Piirangud ei kao

Ehkki vaataja ei lahku Mihkel Ilusa ja Paul Kuimeti näituselt ilukogemuseta ning saab teravmeelset naljagi, näib põhirõhk olevat mõtlikul järelmaitsel.

LAUR KAUNISSAARE

Mihkel Ilusa ja Paul Kuimeti ühisnäitus „Lõputa lugu“ Tallinna Kunstihoones kuni 31. V, kuraator Siim Preiman.

Paul Kuimeti objektivalikult näiliselt banaalsedki tööd moodustavad rafineeritud intellektuaalse koondstruktuuri.

Paul Kuimet

Suletus koduseinte vahele, viiruse teise ja kolmanda laine, aga ka seninägematu majandusliku mõõna ootus – küllap on praeguse olukorra üks teravamaid tajusid väljapääsutus. Tulevik on teadmata, kuid kaine pilguga enda ümber vaadates on selge, et tagasiteed veebruari 2020 ei ole ega saagi olla. Siin, tüünet kevadvalgust täis olevikus, me siis nüüd oleme, suurimaks varanduseks võimalus jälgida olevikuhetke banaalsust, olemise väljapääsutut infrastruktuuri, mille mõte ei pruugigi selguda praegu. Isegi kui osa piiranguid läheb leebemaks, on piirangutest kui tunnetatud paratamatusest ometi saanud elamise pärisosa. Suletusega, piirangutega, sealhulgas vabatahtliku suletusega oma kunstivaldkonna vahendite piiresse, tegelevad ka Mihkel Ilus ja Paul Kuimet ühisnäitusel „Lõputa lugu“ Tallinna Kunstihoones. Kahe kunstniku püüdele jõuda üldistuseni, mis ulatuks üle kitsa kunstimaailma piiri, on elu suure sammu vastu tulnud ja seda globaalsel tasemel. Hea ajastus, kujund toimib.

Intellektuaalne koondstruktuur. Ilusa ja Kuimeti tööd toimivad näitusel „Lõputa lugu“ paralleelselt, teineteist küll mõtteliselt toetades, kuid mitte otseselt omavahel suhestudes (kuraator Siim Preiman ütles, et esimene asi, milles näitust kavandades kokku lepiti, oli see, et ühiselt loodud töid ei tule). Niisamuti kulgevad viisakal distantsil, kuid siiski lähenedes ka näituse minu arvates kaks peatelge: aistingulis-mänguline ja kainelt kontseptuaalne. Ehkki vaataja ei lahku näituselt ilukogemuseta ning saab teravmeelset naljagi, näib autorite põhirõhk olevat siiski mõtlikul järelmaitsel ning näituse mõju on suur ja kestab kaua.

Fotokunstnik Kuimet on välja pannud tööd botaanikaaedade palmilehtedest, ehitustellingute jalgadest ning töölauale asetatud märkmetest, trükistest ja esemetest. Maalikunsti taustaga Ilusalt on näitusel maalija põhivara, nagu lõuend, molbert ja kõiksugu sinna juurde käivad vahendid, mille nimetust ma õigupoolest ei teagi, edasiarendus kohati vägagi suuremahulisteks installatiivseteks objektideks (mitmemeetrise raadiusega vaateratas suures saalis). Mõlemad kunstnikud on suhestunud teostes oma kunstivaldkonna traditsiooniliste, klišeelikegi piirangutega, võttes need piirangud vabatahtlikult ja vaat et nimmegi omaks. Kuimet on fotokunstnike ringkonnas oma radikaalse analoogvahendite eelistamisega omamoodi kurikuulus. Ka Ilus ei jäta nimme maalikunsti tavapärast arsenali kõrvale, vaid kasutab ka maalijärgse teose puhul ikka lõuendit ja puitu, ehkki hoopis teistes kombinatsioonides ja algelementideni taandatult. Eks mõni kunstiteadlane oska paremini hinnata, kui pikalt selline radikaalsus (juurmine tegevus) Kuimeti ja Ilusa loomingus on avaldunud, aga tundub, et selles suunas on liigutud kaua ja see tendents ei näi ka selle näitusega lõppevat.

Kuimeti objektivalikult näiliselt banaalsedki tööd (eks olnud sama lugu ka tema omal ajal pöördeliselt mõjunud debüüdiga „In Vicinity“ Harjumaa suburbiast!) moodustavad rafineeritud intellektuaalse koondstruktuuri, kus on ühendunud põhjalik lugemus kapitalismi ruumiliste tootemvormide kujunemisloo kohta, melanhoolne valgustaju ja kõikumatu usk autentsuse aura võimalikkusesse ka reprodutseeritud teoste puhul, quia absurdum. Ta on ehitanud oma esseistliku kollaaži üles mõttekäigule, et tänapäeval väljapääsutuna näiva kapitalismi vormilise tootemi, klaasist pilvelõhkuja juured viivad XIX sajandi Londoni maailmanäituse asupaiga Kristallpaleeni, mis sündis aiaarhitekti Joseph Paxtoni unistuste ja tööstusajastu tehniliste võimaluste koosmõjus. Kuimet on oma kollaaži tüpoloogilisi algelemente filmilindile püüdnud läbi aastate ning üle maailma Tallinnast ja Brüsselist New Yorgini („Tellingute lühiajalugu“, „Kristallsõrestik“). Palmilehed, tellingujalad ja ka knopkad on teadlikult esitatud nii kõikehaaravate metafooride kui ka lootustandva analoogvalgusega kaetud banaalse igapäevana, kuhu me oleme kapitalismi viljastava kasvuhoone elanikena paratamatult määratud. Ta vaatleb oleviku elemente ja laseb neil kapitalismi lõputust võidukäigust kaude kõnelda nii, nagu ei teaks vaataja objektide endi tähendusest midagi. Selles võib aimata autori huvi fenomenoloogia vastu.

Kuimeti mõttekäigu sõlmpunktiks on näituse viimases saalis eksponeeritud optilise heliga kollaažlik filmiprojektsioon „Materiaalsed aspektid“, kus vilksab viitena ka anonüümsetesse pilvelõhkujatesse varjunud finantsmaailma totaalsuse paralleel stalinismi väljapääsutu totaalsusega. „Me elame tänapäeval nii keerulises maailmas ja informatsiooni kogus, mis meile igapäevaselt teadvusesse sisse sõidab, on sedavõrd mitmetahuline, see kõik on nii kompleksne, et ainuke viis täna maailmast rääkida,“ seletab Kuimet näitust saatvas videovestluses Ilusaga, „ongi see, et ma pean arvestama väga paljude asjaoludega. [Tulemuseks saab olla kas] kas kollaaž või mingisugune äärmiselt lihtsustatud või abstraheeritud taandamine mingisugusele väga lihtsale motiivile, näiteks tellingu­jalale.“

Maalikunsti taustaga Mihkel Ilusalt on näitusel maalija põhivara edasiarendus kohati vägagi suuremahulisteks installatiivseteks objektideks.

Paul Kuimet

Kas alternatiivi polegi? Ilusa traditsioonilisi maalikunsti töövahendeid ümber mõtestavaid skulptuurseid teoseid iseloomustab jõuline mängulisus. Küll on molberti elemente paisutatud ja ehitatud massiivne vaateratas („Gradovi linn“), küll ikaroslik taevakaar („Ära roni“), küll konstrueeritud klaustrofoobiline büroo („Koosolekulaud“), küll on linaõlitilguti all (kuuldavasti Harjumaal kunstniku enda kasvatatud – milline radikaalsus, juurmine lähenemine!) lina kõrtest ehitatud hingevaakuv inimkuju („Inimest temast nagunii ei saa“). Rääkimata lõuendist õmmeldud inimvormilistest kujudest, mis materjali pehmuse tõttu vaevu jalul püsivad ja pead hoiavad. Puändina kõrgub saaliukse kohal lõuendist õmmeldud värviämber, mõistagi tühi. Maalikunsti algelemendid kõnelevad Ilusa töödes iseendaga ja üle saalide kostab nende sõnatu: there is no alternative. Sellest vabatahtlikult valitud klaustrofoobilisest olukorrast aimdub isegi psühhedeelsust.

Üks Ilusa inimkuju on (täpsustab autor näitust saatvas videovestluses Kuimetiga) kõrbes lamav kauboi, kes unistab oma tootemloomast – nii olevat Ilusale oma 1990ndate ühiskonnakogemust kirjeldanud üks Eesti pankur. Selles konkreetses teoses, aga ka peasaalis välja pandud hiiglasliku vaateratta puhul seonduvad kõige selgemini Ilusa ebaõdu oma kunstivaldkonna piirangute suhtes ning ühiskondliku raamistiku iseenesestmõistetavuse küsimused. 1990ndatel taasvalitud kapitalismi tee konsensuslik alternatiivitus (mõnede meelest klaustrofoobiline olukord) suhestub siin selgesti Kuimeti tööde kujundimaailmaga ning moodustab näituse kontseptuaalse peatelje. Ilusa vaateratas nii oma mängulises kui ka kontseptuaalses tähenduses (paralleel kaubanduskeskuse T1 Mall of Tallinn katusel kõrguva objektiga on ilmne ning terasel vaatajal ei jää märkamata ka irooniline kokkulangevus kuuldustega selle kaubanduskesksuse pankrotistumisest) on näitusel Ilusa peateos.

Ilusa ja Kuimeti näituse „Lõputa lugu“ ajastamine maailma majandussüsteemi järjekordse, seekord silmapaistvalt järsu kriisiga oli mõistagi juhuslik (kuraator Preimani sõnul hakati tööle peaaegu kaks aastat tagasi), aga magava kassi suhu hiir teadagi ei jookse. Ometi ei ole see vaatajale nauditav kontseptuaalne jackpot sugugi juhuslik: Ilus ja Kuimet on piirangute ühelt poolt piirava ja teiselt pooltvõimustava loomusega tegelnud varemgi. Nende töö on ilmselgelt tõukunud sügavamatest ja pikemaajalistest isiklikest ja ühiskondlikest äratundmistest ja otsingutest. Metatasandil võib välja lugeda, et maailma määratlevate jäikade struktuuride tasakaalustajana toimib ühe puhul mängulisus ja jonn ning teise puhul aistingulisus, mis avaldub peamiselt valguses. Näib, et mõlemad kunstnikud on leidnud vabaduse just valdkonna piirangute omaksvõtu tõttu. See demonstreerib aga vaid piirangute olemuslikku kunstlikkust, mis küllap kunstnike eesmärk oligi. Kuidas jätkub tänapäeva kapitalismitootemi lugu hapras kristallpalees, riigikapitalismi kasvuhoones või Ameerika mägedel, on mõistagi teadmata, aga lõppevat see lugu igatahes ei näi. Piirangud, isegi kui mõnesid on nüüdseks leevendatud, ei kao kuhugi. Varugem popkorni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht