Pealelend – Toomas Aru, Rae kultuurikeskuse juhataja

ANDRI KSENOFONTOV

Kuulsin Vaskjala loomeresidentuuri koordinaatori Janno Bergmanni käest võimalusest seal tasuta peatuda. Kas see vastab tõele?

Jah, Rae kultuurikeskuse hallata on Rae ajalooline koolimaja, mis majutab Vaskjala loomeresidentuuri. Meil on olemas hinnakiri, seal on kirjas, et loovisik, kes panustab kohalikku kogukonda sellega, et korraldab etendusi, töötubasid ja keelekümbluse õhtuid või kingib teoseid, saab koha loomeresidentuuris soodushinnaga 0 eurot. Kui residentuuri külaline ei soovi midagi panustada, siis maksab ta ööpäeva eest vastavalt hinnakirjale, kuid seda võimalust ei ole siiamaani veel ükski külaline kasutanud. See-eest on Rae vald kasvatanud korraliku kunstikogu. Meil on maale, graafikat, fotosid, installatsioone – on kujunenud Vaskjala maakunsti keskkond.

Kuidas Rae vald seda väärtuslikku kunstikogu hoiab?

Koolimaja ümbrusesse ehitatud objekte kõpitseme igal kevadel. Vallasasju arhiveerime või deponeerime ühiskondlikel pindadel, kui asjaosalistel selle vastu huvi on. Neli kunstnikku jätsid maha näitused, neist kaks graafika­näitust, mis ringlevad ka teistes Harjumaa omavalitsustes.

Kui residentuuris viibijad selle eest ei maksa, kuidas te ennast siis majandate?

Kohaliku omavalitsuse eelarvest. Rae vald on antihabras keskkond, mida kultuuritöötajatel on raske vaesemaks muuta. Kultuurikeskuse aastaeelarve 300 000 eurot on kõigest 1% valla eelarvest. Rae koolimaja eelarve 30 000 euroga on 0,1%.

Kas selle peale ei ole mõeldud, et kui jätta raha kultuurile andmata, saaks sellega midagi asisemat ette võtta?

Kui kultuuriga ei tegeletaks, siis ei tuleks ka kultuurieelarvet. Kultuuritöötajana mõtlen eelkõige selle peale, mida kultuur pakub. See annab meile üldistus- ja mõistmisoskuse. Teisisõnu, abstraheerimis- ja empaatiavõime. Läbi kultuuritegevuse tuleb meie teadvusesse midagi huvitavat, põnevat. Iga kultuuriakt paneb meid uue kogemuse kohta küsima, miks see nii on. Loen Dostojevski „Kuritööd ja karistust“ – niimoodi on mul võimalik väljuda endast ja võtta Sonja või Raskolnikovi positsioon ja saada seeläbi paremaks inimeseks. Kultuur toob sind oluliste mõtete juurde. Kultuur paneb sind seestuma, aga heas mõttes. Mitte kurjast, vaid heast vaimust vaevatuks. See hea vaim jääb su juurde ja tegeleb sinuga.

Siis on kultuur väga vaevaline.

Jah, kultuur võib olla raske töö ja vaev. Dostojevski ei ole muhe.

Mida me sedasi Andrus Kiviräha ja Oskar Lutsuga peale hakkame?

Oskar Luts on tõsine kirjanik. „Kolm musketäri“ on lõbus lugemine, stiilselt vormistatud intelligentne meelelahutus. See kasvatab lugejat antihapraks. Loen praegu Nassim Talebi „Antihaprust“. Kui vaim on kujuteldavate vaevadega tegelenud ja neist üle saanud, siis on ta vaba, tekib uus positiivsus, siis võib naerda. Kui me aga kultuuriga enam ei tegele, kas me tahame siis tsiviliseerimata oludesse tagasi minna? Kultuur teeb inimesest intelligentse, toreda, mõtlemisvõimelise kodaniku.

Vaadates tagasi oma kolmeaastasele kogemusele Rae kultuurikeskuse juhina – milline on sinu ja valla vaheline vastastikune mõistmine?

Ma ei taha siin kedagi meelitada, aga vahekord vallaga on tõepoolest väga hea. Mul oli rõõm näha, et kahel valla­vanemal on seinal noorte kunstnike tööd. Sellesse aega jäid niihästi kohalikud kui ka riigikogu valimised. Selle asemel, et panna kunstnikud neile parteipropagandat tegema, anti kunstnikele ruumid, kus nad saaksid oma loominguga tegeleda. Juba 2011. aastal, kui asutasin Luunja vallas galerii Meie aja kangelane – see oli ka väga tore vald –, hakkasin kõigile esinejatele tasu maksma kahesajast kuni neljasaja euroni. Olgu nad siis kunstnikud, kirjanikud või muusikud. Galerii kattis ka transpordi- ja banketi­laua kulud. 2016. aastast, kui sai üles seatud Rae Kunsti Plats, toimub seal kümme kuni viisteist näitust aastas. Kulusid on aidanud katta ka kultuur­kapital. Meie suurim eratoetaja on kohalik pruulikoda Tanker, kes hoolitseb ürituste joogipoolise eest.

Rae kultuurikeskus tegeleb kohalike käsitöö- ja muusikaringidega ning külapidude korraldamisega sama tõsiselt kui Vaskjala loomeresidentuur süvakultuuriga. Kuid vald ei ole kinni ainult Tõnis Mäe ja rahvatantsu kontsertides, mis on nii-öelda kindla peale minek, vaid ei pelga ka tundmatuid asju, mis on kontrolli alt väljas.

Eesti omavalitsuste kultuurikorralduses tuleb ette jäika asjaajamist, kuid Rae vald on siin edumeelne.