike seda, mis jääb Tallinnast väljapoole. Tallinn on kõige rikkam omavalitsus ning võiks endaga ise hakkama saada. Kui Eesti riik tahab, et väljaspool Harjumaad jätkuks riik ja oleks elu, siis peab ta selleks võimalused looma.

Milline peaks olema kunstimuuseumi tähendus vana ja auväärse ülikooli kõrval?

Teadus on praegusel ajal väga selgelt reglementeeritud: kui on akrediteering, siis on teadusasutus, kui ei ole akrediteeringut, siis ei ole ka teadust ning ülikoolile korda ei lähe.

Kuigi suuremad muuseumid positsioneerivad end teadusasutusena, on su küsimuse püstitus väga tabav, muuseumi roll ongi olla ülikooli kõrval. Ma ei räägi konkurentsist. Muuseumide roll on olla alternatiivne uurimisasutus. Selle ülesande täitmiseks on tähtis, et üks ei ole teisega institutsionaalselt põimunud.

Milline on aga kunstimuuseumi koht Tartu teiste kunstiasutuste – kunstimaja, kõrgem kunstikool Pallas, Konrad Mäe stuudio, galeriid – kõrval? Mille poolest peaks ta eristuma? Millised võiksid olla koostöövormid?

Tartu kunstimuuseum ei pea iga hinna eest püüdma eristuda. Mida rohkem institutsioone, seda parem. Nii väikesel kunstiväljal, nagu Eesti on, pole vaja dubleerimist karta, seda tuleb järjepidevuse säilitamiseks võimalust mööda soodustada. Kui institutsioonid ei asu sealjuures ühes kohas, vaid üle Eesti laiali, annab see kogu väljale kokkuvõttes veel suurema dünaamika.

Institutsioonide koostöö toimib siis, kui ühel institutsioonil on huvi selle vastu – kui üks tahab teha ja teine on nõus kaasa tulema. Tartu ülikool on koostöö mõttes täiesti alakasutatud. Kui kunstimuuseumis oli Marina Abramovići näitus ja loodeti, et ehk ta ise tuleb ka, siis kunstikollektsionäär Margus Punab käis välja, et Abramovićile oleks tulnud pakkuda loengut ülikooli aulas, küllap oleks ta siis kohale tulnud. Et ülikoolil huvi koostöö vastu puudub, peaks muuseum seda üles näitama. See on taas suuresti juhi küsimus: kui muuseumis ollakse valmis ennast mõtestama, et ainult meie maja ei ole a ja o, vaid võime teha ja peamegi tegema midagi ka väljaspool, siis on olukord palju lihtsam. Aga endal peavad korralikud ruumid olema, et vajaduse korral seal ka teistele võimalus anda. Ainult oma jõududega pole vaja läbi ajada.

Mind huvitab muuseum eelkõige teadusasutusena. Muuseum ei ole kammitsetud teadusgrantidega kaasnevate piirangutega. Muuseumis saab teha uurimustööd hoopis paindlikumalt, ka pädeva uurimusliku näitusena. Muuseum on ennekõike kunsti mõtestaja.

Kas mõtestamise juures peaks keskenduma eelkõige oma kogule? Või millised on muuseumi moraalsed kohustused oma kogu suhtes?

Kui rääkida muuseumist kui teadusasutusest, siis kogu võiks ideaalis olla raamatukogu moodi: mina vajan sealt midagi ja tema asi on seda mulle pakkuda. See on suurepärane suhe. Muuseumid toimivad enamasti aga vastupidi: neil on kogu, mille unikaalseid eksemplare tuleb säilitada. Muuseum ei ole väga huvitatud teenindamisest.

Kogu peab ju olema võimalikult paljudele huvilistele ligipääsetav kas siis põhiekspositsiooni, näituste või publikatsioonidena. See ei saa olla vaid valitute ringi salapärane paik.

See on selge, et kogu peab olema kättesaadav. Aga kogu on erakordselt kallis: seda on kallis soetada ja ka kallis alal hoida. Ma ei alahinda muuseumikogu tähtsust, aga muuseumis tehtav uurimistöö ei pea olema kogupõhine. Nii nagu maailm, nii muutub ka kunstipilt ja sellega seoses muutub ka kogumine järjest kummalisemaks. Mida virtuaalsem on kunst, seda dünaamilisem ja paindlikum peab olema selle säilitamine. Praegusel ajal tekib materiaalset pärandit järjest vähem. Seepärast peaks ka muuseum tegelema märksa lähema ajaloo ja kunsti mõtestamisega.

Selle aasta lõpuks tahab kultuuriministeerium korrastada oma haldusala muuseumid ja viia nad kõik sihtasutuse staatusesse. Eesti kunstimuuseum tegutseb 2016. aastast peale sihtasutusena, see oli nende oma otsus. Tegemist on riigi sihtasutusega. Tartu kunstimuuseumi puhul tahetakse kasutada riigi ja linna sihtasutuse ühisvormi. Eesti Rahva Muuseumi direktori Alar Karise kirjast kultuuriministeeriumile jäi mulje, et ERM on valmis asutama sihtasutuse koos Tartu kunstimuuseumiga.

Kumb variant on õigem? Kas need ikka on ainukesed mõistlikud variandid?

Ma saan aru kultuuriministeeriumi soovist oma vastutust vähendada, aga nagu ma juba ütlesin, ma ei näe mingit põhjust, miks väljaspool Tallinna loodav sihtasutus peab olema kohaliku omavalitsusega seotud. Vägisi jääb mulje, et korrastamine ei tähenda mitte muuseumile sihtasutuse kujul suuremate vabaduste andmist, vaid ennekõike ministeeriumi katset oma kohustustest hoiduda.

Ka Narva muuseumi juhtum 2017. aastal, kui volikogu ei andnud muuseumile kogu ette nähtud eelarvet, vaid jagati seda just nii, nagu volikogu heaks arvas, teeb ettevaatlikuks. Aga kui sihtasutus kujuneks välja koos Eesti Rahva Muuseumiga? Millised on siis plussid ja miinused?

Mis ERMiga liitumisse puutub, siis, nagu sa ise ütlesid, määrab asutuse suuresti selle juht. Mida rohkem üksteisest sõltumatuid asutusi, seda väiksem on tõenäosus, et midagi meie niigi ahtal kunstiväljal väga uppi läheb.

Kui sihtasutuse asutamise üks mõte on Tartu kunstimuuseumi tegevusega seotud bürokraatia vähendamine, siis ma ei näe selles olulist tulu, kui kunstimuuseum ühendada Eesti Rahva Muuseumiga. See tähendaks lihtsalt veel suurema monstrumi tekkimist. Suuremas organisatsioonis on palju rohkem bürokraatiat ja vähem dünaamikat. Palju väikesi institutsioone on kokkuvõttes märksa paindlikumad kui üks koletis. Kui väike institutsioon tegutseb omaette ja sõltumatult, siis see tagab mingisugusegi mitmekesisuse ja on võimalus, et eesti kultuurist (kunstist) jõuab ka väljapoole märksa rohkem kui üks kitsas segment. Võib ju öelda, et näiteks Peeter Krosmanni kureeritud leedu maali näitus Tartu Kunstimajas esitles praegusest leedu kunstist ühte kitsast lõiku, kuid ka kaasaegse kunsti Eesti keskuse või Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskuse vahendatud näitused teevad kunstiga sedasama. Eks kõik tegutse oma mullis. Külastajaskonda jätkub suurtele rahvusvahelistele biennaalidele, aga ka leedu maali näitusele. Ma jään seisukohale, et riigi asi on seista nii ühtede kui ka teiste eest.

Milline asupaik on Tartu kunstimuuseumile kõige sobivam? Kas jääda kinni kesklinna kultuurikeskuse ideesse või on Raadi parem variant?

Raadi mõis, isegi kui selle restaureerimiseks raha saadakse, ei hakka moodsa kunstimuuseumina toimima. Kunstimuuseum vajab uut hoonet, mis võib küll olla ühendatud vanaga. See eeldab aga, et nööbi külge ehitatakse pintsak või isegi ülikond.

Raadil on aga palju ruumi, kus annab kõikvõimalikke projekte ellu viia.

Betoon ehk oma maja on erakordselt tähtis: seda on tõestanud Kumu ja Eesti Rahva Muuseumi uus hoone. Kui ERMi näituseruumid olid endises raudteelaste klubis, oli ta teisejärguline paik, aga nüüd on tegemist rahvusvahelise nähtusega.

Anarhist minus sunnib siiski mööndusi tegema. Kaasaegse kunsti Läti keskus korraldab neli-viis näitust aastas. Neil on aktiivne kirjastustegevus seda nii tõlgete kui ka keskuse koostatud kogumike ja monograafiate kujul. Sealjuures tegutsevad nad peamiselt Riias, kus suurim probleem on näituse­pindade puudus. Annan endale aru, et nomaadlik tegutsemine ei ole lihtne, kuid ma ei taha, et betoonist saadaks liiga must-valgelt aru. Kinnisvara võib olla ka koormaks.

Kui ERMi hakati Raadil tühermaale ehitama, siis oli selle pärast palju nurisemist. Mina nägin selles aga potentsiaali, sest kui ehitada kesklinna, siis on hoonet ümbritsev ruum märksa piiratum kui lagedal põllul. ERMi ümber saab ükskõik mida teha. Katuse peal seisev maja on selle suurepärane näide.

Ärgem unustagem, et ERMi nõuetele vajalikku vaba krunti ei oleks kesklinnas leidunud. Kui ehitatakse Lõuna-Eesti muuseumide ühine koguhoone, siis usun, et ülejäänud vajadusteks sobiva pinna ehitamiseks kesklinnas ruumi leidub. Betooni funktsioon on olla harjumuslik, et laiemalt teataks, kus see hoone asub.

Ma saan suurepäraselt aru ERMi motivatsioonist, sest mõis ja park seisavad praegu jõude. Ometi ma ei näe präänikut. Kunstimuuseum asub praegu kesklinnas ja ma ei mõista, mida ta sellest võidaks, kui viidaks Raadile.


 

Kommentaar

Tartu kunstimuuseumile püütakse mitmendat korda uut maja ehitada, praegu on linnal käsil projekti väljatöötamine hoone ehitamiseks südalinna, kus muuseum leiaks moodsa kodu ühiselt linnaraamatukoguga, lisaks veel ehk mõned kultuuri- ja vaba aja veetmise funktsioonid. Visiooni loomisel on muuseumi ja linna koostöö olnud hea: oleme esitlenud oma ruumivajadusi ning meid on kaasatud ka hoone üldise funktsiooni ja olemuse väljatöötamisse. Muuseumis peavad olema galeriiruumid (püsiekspositsiooni ja ajutiste näituste pinnad, monumentaalgalerii), kus kunstiteoseid hoitakse sobivates niiskuse, valguse ja temperatuuri tingimustes. Samuti on vaja kontori-, raamatukogu-, pakkimis- ja manööverpinda jpm.

Tartu kunstimuuseumi kollektiiv on seda meelt, et muuseum asub nüüd ja edaspidi südalinnas. Südalinnas asuvad Tartu ülikool, sh kunstiajaloo osakond, Tartu Kunstimaja ja Nooruse galerii, veidi eemal ka Kogo galerii. On loogiline, et kunstihuviline saab hõlpsasti kõik kunstinäitused korraga ära vaadata. XXI sajandi ahvatluste keskel on kunstil raske pakkuda kõikvõimalikele meelelahutusteenustele konkurentsi, publiku muuseumisse või galeriisse toomine on keeruline ülesanne. Seda on kindlasti lihtsam teha linna südamikus, kus niikuinii iga päev liigutakse.

Tartlasena pean tähtsaks linna tervik­likkust. Kui viime linna keskmest välja kultuuriasutused, siis on linn nõrk, halvasti planeeritud ja see ei meeldi linnaelanikule ega ka sise- või välisturistile. Peale näituste korraldame muuseumis loenguid, töötubasid, linna­laagreid, vestlus- ja luuleõhtuid. Muuseum peab olema lihtsasti ligi­pääsetav jalakäijale – sealhulgas lapsele, vanurile, mis tahes puudega inimesele, muuseumikülastus ei tohi olla keeruline ettevõtmine.

Mis puudutab kunstimuuseumi kogusid, siis on leitud ajutine lahendus ERMi ruumides. Küsida, mis nüüd edasi saab, on veel vara. Möödunud aastal sooritas muuseumi kogude osakond koos tublide abilistega tõelise vägiteo, kui mahukad kogud koliti lagunevast Vallikraavi tänava majast ERMi hoidlasse. Töö sellega ei lõppenud: kogud peavad sisse elama, süsteem tuleb korrastada, vanad pakkematerjalid välja vahetada jms. Vanade ja praeguste koguruumide kontrast on võrreldamatu ning praegu oleme rahul. Üks loogiline tulevikuperspektiiv oleks Lõuna-Eesti muuseumide ühishoidla, sest on selge, et hoonet, kus on koos koguruumid ja moodsad näitusesaalid, meile keegi ehitama ei hakka. See on väga kallis. Pigem uued eraldi ruumid kui lõputu ootamine.

Sisulises töös oleme näitustegevuse kõrval võtnud suuna mitmekesise publiku- ja haridusprogrammi väljatöötamisele. Muuseum saab mängida tähtsat osa ühiskonna sidumisel, aktuaalsete teemade tõstatamisel ja dialoogi arendamisel. Meie koolinoortest koosnev noorteklubi on muuseumi kogude põhjal kureerinud näituse „Muusade maailm“, oleme viimase aasta jooksul teinud koostööd Kiusamisvaba Kooliga, kavatseme alustada kirjeldustõlgete koostamist pimedatele. Need peaksid olema kätte­saadavad näitusemajas ja veebis. Ka digilahenduste väljatöötamine on kunsti populariseerimise tähtis viis. Muuseum teeb tihedat koostööd Vikipeediaga, selleks et teave kunsti, kunstnike ja kunstiteoste kohta oleks lihtsamini kättesaadav.

Joanna Hoffmann, Tartu kunstimuuseumi  direktori kohusetäitja

 

Miks on Raadi parim Tartu Kunstimuuseumi asukoht?

Tartu Kunstimuuseumi oma maja küsimus on aastakümneid lahendamata. Raadi mõisahoone sobib mitmel põhjusel ning lahendaks kunstimuuseumi oma maja küsimuse. Nii oleks kunstimuuseum igati sobivas keskkonnas Eesti Rahva Muuseumi (ERM) läheduses ning saaks edasi arendada ka Raadi piirkonda kultuuri, kunsti, muuseumide, hariduse ja teaduse keskusena, mis oleks ühtse tervikuna rahvusvaheliselt veelgi nähtavam unikaalne muuseumipark.

Uue peahoone valmimisega 2016. aastal ei saanud ERM ega Raadi valmis. Raadi mõisasüdame väljaaredamine on olnud aastaid külmutatud seisus. Oleme juba algatanud mõisa varemete vanade plaanide ülevaatamise ning korraldame peatselt tudengitele eskiisprojektide ideekonkursi. Pole võimalik ega mõtet rajada vana hoone koopiat, kuid mõisahoone edasi lagunedes satub ohtu ka seniste varemete kasutamine kombineerituna tänapäevaste arhitektuurilahendustega.

Tartu Kunstimuuseumi kõik kogud on nüüdseks kuluka kolimise tulemusena ERMi peahoone hoidlates ning jätkame arutelusid ühise skulptuuripargi rajamiseks Raadi mõisa parki keskuse väliala edasise arendamise raames. Kogu Eesti kunsti- ja kultuurielu edendamisel on möödapääsmatu teha koostööd Tartu Kunstimuuseumiga, pidades silmas selle ülesandeid (Eesti kultuuriloo seisukohalt olulise kunsti kogumine ja eksponeerimine) ning ERMi Eesti kultuuriga laiemalt seotud rolli. Püsinäitus Raadil ning ERMi näitusepindade kasutusvõimalus ei piira kuidagi galeriipinna kasutamist kesklinnas, nagu see toimib täna ning võib jääda ka tulevikus.

Tartu linna ja valla arengustrateegias on ette nähtud Raadi piirkonna väljaarendamine tänapäevaseks linnakeskkonnaks ja just selle arengusuuna käivitajana nähti ERMi uut hoonet sellele asukoha ja vormi valimisel. Tartu Kunstimuuseumi tegevus ja tulevik Raadil aitaks lahendada (ka rahaliselt jõukohasemalt) nii kunstimuuseumi oma hoone pikaajalise lahendamata mure ning veelgi pikemat aega kestnud Raadi mõisahoone õnnetu olukorra.

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse uuring näitab, et 2018. aasta kõige suurema külastajate arvuga kunstinäitused olid ERMis ning Raadi tuntus laias maailmas on järjest kasvanud. ERMi näituste külastajatest üle viiendiku on juba välisriikide kultuuri- ja kunstihuvilised. Ka praktilisi küsimusi, näiteks parkimisvõimalust ja liikluskorraldust, silmas pidades sobiks asukoht Raadil ERMi naabruses väga hästi.

Olen teinud kultuuriministeeriumile ettepaneku alustada formaalseid eeltöid, et avada Raadi mõisasüdame ja pargi arengusuundade arutelu ning korraldada avalik konkurss. Lähiaja aruteludes pole olnud selget alternatiivi pakkumisele, mille kohaselt saaks Tartu Kunstimuuseum väärika kodu ning sobivad kogude hoiutingimused lähikonnas ehk ERMi hoidlates.

ERMil on suur arendustegevuse kogemus ning valmidus lahendada Eesti kultuuri- ja kunstielu ammune mure koostöös kõigi asjast huvitatute ja otsustajatega.

Alar Karis, ERMi direktor

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht