Püha tõde – Mere tühjaksjoomisest

SIRAM

Üsna sageli juhtub, et mõnigi oluline näitus jääb nägemata. Mitte ainult kaugemates maanurkades, vaid ka kodulinnas Tallinnas. Tegutsedes kunstiväljal, kirjutades, aeg-ajalt ka nii-öelda eksperthinnanguid andes peaks nagu kõigega kursis olema. Mind haaravad süümepiinad, kui avastan, et mõni näitus, mida oleks tahtnud vaadata, on juba jälle kinni pandud.

Need süümepiinad on puhtakujuliselt tingitud sotsiaalsest survest. Sisulist kahjutunnet mul tavaliselt ei teki, kui selgub, et mõne tuntud staari või tõusva tähe väljapanek nägemata jääb. Näitusevaatamise aastakümnete kogemus on teinud oma töö ja ausalt öelda ma ei mäletagi sellist näitust, mille olemust ja väljanägemist ma poleks puhtalt pealkirja ja autori nime lugedes ette aimanud. Isegi kui autori nimi on tundmatu ja pealkiri koosneb arusaamatust pool-võõrkeelsest slängist, kerkib nende põhjal ikkagi üsna adekvaatne pilt silme ette, sest nimed ja pealkirjad ütlevad üsna palju põlvkonna ja mentaliteedi kohta.

Kui lugeda näituste pressiteateid, siis kaob sageli igasugune isu näitusele minna. Mõned näited. „[—] huvitab inimese suhe fotograafiasse ja vastupidi.“ „Maailmas, kus geograafilised vahemaad ja erisused on aina vähem määravad faktorid, kus inimesed reisivad ja migreeruvad aina enam, on ka ideedevahetus muutunud lihtsamaks.“ „[—] keskendub avatava näituse teostes üldinimlikele ja universaalsetele probleemidele ning nende probleemide võimalikele lahendustele.“ „Tema töö lähtepunktiks sai ühel päeval internetis kohatud pilt kooritud sidrunist, mille vaatamisega kaasnes ebamugavustunne.“

Päris avastuslikke mõtteid on tõepoolest raske leida. Kui aga siiski näitus teha, võiks ju püüda vähemalt leida mingi uue vaatenurga või pakkuda ergutava kogemuse. Kui kogu näituse mõte on korrata käibetõdesid või kunstiajaloolisi aksioome ja kui näituse teostus ei lisa neile klišeedele midagi huvitavat, siis ehk ei olegi mõtet näitust teha.

Kuigi, jah. Näitusi tuleb teha. Tuleb pildil püsida. Projektiraha tuleb ära kasutada. Ainepunkte tuleb koguda. Jne. Aga see ei ole tegelikult minu mure. Ma ei taha teada, kuidas keegi tegeleb „igihaljaste maalispetsiifiliste küsimustega“, „tutvustab vaatajale skulptuuri kui kolmemõõtmelise kunstiliigi eripära“ või vaatleb „fotograafiat kui ideaalkuvandite loomise protsessi“.

99,9% juhtudest ongi näitus täpselt selline, nagu tutvustust lugedes tundub. Kohusetundest sooritatud külastus ei värskenda seda tunnet, vaid süvendab pettumust. Ega vist ei ole vaja merd tühjaks juua saamaks aru, et vesi on soolane.