Sõna on kuraatoril – – Kunstnikud maalivad kunstnikke

Kevadnäituse kaasväljapanek „Kunstnikud maalivad kunstnikke“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 5. VII.

KAI KALJO

Näituse idee sai alguse sellest, et hakkasin üle hulga aja ise uuesti maalima ja tegin mõned portreed. Millegipärast kujunes selle unustatud žanriga tegelemine üllatavalt inspireerivaks ning see teema tahtis hakata igas suunas edasi arenema.

Algul oli koostöös maalikunstnike liiduga plaan pakkuda Eesti Draamateatrile näitlejate portreede näitust, aga neid see idee nagu ei innustanud ja siis mõtlesin, et vähemalt kunstnikud ehk ikka saavad aru, miks sellist näitust teha ning nii sündis üleskutse „Kunstnikud maalivad kunstnikke“, mida levitasime ka ühismeedias.

Alguses kindlat näitusepaika ei olnud, aga mida aeg edasi, seda rohkem oli näha, et huvilisi on palju ja arvatavasti see aitaski kaasa struktuuride sügavuses sündinud suurepärasele mõttele ühendada minu projekt kevadnäitusega.

Üleskutsele laekus 123 portreed, millest valisin välja 66. Kuna foto järgi maali täielikult hinnata ei saa, siis külastasin võimaluse korral ka atel­jeesid.

Mul oli algusest peale selline tunne, et tööd peavad olema paigutatud tihedalt, mitmes reas, et „oleks, mida vaadata“ ja et ka maalidel kujutatud kunstnikud astuksid omavahel dialoogi.

Alles tagantjärele sain aru, et see mõte võis mul olla tekkinud seoses sellega, et pikki aastaid õppejõuna töötades olin harjunud õpilastele ülesandeid välja mõtlema ja nüüd see vist jätkus … Seekord sain töötada eriti andekate õpilastega. Töömahukas, üle aasta kestnud protsess kujunes ülimalt meeldivaks, tänuväärseks ja õpetlikuks.

Kõik eksponeeritud tööd on valminud aastatel 2019-2020. Mõned portreed, nt Urve Dzidzaria, Juss Piho, Mall Nukke tööd, olid mulle silma jäänud juba kunstnike isikunäitusel, enamik aga maaliti selle näituse tarvis.

Iga portree taga on huvitav lugu. Näiteks see, kuidas Katrin Piile on kavalalt lahendanud minu soovituse autoportreed mitte maalida. Või see, kuidas Maarit Murka oma maaliga „Kunstnik“ arutleb selle üle, kes ja miks on üldse tänapäeval kunstnik. Või see, kuidas Aapo Pukk sõitis karantiini ajal Tartusse, et vabas õhus maalida oma poolvenna Imat Suumani portree. Või see, kuidas Jaan Toomik ei taha olla moodne – maalikunstis veel saab niiviisi …

Jaan Toomik. Sooneutraalne selfi. Akrüül, 2020. Jaan Toomik ei taha olla moodne – maalikunstis veel saab niiviisi …

Stanislav Stepaško

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht