Mälestusi „Ars Fennica’st”

Eha Komissarov

ARS FENNICA 2008. aasta nominentide näitus Kumus kuni 26. IV .Pakun kolm põhjust, mis on aidanud Ars Fennical saada ihaldusväärseks kunstipreemiaks. Preemia viitab Soomele (Finlandia) ja toob kaasa kopsaka rahasumma. Žürii töötab usaldusväärselt ja topelt valikumehhanismiga: orienteerutakse erapooletule tulemusele ja iga nominent saab külge aegumatu kvaliteedimärgi. Sündmus murrab kunstimaailmast välja: Soome presidendi käepigistus tagab meediahuvi.  Ars Fennica on autoriteetne ja pisut autoritaarne iga-aastane Soome kunstipreemia. Teame ka, et tänavuse mõõduvõtmise finaal peeti Tallinnas: Kumus avati nominentide näitus ja anti kätte preemiad. Meedias räägiti sellest palju, sest sündmuse formaat on soliidne.

Küsimusele, mille põhjal seekord kandidaate valiti, on raske vastata. Oletusi on igasuguseid: näiteks saavad žürii liikmed tõuke mõnest teisest uudisekünnise ületanud kunstisündmusest.  Soomlaste mullusuvine näitusepakett „Arctic Hysteria: New Art from Finland” („Arktiline hüsteeria. Soome uus kunst”), mida eksponeeriti MoMA satelliidina tegutsevas kaasaegse kunsti keskuses P.S.1, võis vabalt olla žürii visiooni generaator. Tegemist oli kuluka, kuid kuuldavasti eduka sissetungiga paika, mida hinnatakse kõrgelt. P.S.1 on käikuminekust 1976. aastal tuntud eksperimentaalkunsti ja innovatiivsete diskursuste toetajana,  see jääb Manhattanist pisut kaugemale Long Islandile ja jätab järjekordse vana halvasti remonditud vabriku mulje. P.S.1 sobib installatsioonidele ja kogu selle kunstivormi eliit on sealt läbi voorinud. Erinevalt Warholi Factoryst ei sepitseta P.S.1 skandaalseid kunstibrände, tegemist on kommertsivaenuliku kunstilaboratooriumi ja laiadest massidest kaugele jääva eksperimentaalkunsti formaadiga.

Ars Fennica kunstnikest kuulus Tea Mäkela P.S.1  meeskonda, ent „Arctic Hysteria” kontseptsioonidega haakuvad ka ülejäänud Ars Fennica näituse projektid. Kui soome kirjanik Marko Tapio lasi käiku väljendi „arktiline hüsteeria”, kirjeldas ta soomlaste neurootilist ja irratsionaalset ahistust pikkadel sügisöödel ja talvistes vintsutustes, kusjuures see jätkub hirmudes ohustatud looduse ja maailma tuleviku pärast. Kirjanik soovitas, et peaksime soomlasega  suheldes mõtlema sellele eripärale, ent praegusel postfreudistlikul ajajärgul toetab arktilist hüsteeriat müriaad teistest tüvedest pärit neuroose. Praegune ellujäämisstrateegiatest sõltuv aeg peaks publiku tegema vastuvõtlikuks võimalusele, et maailmas puudub turvalisus: me lihtsalt veel ei tea, mida katastroofiks nimetada ja mida mitte. Osa kunstnikke nagu Ars Fennica laureaat Mark Raidpere võidavad tähelepanu sellega, et suudavad pakkuda  katastroofijärgse tegelikkuse hingestatud kirjeldusi. Traumad hoiavad kunstimõtet elus, on kui rutiinsete, märkamatult kulgevate sündmuste vaenlased. „Ars Fennica 2008” näitusel saab publik osa nüüdiskunsti seisundist: ühelt poolt kirjeldatakse ahistust, meeleheidet, sidemete katkemist jms, ent samas paistab see silma energia ja lootust äratava kaasamõtlemisega. Eelkõige on Ars Fennica elitaarse kunstiniši toode, universaalsete taotlustega postrahvusliku  Soome kunsti foorum, mis pole suunatud mitte sisse-, vaid väljapoole.

Rahvuslikud positsioonid pole Ars Fennica jaoks olulisemad kui uuenduslik kunstikeel. Õnneks ei lahuta poliitiliselt korrektne mõtlemine universaalset lokaalsest ja soome kunst on garanteeritult soomelik. Mulle istuvad soome kunstnikud autistlike juurte näitamise poolest rohkem kui eesti kolleegide tegevus, kus kunstioskuste armetu tase  ja harimatus lasevad sageli laevukese põhja. Kas autistlik kunstnik saab käsitleda autismi? Ei, ta suurendab selliste arvu, ent ei kontseptualiseeri autismi. Meie teeme põhiliselt nalja ja kaevandame kulkastippi „hästi müüvaks” osutunud maardlast. Selles, kas külahullusest pasundamine osutub rahvusdiskursuse kriitikaks, ma kahtlen: tegemist pole mitte kriitilise, vaid nartsissistliku diskursusega. Soomlase hulludiskursus on samuti burleskne,  ent küllastatud eksistentsiaalsete ja mütoloogiliste visioonidega ega realiseeru rämpsesteetika vormis. 

Punkversioonis juured

„Ars Fennica” näitusel käsitleb rahvuslikke juuri  soome kunstnik Maria Duncker ja temagi eelistab oma juurtejutus punkversiooni. Kujundite käsitlejana eelistab õbluke kunstnik totaalse keskkonna strateegiat, ta on Kumus püstitanud täies mahus hiigeljuurestikuga puu, mille all hargnevad metsarahva elu stseenikesed. Dunckeri valemis on soomelikkus traageldatud aegade-eelsesse etappi seisma jäänud mõttelaadiga, mis hõlmab võimalikult algupäraseid vaatenurki loodusele ja absurdseid rahvuskuvandi  käsitlusi, mis koguvad dramaatilisi tuure. Kataloog tutvustab skulptoritaustaga Dunckeri käsitlust terminiga lihatekno, mis viitab sellele, et skulptor kasutab moodsaid infokandjaid. Dunckeri lihtsad lood sulavad tervet ruumi täitvaks hiigelanimatsiooniks, tema tegelasteks on kortsus kartulitest valmistatud eitedeks-taatideks riietatud kujutised, muserdatud vanakesed ja klounid ühes isikus. Animatsioon teeb suhtluse nende kartulitega  sujuvaks ja filmilikuks, kuid ma vist ei tahaks neid kartulitest mehikesi naturaalselt näha. Dunckerit tuntakse Soomes kunstnikuna, kes animeerib-kontseptualiseerib erootika ja soome külakultuuri kohtumisest sündinud mahlast ainestikku. Kataloogis võib lugeda selle kohta, et Dunckeri esteetika liigub kriitilisest grotesksest eseme-asjade naljadelt looduskeskse ja erootilise igaviku uurimise  suunas. Arktiline hullus kerib tippu Tea Mäkipää mahukas ekspositsioonis, mis jääb meelde kahe ehtsa auto hävingusse saatmisega.

Mäkipää on määratud suuri asju korda saatma ja Kumus talle eraldatud saalid jäid ilmselgelt viimaste aastate loomingu kokkuvõttele kitsaks. Show väljamõtlejana teenib Mäkipää aplausi ja tal on annet konfliktide esilekutsumiseks. Kataloogist loeme selle kohta, et ta looming võtab  ülemaailmse hädaolukorra kokku keskkonna ja ühiskonna probleemidest kõneleva lööva esitusega. Mäkipää kuulub roheliste sellesse tiiba, kes süüdistab autosid lähenevas maailmalõpus. Töös „Motocalypse Now” („Tänase päeva motokalüps”, 2007) näeb ehtsa tulega põlema pandud mersus lõksu jäänud reisijate surmakrampe, teist mersut katab tihe taimestik ja auto on disainitud hauakääpaks. Dialoog vaatajaga ei käi üksnes hirmumõõtme kaudu.  Inimloomuse silmakirjalikkus saab kunstnikult vatti, sest me armastame toitu, aga paksuks ei taha minna, me jumaldame autosid ja auto pakutud elustiili, ent pole rahul heitgaaside ja kütusevarude lõpuga. Tõelised meistritööd on digitehnoloogias hiigelpannood, mis pakuvad Boschi paradiisi ja põrgu teema modernse versiooni.   

Dialektiline kunstipärasus 

Fototaustaga Seppo Renvalli kohta ütles värske laureaat Raidpere, et tema oleks pidanud preemia pälvima. Ma saan aru, et Raidpere tundis piinlikkust, sest Renvalli töödes kohtab kõike seda, mida meie kultuurist ei leia. Renvall on Soome eksperimentaalfilmi pioneer ja juhtiv videokunstnik, põhimõtteline postmodernselt naturalistlikku narratiivsust pruukiva fotosuuna vastane, kes esindas Soomet 1999. aastal Veneetsia ja 2002. aastal  São Paulo biennalil. Ta kasutab alusmaterjalina fotot, filmi, koduvideosid ja töötab koos tugevate muusikatiimidega. Eestis on Renvalli filmiloomingut näidatud Pärnu filmi ja video festivalil 2000. aastal.

Renvalli arusaamist kunstipärasusest võib julgelt dialektiliseks nimetada. Tahumatu ja töötlemata kore hüpleva kujundiga stiil ja tehnika muutub Renvalli käsitluses primitiivsuse vastandiks. Renvalli pikkadest eksperimentaalfilmidest  niipalju, et need lähtuvad 1960ndate filmiavangardi ülikiirest kaamerapildist. Pildimaterjali liikumise fantastiliselt mitmekülgne organiseerimine paneb soome kriitikud viitama Renvalli filmikeele sugulusele Jonas Mekase omaga. Kumus eksponeeritavat Renvalli kolmeosalist filmi võib hinnata vormieksperimendina ja samal ajal päevikuvormis aja ja koha üle juurdlemisena. Renvalli kujunemisest videokunstnikuks on üpris raske rääkida, sest ta on kogu elu olnud protsessi sees ja puutus lapsena tihedalt kokku kodukaameraga ja skulptorist isa filmihuviga. Sellist elu saadab talletatud filmimaterjali lasu, mis ajalukku suunab. Renvall teeb ajaloost probleemse visuaalse toote, mis on üllatavalt kvaliteetne. Miskipärast kohtabki loovat suhet ajalooga peamiselt paksu kultuurikihiga ühiskonnas. Ilmselt meelitab ainult paks kultuurikiht suure egoga kunstnikke ligi. Renvalli väljapanekul  näeb „Ars Fennica” üht algupärasemat teost: psühhopaatide ja alkohoolikute töödeldud ja valguskasti pistetud portreid. Portreede teostus jätab mulje, et kunstnik liigub elust lahkumist plaanitsevate tuttavate ennast hävitava destruktiivsuse jälgedes. Põhimõtteliselt on meil tegemist lihtsa valguskasti formaadiga, mis ei näita reklaami või mõne iluduse tagumikku, vaid konkreetsete tegelaste fotosid. Fotosid on töödeldud, üle maalitud, need on  uute foonidega varustatud ja kaotavad tähenduse fotona, et sulanduda sünge lõpu leidnud inimsaatustesse. Valguskasti vilkuv tuli on üks elu-surma piiri tähistamise viise.  

Balti kunstnikke nägi „Ars Fennica” näitusel 1994. aastal, vahepealne paus jättis mulje, et soomlased ei kavatse seda eksperimenti korrata. Vastust küsimusele, miks me sinna  sattusime, meil ei ole. Võib-olla oli põhjuseks Kumu, kus sooviti näitus korraldada.   

Baltlased taas “Ars Fennica’l”

Katarīna Neiburga ja Mark Raidpere Baltimaade plokk erineb Soome omast linnakeskse  ainestikuga, mõlemad kunstnikud haakuvad sujuvalt näitust iseloomustava varjatud hüsteeriadiskursusega. Meie regioonil on pakkuda uusi vägivallakogemuse ja trauma kirjeldusi, millel on tugev ühiskondlik taust. Baltimaade asjatundlikkus apokalüptilise vägivallakogemuse osas hargneb suisa eri teemaks, millega soome kunstnikel kokkupuudet pole. Neiburga ja Raidpere puhul võib rääkida  teatud sarnasusest: samaealised kunstnikud, neil on Ida-Euroopa kehakunsti taust, millest nad on siirdunud dokumentaalformaati. Mõlemad esindavad kõrget klassi asjade identifitseerimisel sotsiaalseteks ja erootilisteks. Neiburga ei tohiks Eestis tundmatu nimi olla, tema videot „Mis on tüdrukutel käekotis?” eksponeeriti soolalaos 2004. aastal Läti uue kunsti näitusel. Neiburga ahvatleb publikut sünkroniseeritud  kolmekanalise videoprojektsiooniga. Neiburga on digitaalse ajajärgu perfektsionistliku esituskultuuri esindaja, kelle elegantne esitusstiil ühitab lüürika materialismiga.

Ent Neiburga flirt glamuuriga jääks poolikuks täiendava vägivallateemata. Noor Riia videokunstnik äratab ka kõige tuimemas vaatajas vuajeristlikke instinkte, kuid ka kõrgemad moraalsed hoiakud pole talle võõrad. Tema teemad keerlevad tubade, asjade ja unenägude ümber. Video, kus Neiburga animeerib mänguasju, viib meid juba „Tähtede sõja” formaati visioonidesse. Fantastiline sooritus!

Siiski pärjati Ars Fennica preemiaga Mark Raidpere ekspositsioon. Vaatajale kõige elamuslikum on kindlasti kohtumine installatsiooniga „Majestoso Mystico. Stockholm-Tallinn 26. IV 2007”, millega on Raidpere esitanud oma versiooni pronksiööst. Raidpere on  „Majestoso’s” suutnud ühendada oma tugevad küljed, et käsitleda – ma ei ütleks, et sotsiaalset sündmust – pigem ahistust ja spliini. Selle, mida projekt esitab, võiks kokku võtta tänava sümboliga. Tänavat näeme kolmest vaatekohast: terroriakti toimepaneku koht Tallinn, Stockholm kui rahumeelsete tänavamuusikute tegevuspaik ning moebutiikide vaateaknad. Mulle meeldis vitriinide pildistusmaneer, mis osutas sürrealistide fototavadele. 

Nemad avastasid moe sümboolse potentsiaali alateadvuse kajastamiseks: mannekeenid kui varjatud inimihaluste manifesteerijad. Samale pedaalile vajutab ka Raidpere. Minulegi avanes pronksiöö õiges perspektiivis alles järgmistel päevadel, kui aknad olid vineertahvlitega kaetud, tänavad inimtühjad ja õhus oli tunda kummagi poole kahetsust. Raidpere, kes oli pronksiööl Rootsis, lõi sündmusest hajuva ja eksistentsiaalse rekonstruktsiooni:  tema tegevust võiks nimetada väriseva käe hoidmiseks rahvusliku hulluse pulsil. Tema 2007. aastal valminud teos tegeleb tagajärgedega rahvusliku kohkumuse valguses. Siinkohal toon ära Raidpere tööd saatva kommentaari: „Installatsioon „Majestoso Mystico” koosneb kahest videoreast, millest üks on filmitud Stockholmis, teine koostatud Tallinna tänavatel üles võetud telematerjalide põhjal, filmitud vaid mõnetunnise ajavahega. 

Stockholmis veedetud mõnekuulise residentuuri lõpusirgel tahtsin teha kokkuvõtte oma kogemusest sealse sileda ja standardiseeritud elustiili ning keskeltläbi kõrgeima heaolukorraga. Selleks palusin kaht tänavamuusikut Ivani ja Björni mängida põhimotiive Howard Shore’i muusikast filmile „Voonakeste vaikimine”, mängides ise seeläbi mõttega hiilivast ähvardusest ja ohust keset vanalinna südatänavat. Juhuslikult sattus filmimine päevale, mil Tallinnas vallandusid tänavarahutused, mis olid saanud tõuke Eesti valitsuse otsusest teisaldada nõukogudeaegne pronkssõduri kuju kesklinnast sõjaväesurnuaiale, tuues kujutluse hävingust tegelikkusesse”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht