Peeglike, peeglike …

Kohila sümpoosioniga on saavutatud küpsus, tuntus ja toimiv formaat, edaspidi peaks mõtlema keraamika mõiste avardamise peale.

JUSS HEINSALU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tänavu möödus kakskümmend aastat esimese anagama-ahju ehitusest Tohisoo mõisapargis ja sama palju aastaid ka esimesest Kohila sümpoosionist. Kuigi suve hakul tehti otsus rahvusvaheline keraamika suurettevõtmine aasta võrra edasi lükata, toimus üritus siiski alternatiivses vormis. Justkui sümboolselt võttis juhtrolli sümpoosioni algataja, ahjumeister Andres Allik, kes kutsus osalema kaksteist kunstnikku juba varem sümpoosionil käinute seast. Nii see seekord teisiti toimuski. Kunstnikud töötasid oma koduateljees ja Tallinnas Arsi keraamikakeskuse ruumides. Kokku tuldi Kohilasse ühiseks põletuseks, millele järgnes väljapanek mõisapargis.

Järjepidevuses on jõudu. Kahekümne aastaga on Kohilast läbi käinud pea 200 kunstnikku rohkem kui 30 riigist. On saavutatud küpsus, rahvusvaheline tuntus ning toimiv vorm, mida ehk kõige paremini saab kirjeldada kogukondliku lühiresidentuurina. Järjepidevuse tulemusena on tekkinud erakordne keraamikakollektsioon, kus peegelduvad eri maade ja kultuuride olemus, traditsioonilise käsitöö võtted, autoritehnikad ja eksperimendid. Viimatine suurvälja­panek „Tule lummuses“ toimus Tallinna Kunstihoones 2015. aastal.

Nende aastate jooksul on kasvatud üritusesiseselt, selle mõjutusi on näha ka eesti keraamikas üldisemalt. Viimasel viiel aastal on sümpoosioni eesmärk olnud piiride lahustamine, et savi ja selle põletus oleksid loo jutustamise vahend, keraamikute kogukonna ülesehitamise ja teadmiste edastamise viis. Keraamilisest objektist on saanud lõpliku väärtuse kõrval ka protsessi jäädvustus või hoopis alguspunkt järgnevale performance’ile. Kohila sümpoosioni eesmärgiks on olnud mitmekülgsuse eest seismine ja erisuste väljatoomine. See keraamikute kokkutulek on olnud keskustelu kandja ja ka välismaailma vahendamine ja kodustamine. Ehk ka elektrood, mis kunstivälja kitsaid probleeme tulevaste keraamikute tarbeks maandab.

Mulle on pakkunud huvi teistsugune mõtteviis, vastukaal meile omaks saanud akadeemilisele käsitlusele. Näiteks kui haridus omandatakse meistri-selli suhte kaudu või elatakse-töötatakse maailma neis paigus, kus kasutataval savil on eriline koostis või praktiseeritakse teistlaadi põletusmeetodeid. Kui maast võetakse tükk savi ja vormitakse sellest käte vahel anum, mis tules kivistub, siis on selles midagi sakraalset ning seda tehakse üksnes seepärast, et ülistada loodust ja ülemaid jõude. Jonnist tahan väita, et läänelik kunsti- ja disainiharidus ning väärtussüsteem ajavad taga üksnes numbreid, mis ei vasta tegelikele teadmistele ja oskustele. Ei soosita andumusega loomingule pühendumist ega iseenda kui kunstniku tundmist.

Tänavune Kohila sümpoosion oli kui kinnitus, et keraamikat ümbritseb üheskoos tegemise tava, vahest ka vajadus, sest üksi suurt anagama-ahju ära ei küta.

Evelin Saul

Möödunud sümpoosion oli ühtlasi nostalgiline tagasivaade sümpoosioni algusaegadesse, mil väikese grupi ja isiklike tutvuste najal pandi alus pikaajalisele traditsioonile. Järjepidevuses on jõudu. See on kui kinnitus, et keraamikat ümbritseb üheskoos tegemise tava, vahest ka vajadus, sest üksi suurt anagama-ahju ära ei küta.1 Praegune aeg õhutab taasesitama küsimusi sümpoosioni olemusest ja vajadusest. Tundub, et see on üldisem suundumus, et ühed ja samad inimesed seisavad oma eriala maine ja kuvandi eest ning seepärast võtavad kõikvõimaliku organisatoorse töö oma õlgadele.

Keraamikute liidu möödunud aastanäitusel „Õ“ tuli hästi esile meie professionaalse keraamika lai spekter. Õ kui õõnesvorm, õhkõrn, aga ka õhinapõhisus. Väga suur osa kunsti- ja kultuurikorraldusest toimibki missioonitundel ning siiral tahtel midagi suurt ja head ära teha. Kuid kui annad sõrme, võetakse käsi. Koorem muutub talumatuks, kui õhinat mitte ainult ei oodata, vaid hakatakse nõudma. Mis saab aga käest ilma jäänud kunstnikest?

Meie oma rahvusvahelisus. Kohilas näituse avamisel ütles üks osalenud kunstnikest, rahvusvahelise keraamika akadeemia liige Annika Teder, et ka sel aastal ei saa rääkida ainult kodumaisest keraamikast. Otsesel või kaudsel määral on kõik osalevad keraamikud rahvusvahelised: kes elab ja töötab Viinis, kes Ameerikas, kelle looming on tunnustatud hoopis Koreas. Tänapäeva kunstnikest tegutseb suur osa mitmel pool korraga ning globaalsus identiteedis ja loomingus ei ole enam võõras. 11. IX Sirbis ilmus Sveta Grigorjeva artikkel „Tahaks raha ja kinnisvara“, kus ta puudutab rahvusvahelisuse kõrvalnähtust nomaadlust ning selle mõju kunstnikule.

Paar aastat tagasi aitasin koordineerida Baltimaade kaasaegse keraamika näitust USAs, kuhu oli valitud Eestit esindama kolm eri põlvkonna tegevkunstnikku: Leo Rohlin, Anne Türn ja Kris Lemsalu. Näitust külastades kogesin midagi veidrat. Teadsin osalevate kunstnike töid ja võõras paigas ootasin koosluselt meie kunsti peegeldust. Mind valdas aga viirastav tundmus, et vaatan hoopis sealse keraamika näitust. Kui üksikteosed välja jätta, siis üldpilt ei edastanud midagi omapärast. Kas see ongi rahvusvahelistumine? Mis nägu on eesti või ka Eesti keraamika?

Olin varem töötanud päris pikalt samas Minneapolise keraamikakeskuses (Northern Clay Centre) ja näinud seal maailmatasemel nüüdiskeraamika näitusi, sealhulgas Kanada ja Mehhiko kunstnike omi. Kui Kanadas tegeletakse rohkem ühiskonnaprobleemide ja poliitikaga – keraamika meedium on kunstniku valik –, siis Mehhikos tuuakse tänapäevases vormis välja piirkondlik traditsioon ja kultuuriline identiteet ning keraamika on siis loomingu lahutamatu osa. Küsisin tollal veidi lihtsustatult: kus on meie põhjamaine metsarahva „ugri-mugri“ olemus? Mõistan nüüd, et sellist näitajat ei ole enam ammu olemas. On hoopis teised narratiivid ja kogemused. On midagi, mida iseenda kohta ei oska näha, mis aga võõrale vastuvõtjale muudab nähtu eksootiliseks. Tajusin seda Minneapolises näituse avamisega kaasnenud loengul, aga olen tajunud ka Kohilas, kui meie oma keskkonda tuleb tegelasi üle kogu maailma.

Olen varemgi samalaadsete küsimuste üle juurelnud, iseäranis kui kirjutasin Eesti professionaalse keraamika arengust ülevaadet.2 Kui püüdsin mõisteid avada, jooksin pidevalt ummikusse. Eestit ja professionaalsust mitmel moel kirjeldades ning ajajoont tõmmates tervikut ei tekkinud. Alati jäi midagi välja või tuli toetuda oletustele. Ei olegi leidnud allikat, olgu siis arheoloogide või ajaloolaste järeldusena, kust võiks leida ühtse pildi. Võib läheneda territoriaalselt: siinne savi = siinne keraamika ning uurida valmistusviise ja nende arengut, mis seguneb väljastpoolt sisse rännanud oskustega. Ei istunud isolatsioonis ei vanim Narva tüüpi keraamika ega palju hilisem Setu pott. Kaubalinn Tallinn on täis kaugete merede tagant pärit kilde, teiste maade keraamika on sajandeid siinset käsitööd mõjutanud. Ehk piirdume vaid Eesti viimase saja aastaga?

Eks professionaalsusega ole sama lugu, kui tõmmata piir XX sajandi algusesse, kui Ungarist pärit Géza Jakó juhtimisel algas Eestis kõrgharitud keraamikute koolitamine. Sel juhul jätame välja põlvkondade kaupa meistreid, kes on keraamika valmistamisest elatunud, ja akadeemilise hariduse tekkega nende kõrval tegutsenud isehakanud keraamikud, olgu nad mis tahes muus vallas tunnustatud nagu näiteks Jaan Koort, August Jansen või Adamson-Eric. Võib-olla on aeg lahti lasta binaarsest mõtteviisist, mille puhul on sund kõrvutada juuri modernsusega ning siinset sealsega. Oleks ignorantne mõelda, et nii ajaloos kui ka Kohilas toimub ühesuunaline ülekanne. Niisama palju, kui on importi, on ka eksporti, isegi kui EASi kalkulatsioonid seda ei kinnita.

Vähe ambitsiooni. On levinud arusaam, et Eesti keraamika end tutvustama ei kipu: sõutakse tasa ja targu oma ürgses savivannis. Lähemal vaatlusel võib ainuüksi Tallinnas leida mitu viimatist keraamikaga seotud näitust: Ingrid Alliku isikunäitus „Sekret/Cekpet“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis, Kris Lemsalu Malone Kai kunstikeskuses, Laura Põllu ja Piret Karro näitus „Ajan nahka“ Vaala galeriis, tuntud keraamikuid koondav ühisnäitus „Punane“ Arsi tarbekunstigaleriis, Ingrid Alliku, Naima Neidre ja Tiiu Pallo-Vaigu näitus „Nagu kivid voolavas vees“ Tallinna Linnagaleriis, Kohila sümpoosioni väljapanekud Kohilas ja Tallinnas. Tõsi ta on, et siinne loominguline kvaliteet on kõrge, välja on jõutud suurte välismaiste biennaalideni. Kohila sümpoosion sellist eesmärki võtnud ei ole. Potentsiaali ja üleilmset huvi oleks. Kas asi on rahas? Logistikas? Inimressursis?

Tänavusel Kohila sümpoosionil töötasid kunstnikud oma koduateljees ja Tallinnas Arsi keraamikakeskuse ruumides. Kokku tuldi Kohilasse ühiseks põletuseks. Töid aga näidati Tohisoo mõisapargis ja praegu Arsi galeriis. Esiplaanil on Sergei Isupovi „Kodukootud“, keskel Kadri Pärnametsa „Taevased tujud“ ja paremal Isupovi „Külakass“.

Evelin Saul

Praegu tundub, et keraamikat hinnati rohkem Nõukogude ajal, kui riiklike tellimustena valmisid keraamilised suurvormid, näiteks Leo Rohlini pannoo Pirita TOPi ujulas ja Anu Rank-Soansi seinapannoo Kurtna linnukasvatuse katsejaamas. Igas perekonnas leidus midagi siinsete keraamikatehaste toodangust. Keraamika on meie ümber alates punasest tellisest maja seinas ja lõpetades lambipirni sokli, tualettpoti või hoopis kunsthammastega. Keraamikat kasutatakse traditsioonilise tarbenõu või ka nüüdisaegsete kõrgtehnoloogiliste lahenduste puhul. Kuid tootedisain, materjaliteadus ja -tööstus on keraamikast kui erialast võõrandunud. Või ehk vastupidi, hoopis keraamikud on kitsendanud oma tööpõldu?

On rõõm, et protsendikunsti najal toimub justkui monumentaalse keraamika taasavastamine, kui mõelda kas või Jass Kaselaane mosaiikpannoole Viimsi riigigümnaasiumis. See on küll keraamiline materjal, kuid kas ka keraamika? Naaseme taas erialasisese hierarhia juurde, kus „tõeline“ meister õpib ja praktiseerib aastaid kitsa suunitlusega üht eriala ning mida rohkem peensustesse liigub, seda enam karmistuvad suletud gruppi kuulumise reeglid. Kuni jõuame puupõletuskeraamikas fetišeeritud hüperlokaalsuseni: savipott valmib kohalikust käsitsi töödeldud savimaagist ja on põletatud tagaaias kasvanud esivanemate istutatud puudega. Tõeline hipsteri unelm. Keskmine keraamik kasutab aga pakisavi, mille päritolu on teadmata ja mis on loodusliku koostise asemel retseptil põhinev tehislik savimass, aga oma universaalsuses saanud puhtaks materjaliks, millest saab luua midagi uut. Igal põlvkonnal on oma probleemid. Ehk on praegune liberaalne materjalikasutus kunstis toonud teistmoodi vabaduse tegeleda loominguga meediumiüleselt?

Kuna Kohila sümpoosioni puhul korraldustoimkond vahetub, siis tulevaste sümpoosionide formaat on juba järgmise meeskonna kujundada. Küll aga usun, et tasa ja targu jätkub sama suund koos baasväärtuste loomisega. Kaks aastakümmet on alles soojendus, keraamika eelpõletuse osa.

Kuna jäeti ära traditsiooniline ürituse ja ümmarguse tähtpäeva tähistamine, siis lükkub edasi ka tuleskulptuuri ehitamine – keraamikatehnoloogia rakendamine, kus saab in situ põletada ligi kahe meetri kõrgusi keraamilisi väliskulptuure. Toimuks areng mahus ja funktsioonis, konkurents keraamilistele pannoodele. Praegusel üleilmsel segasel ajal keskendutakse pehmele arengule. Kiirloomise ja -tarbimise formaat enam ei toimi. Võib-olla kasvab sellest välja aeglane sümpoosion, mis kestab aasta ringi koostöös Arsi keraamikakeskusega, et luua keraamikale tähtsate paikade vahel sild. Pigem võiks Kohila sümpoosionist mõelda kui avatud platvormist, mille põhieesmärk on arendada, hoida ja tutvustada keraamikat kui eriala ning kunstimeediumi.

Juss Heinsalu korraldas Kohila sümpoosione aastail 2015–2020.

1 Anagama-ahi on ühekambriline suuremõõduline iidne keraamikaahju tüüp, mida Kohilas tavapäraselt köetakse puudega järjestikku kolm ööpäeva (saavutatud temperatuur ületab 1300 °C).

2 Juss Heinsalu, Afternoon thoughts on Estonian ceramics: questions of identity. – Basic. Baltic Contemporary Ceramics, Daugavpils Mark Rothko Art, 2019, lk 75–82.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht